MeSaHa

Kirjutasin Õpioskuste jaoks esseed ja kui see lõpuks valmis sai, siis olin isegi hämmeldunud, kui diibi teksti ma sellest suutsin teha. Kohe nii hämmeldunud, et ma kleebin siia üles kõigile lugemiseks.

Me Saame Hakkama

Essee aine Õpioskused Ülikoolis tarbeks

Ajakirjandus ja suhtekorraldus II, sotsiaalteaduskond

Paul Bernadt, A61005

MaSu'st üldiselt, ka tuntud kui sissejuhatus.

Maailma tabanud majandussurutis, mida Eestlased lühidalt MaSu'ks silbitavad, on süüdanud mitmeid leeke paljudest eri valdkondadest üle maailma. Autotööstuses vahetavad tuntud firmad omanikke, eelarveid kärbitakse siin ja seal, töötajaid koondatakse või nende palka vähendatakse. Rahvas nuriseb, kuid elab oma elu siiski edasi. Paistab, et oma kurikuulsusest hoolimata ei ole õnnestunud majandussurutisel maakera elanike - keda see mõjutab - elu märkimisväärselt häirida. Ehk, MaSu ilmnemisel tärkab inimeste innovatiivsus ja originaalsus MeSaHa, ehk Me Saame Hakkama, mis viib rahvast ühel või teisel moel edasi. Jälgides elu päevast päeva väljas ringi kõndides ei ole mingit otsest muutust märgata. Uudiseid lugedes võib muutuseid küll täheldada, aga seda pea alati suuremas mastaabis. Järgnevalt olengi esitanud mõned stsenaariumid, mida olen selle essee jaoks materjali kogumisel ja uurimisel tähele pannud.

MaSu ja poliitika, ehk asi, millesse keegi sisse astuda ei taha, aga millalgi siiski peab.

Alles hiljuti toimusid Eestis Kohaliku Omavalitsuse Volikogu valimised, mille kampaaniates kasutati peale üksteise figuratiivse fekaaliga määrimise ära ka asjaolu, et käes on majandussurutis. Kui nüüd mõtlema hakata, siis oli see täpselt samasugune (figuratiivselt väljendades) fekaaliga pildumine, nagu ikka, vahet oli sellel ainult niipalju, et tavalise poliitsopa asemel kasutati MaSu't ja sihtmärgiks oli see, kes (teiste erakondade arvates) selles süüdi oli, ehk siis tollel hetkel võimulolev valitsus üldiselt. Kuigi on võimatu öelda, kui palju just selle strateegia kasutamine valijaid mõjutas, ei muuda see fakti, et Keskerakonna toetus sellel aastal oli tõusnud umbes 5% võrreldes 2005. aastaga ning ülejäänud erakondade toetus oli jäänud ligikaudu samale tasemele või, Rahvaliidu puhul, radikaalselt langenud. Seega on MaSu poliitikute käes võimas relv, mida kasutada oma oponentide vastu, jättes ise valijatele hea mulje.

MaSu ja meelemürgid, ehk asjad, millesse mõni liigagi sageli sisse astuda tahab.

Alkohol on alati Eesti rahvaga käsikäes käinud – hiljutise uurimuse kohaselt joob keskmine Eesti elanik aastas ära 12 liitrit puhast alkoholi, mis tõlgendub umbkaudu 30'ks liitriks viinaks, mis omakorda tõlgendub, nagu analüüsieksperdid Peeter Oja ja Mart Juur külma aritmeetikat kasutades välja arvutasid, umbes kaheks pitsiks viinaks päevas. Arvestatud sinna uurimusse olid ka alaealised ja vanurid, mis on kahe otsaga konks – alaealised ei tarbi alkoholi... umbes 15-16. eluaastani, ehkki korralikumad ootavad ehk isegi legaalse 18. piiri ära. Seoses majandussurutisega võeti vastu tubaka- ja alkoholiaktsiisi tõus, mis ideaalis peaks riigi eelarve täitmisel kaasa aitama ja võibolla ka meetodina vähendada alkoholismi ja suitsetamist. Eelarve täitmise meetod igatahes ei toimi. Juba vanarahva tarkus ütleb, et „valitsus, kes õlle hinda tõstab, kauaks püsima ei jää“. Hiljutisest Delfi artiklist võib lugeda, et kui eelmisel aastal tõi aktsiisimaks kümne kuuga sisse 2 059 miljonit krooni, siis tänavu, hoolimata 30%'sest aktsiisitõusust, on sama ajaga laekunud 2 060 miljonit krooni. Kange alkoholi tootjad on sellel aastal 10 kuuga müünud (koos ekspordiga) 13.5 miljonit liitrit kanget alkoholi, mis on 8% vähem, kui eelmisel aastal sama ajaga, ning 2007 aastaga võrreldes on vahe isegi 19%. Võib teha ainult järelduse, et tubaka- ja alkoholihindade tõusuga hakatakse pruukima salaviina ja -sigarette või pruulitakse-kasvatatakse oma. Majandussurutis toob inimestes välja MeSaHa lahenduse.

MaSu varjukülg, ehk need kohutavad asjad, miks MaSu kardetakse.

Mitte kõik ei oska endas äratada MeSaHa tunnet. See avaldub töö kaotamise, kriminaalse elu poole pöördumise, isegi enesetappude näol. Juulikuus ilmunud Äripäeva artiklis kirjeldatud uurimuse kohaselt tõusis aastatel 1970-2007 iga töötuse taseme protsendiga nii enesetappude kui ka mõrvade arv 0.8%. Kui töötus langes 3%, siis langes enesetappude arv 4.4% ja mõrvu oli koguni 6% vähem. Kuigi uuritud ei olnud hetkel käsil olevat majandussurutist, kinnitas statistika koostanud David Stuckler, et seda seaduspära võib kehtivaks pidada ka praeguse situatsiooni puhul. Siin avaldub looduslik valik. Inimesed, kes ei ole piisavalt tugevad, et MaSu'st üle olla ja sellest mingil moel kasu saada, olgu siis vaimselt või füüsiliselt, tapavad ennast. Mõrvarid ja muud kurjategijad on avastanud enda jaoks MeSaHa väga haruldase lähenemisviisiga. Nad sooritavad kuriteo ning seejärel, kui nad kinni püütakse, saavad nad nautida luksusmajutust nelja seina ja katusega, kolm korda päevas süüa, end kehaliselt treenida ning soovi korral end raamatute ja muude meediavormidega harida. Seal nad istuvad, oma aega oodates, oodates aega, mil MaSu on läbi. Ning selles puhkusekuurordis viibimise eest maksab riik!

Kokkuvõte.

Selle essee tarbeks uurimistööd tehes leidsin, et MaSu ei ole tingimata kõigest katk, millest kiiresti vabaneda. Rasketes olukordades on inimesed suutelised saavutama uusi, kõrgemaid mõttelende ja lahendusi, mis neid sellest olukorrast välja viiksid. Selle mõistmiseks ei pea olema psühholoog, kuigi tõenäoliselt oleks sellest kasu. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et inimesed peaksid hakkama puskarit ajama, et elamisraha säästa või panka röövima, et vangi minna. Mida ma olen nende näidete läbi püüdnud esitada, et iga sotsiaalne inimgrupp on võimeline leidma oma lahenduse majandussurutisele, oma Me Saame Hakkama. Kindlasti ei ole kõik selleks võimelised, kuid ka see on kõigest looduslik näide sellest, et miski ei ole täiuslik. Samuti ei ole kõik need stsenaariumid eetilised, kuid elu puhul ei saa vaadata ainult roosat, lillelõhnalist poolt, vaid ka tumedaid agulitaguseid, täis varje.

Rammstein motherfucking get!

******* Tellimuse kokkuvõte *************************
Tehingu number: #23201
Payment Method: Swedbank
Kokku (koos maksudega): 1390 EEK
______________________________________________________________
Saatmisviis: E-ticket
Kliendi aadress:
Paul Bernadt
Raatuse 22 - 342
Tartu
51009
ESTONIA

Phone: 555 70 663
E-mail: sentinel090@gmail.com

Saatmisega kaasnev lisatasu:

_______________________________________________________________
Valitud kohad:
---------------------------------------------------------------------
Üritus: Rammstein [24.02.2010 19:30:00]
Toimumiskoht: Saku Suurhall --> saal
Piletid: SEISUKOHT/SEISUKOHT --> Hulk: 2
Kliendi kood: Regular
Hind (koos maksudega): 695 EEK
-------------------------------------------------------

********************************************************************

Sest nii võll olen.

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk VII

Jaoskonda saabuti sügava saladuskatte all. Isikutele väljaspool operatsiooni seda vangi ei eksisteerinud. Nii oli Pajuri nõudmisel kokku lepitud. “Vähemalt seniks, kuni saame selles loos selgust,” oli vaneminspektor end selgelt väljendanud. Peale seda oli ta end oma kabinetti lukustanud ning ainult Leppikul oli voli sinna siseneda. Mida ta ka tegi.

“Tõin teile selle profiili, mida te soovisite,” teadustas Leppik, kui ta Pajuri kabinetti sisse astus ja enda järel ukse sulges. Pajur võttis viivitamata kausta ja hakkas seda läbi vaatama. Tema pilk jäi pidama ühele sissekandele lahtris “Perekonnaliikmed”.

Vend: Hendrik Mugra. Viimane teadaolev kontakt 03.05.2009 (Lihtsustuseks: ~3 kuud tagasi) H. Mugra on psühhootiline sotsiopaat. Viimane teadaolev elupaik: Tartu vaimuhaigla, sisse kirjutatud subjekti poolt 09.03.2000. Välja kirjutatud subjekti poolt 18.07.2003, 25.11.2006 ning viimati 03.05.2009.

Pajur muigas. “Ma arvan, et meie leitnant tahab seda vangi isiklikult üle kuulata...”
Ja nii saigi olema. Leitnant tõmbas ülekuulamisruumi... ja peatus siis. Seda momenti oligi Pajur oodanud. Koheselt tekitati leitnandi ja süüdlase ümber mullikene, mille sees olid kõik räägitu kuulda.

Pajur kuulas täiesti keskendunult iga viimast kui sõna, mida leitnant ja värske vang omavahel vahetasid. Kõigepealt rääkis EnQl, kuidas ta oli mõrva sooritanud. Väga detailselt tulid esile asjad, mida ainult mõrvar oleks pidanud teadma. Näiteks ütles ta, et oli kasutanud revolvrit, mis klappis Leppiku raportis olevaga – kuritööpaigalt ei leitud padrunikesta. Samuti kirjeldas ta üksikasjaliselt Bernadti viimaseid hetki lisaks sellele, mida ta oli juba eelnevalt uurimistöö käigus paljastanud. Siis oli leitnandi kord. “Kas sul oli kaasosalisi?” nõudis ta EnQlilt. “Ei. Kõike tegin ise.” “Üks moment,” segas Pajur vahele. “Te küll väidate seda, aga kuidas tekkisid mõrvapaigale Helteri kott ja see neetud suitsupakk? Sellel hetkel olite te koos meiega süütut meest vahistamas.” “Lihtne, ma paigutasin selle kohe peale politsei lahkumist sinna põõsa alla.” “Khm.” Nurgast kostus kurgu puhtaks köhimise heli. Kõik vaatasid sinnapoole. Nurgas oli ähmane piirjoon, mis oosutus lähemal vaatlemisel Leppikuks. “Nagu ma ennist mainisin, vaneminspektor, leidsin ma härra Poirot' kuriteopaiga ligidusest luusimast. Aga,” ta alandas tooni. “Seda kilekotti seal konkreetses kohas ei olnud.” Pajuri silmadesse tekkis salakaval ilme. “Seega, sul OLI kaaslane. Ja millegipärast mulle tundub, et ta on lähedal...” Ta pöördus kanna peal ringi ja kõndis EnQlile väga lähedale. “Mis on sinu õige nimi?” “Mis-asja? Kas te olete hulluks läinud, härra vaneminspektor. Ma olen EnQl Poirot, vabakutseline detektiiv. Ja mõrvar muidugi ka.” “Ühtegi EnQl Poirot'd ei eksisteeri. Ma lasin Leppikul teid uurida ja selles kaustas on kõik, mida Eesti Vabariik teab EnQl Poirot' kohta.” Ta viskas lauale kaustiku, mille Leppik oli talle toonud. “Avage see,” käskis ta. EnQl võttis kaustiku ja naeratas. “Pole vist vaja. Sest see kaustik on tühi.” Teda ümbritsenud politseinikud ahhetasid. Või peaaegu kõik. Leppik oli vana rahu ise. Pajur aga oli ahhetamiseks liiga hõivatud leitnandi pingsa silmitsemisega. “Kuidas oleks,” ütles ta leitnandilt silmi pööramata:”kui te ütleksite neile härrasmeestele siin oma tõelise nime. Ja ma mõtlen, TÕELISE.” “EnQl ohkas ja tõstis oma käed nii kõrgele pea kohale, kui käerauad seda võimnaldasid. “Olgu nii, teie võit. Ma näen, et seekord olen mina kaotajaks jäänud. Olite vääriline vastane, härra Pajur.” Ta hingas sügavalt sisse ja ütles:”Mu nimi on Hendrik Mugra. Olen sarimõrvar. Mu vend aitas mind mitu korda vaimuhaiglast välja, kus ma lõin endale tegelaskuju, keda teie tunnete kui EnQl Poirot'd.” Pajur küsis:”Kus on teie vend praegu?” Hendrik naeratas ja vastas: Aga te ise kutsusite ta ju siia, härra inspektor. Andu, sa oled nii külm, ei tahtnud teregi öelda mulle, oma vennale.” Ja ta tõusis püsti ja kallistas leitnanti, Andreas von Mugrat. Kõik politseiohvitserid olid sõna otseses mõttes kivikujudeks tardunud. Kõik peale Pajuri ja Leppiku, kes mõlemad hoidsid käes püstoleid ning sihtisid nendega leitnanti. “Andke alla, härra leitnant. Isegi kui te kuidagi meist võitu saate, on teie ja vabaduse vahel terve politseijaoskond. Ja kõik on näinud ja kuulnud videopilti, mis sellest ruumist tuleb. Palun andke alla.” Pajur lõpetas raskelt, otsekui oleks ta õlul kümne tuhande eestlase väärtuses raskust. “Alla anda,” sosistas Andreas:”ei suuda ma iial!” Nende sõnadega pöördus ta koos oma vennaga nii, et Hendrik jäi tema ja relvade vahele. Ühe käega haaras ta kabuurist relva, teisega lükkas Hendriku Leppiku otsa ja sihtis Pajurit. Kõlas vali pauk. Pajur vajus vaikselt kokku nagu liigendnuga. Tavaliselt rahulik Leppik hüüdis:”EI!” Ta lükkas Hendriku omakorda Pajuri keha otsa, et teda edasiste kuulide eest kaitsta ja kiire liigutusega sihtis ja lasi. Andreas von Mugra pea plahvatas roosakaspunaseks udupilveks. Tema keha paistis otsekui aegluubis vajuvat. Iga inimene oleks näinud, et leitnanti ei oleks enam kuidagi aidata saanud. Sellegipoolest roomas Hendrik venna surnukeha juurde, samas kui Leppik kiirete sammudega keha juurde astus ja leitnandi relva jalaga toanurka lõi. Seejärel paistis ta rahulikkus taastuvat ja ta käskis:”Teie kaks, parameedikud kohe kohale tuua. Politseinik on maas. Sina, ohjelda vang!” Seejärel pöördus ta oma ülemuse poole. “Haav ei paista olevat surmav... Aga ta on šokis... KUS KURAT NEED PARAMEEDIKUD ON?” Tema rahulik aura paistis jälle kaduvat.

Tulid parameedikud, kes kinnitasid Pajuri keha kanderaamile ja viisid ta haiglasse. Teele oli asunud ka koroner. Ajutiselt juhtis vägesid Leppik. Hendrik oli ära viidud koos Pajuriga. Temaga kaasa läksid kaks politseinikku. Leppik puhkas korraks toolis. Paberimajandus oli korras. Oodata tuli ainult Pajuri teadvuseletulekut, et ta tunnistusi anda saaks. Elu paistis normaalsuse piiridesse taanduvat. Hendrik Mugra oli oma venna, endise leitnandi, poolt välja kirjutatud kokku kolm korda. Sama palju inimesi oli Hendrik väitnud tapmast. Arhiiviuuring oli tõestanud, et kaks mõrva olid tõepoolest toimunud kuue kuu jooksul peale Hendriku vabastamist, kolmas olles Paul Bernadt.

Möödusid kuud. Vaneminspektor Pajur võttis üle leitnandi positsiooni. Leppik jätkas tema assistendina, ehkki Pajur tahtis talle tungivalt vaneminspektori kohta anda. Hendrik Mugra osales oma venna Andrease matustel. Seejärel õnnestus tal põgeneda vaimuhaiglast, kuhu ta saadetud oli ning haihtus jäädavalt. Sellegipoolest oli Pajuril kuri kahtlus, et Hendrikust ei olnud nad veel viimast kuulnud.

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk VI

Leppik jälgis, kuidas Poirot kohvikust lahkus. Seejärel tõstis ta oma mantlihõlmad kõrgemale ja kõndis nurga taha kaduvale Poirot'le järele.

Pajur suisa tuiskas kriminaallaborisse, kilekott näpus. “Võtke siit INSTA sõrmejäljed, muidu saab keegi peksa! Tooge tulemused KOHE minu kabinetti, kui need valmis on! On selge?” Siis tuiskas ta jälle välja.

Leppik jälgis külma rahuga, kuidas Poirot sisenes ühte kortermajasse Uuel tänaval. Enne ukse sulgumist järgnes ta Poirot'le surmvaikselt. Trepivahest jälgis ta, kuidas Poirot sisenes ühte korterisse neljandal korrusel. Seejärel helistas ta Pajurile.

Pajur oli telefonikõne just lõpetanud, kui hingeldav laboritehnik sõna otseses mõttes tema kabinetti vajus. “Hea töö, poisid,” kommenteeris ta mehe käest kausta võttes. Seejärel lükkas ta ukse kinni,pühkides tehniku välja. “Nii, sitapea. Vaatame, kes sa tegelikult oled.” Peale seda tegi ta kaustiku lahti.
Ja sulges selle taas. Tema otsmikulo pärlendas higi. “Oh puts, see läheb keeruliseks,” kommenteeris ta iseendale. Pajur helistas Leppikule. Siis tõusis ta püsti ja läks läbiotsimisorderit hankima.

“Ära teda mitte mingil juhul silmist lase” oli ainus asi, mida Pajur oli Leppikule öelnud. Kohusetruult seadis ta end lähedalasuva puu taha valvesse. Leppik oli sellise asjaga harjunud. Sõjaväes oli ta olnud snaiper. Ühel missioonil oli ta lamanud lumes kolm päeva ühtejutti. Väike seismine puu najal ei olnud talle mitte midagi.

Order oli olemas. Mehed olid valmis ja Pajur oli ärevusest peaaegu plahvatamas. Tema
silmis hõõgus jälle see haiglane kirg. Kirg süüdlane kinni võtta. Ta tõstis käe ja kõik jäid vaikseks. Ta kogus end hetke. Siis ta lausa möirgas:”LÄHME VÕTAME SELLE VITUPEA KINNI!” Ta mõtles hetke ja lisas siis:”Aga vaikselt.”

Kivikuju, mis kunagi kandis nime Leppik, jälgis maja, mis peitis endas isikut aliasega 'EnQl Poirot'. Kahe tunniga ei olnud mitte midagi muutunud. Äkitselt veeres vaikselt kohale üks politseibuss ja kolm politseiautot. Ühest ilmus nähtavale Pajur, kes Leppiku enda poole viipas. “Raporteerin: Isik pole kahe tunni jooksul majast lahkunud. Viimati nähtud neljandal korrusel.” Pajur, olles seda kuulnud, andis meestele märku sisse minna.

Ainuke heli, mis trepikojas kuulda oli, oli vaikne kolksumine, mida tekitas politseijõudude kantud erivarustus. Mõni hetk hiljem anti signaal ja kõik kolm neljanda korruse ust murti samaaegselt maha. Operatsioon sujus kiiresti, vaid viis minutit hiljem kanti välja viis inimest. Ühes korteris elanud noorpaar vabastati kohe lubadusega ukse parandamine hüvitada. Järgi jäi kaks üksikkorteris elanud inimest, mõlemad meessoost. Pajur vaatas nad kiiresti üle ja leidis kiiresti otsitava. Käeraudus mehele ütles ta:”EnQl Poirot, olete vahistatud süüdistatuna Paul Bernadti mõrvas, juurdluse segamisel ning süütu isiku süüdilavastamisel. Ilmselt teate neid niigi, kuid kuna kordamine on tarkuse ema – Leppik, loe talle ta õigused.”

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk V

“See sitapea oli kogu aeg meie nina all!” raevutses Pajur, kes üritas närviliselt autoust võtmega avada. Leppik jõudis talle järele, ning lausus rahulikult, nagu alati, kuigi kergelt hingeldades:”Ma tean, inspektor, aga praegu ei ole õige aeg. Meil ei ole midagi peale selle, et mees kasutab aliast. Me peame ootama õiget momenti. Mõelge kaine peaga.” Seda kuulnud, rahunes Pajur veidi. Leppiku poole pöördunud, ütles ta salaliku näoga:”Läheme tagasi kabinetti. Mul on plaan.”
Poirot oli oma korteris. Senimaani oli kõik hästi. Ümmarguse mehe arreteerimine oli toimunud tema silmade all. Veel vaid mõned detailid, pisikesed detailid – ja tema plaan on täielik. Siis tõusis ta oma toolist. Aeg oli teha vaneminspektorile veel üks visiit.
Leppik koputas uksele. “Vaneminspektor, härra Poirot teie juurde.” “Tulgu sisse,” mühatas Pajur. Poirot sisenes. “Tere päevast, inspektor Pajur. “VANEMinspektor Pajur,” korrekteeris Pajur teda. “Palun vabandust. Vaneminspektor, teil paistab olevat õige paha tuju.” “Mhmh. See kuradima juurdlus on omadega persse jooksnud. Miks oli see suitsupakk seal? Miks ei olnud see pakk tühi, kui õlled olid ära joodud? Sõrmejälgi ei olnud ei pakil ega pudelitel. Miks ei olnud pudelitel sõrmejälgi, kui nad olid tühjad? See kõik annab mulle tõsise peavalu, Poirot.” “Hmm, eks ta imelik ole. Võibolla...” Pajur katkestas teda:”Teate mis? Ehk aitab tassike kohvi mul pea selgemaks tõmmata. Ma mäletan, et ma jäin teile eile võlgu. Kas te suvatseksite minuga liituda ja oma teooriad jagada?” Poirot vastas:”See oleks mulle suur au.”
“Niisiis, Poirot...” Pajur tegi tähendusliku pausi. “...Mida teie sellest suitsupakijandist arvate?” Poirot rüüpas oma tassist lonksu kohvi. “Aah, kui hea. Niisiis, minu arust on asi tegelikult õige lihtne. Pudelid võis tühjaks juua Bernadt ise. Aga suitsupakk on pooltühi seepärast, et kaks pudelit õlut juua oli talle ilmselt pohhui, aga nii palju suitsu mees ei teinud.” “Aga miks ei olnud pudelil sõrmejälgi?” nõudis Pajur. “See võib olla sellepärast, et ta võidi uimaseks lüüa ühega neist pudeleist. Algne röövel võttis ühe pudeli, mille Bernadt ära viskas, ning pani talle sellega piki kolu. Siis pühkis ta pudeli puhtaks, jõi võibolla teisest viimased sõõmud, pühkis ka need ära ja viskas pudelid koos kotiga põõsasse. Suitsud viskas ta võibolla seepärast, et ei olnud ise suitsetaja.” Ta võttis oma tassist veel ühe sõõmu. “Tuleb tunnistada, et see on tõepoolest loogiline seletus,” kostis Pajur, võttes ka enda tassist sõõmu. “Suur aitäh, Poirot. Teist on väga palju abi olnud.” “Oh mis te nüüd,” protesteeris Poirot. “Minu osa on siin tühine, tõeline au kuulub hoopis teile.” Ta tõusis toolist. “Nägemiseni, vaneminspektor.” Nende sõnadega sammus ta kohvikust välja. Pajur jälgis ta lahkumist. Seejärel võttis ta taskust kilekoti ja pistis Poirot' kohvitassi ettevaatlikult sinna sisse.

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk IV

Tagasi jaoskonda jõudnud, Pajur ohkas. Algul lihtsa röövmõrvana näinud juhtum muutus üha keerulisemaks ja keerulisemaks. Ja siis veel see kummaline Poirot. Kuidagi ei olnud Pajur temast midagi kuulnud, ehkki kõik eradetektiivid olid loomulikult registreeritud. Hmmm... “Leppik, tule korraks siia,” hõikas Pajur kõrvalkabinetti. Väljus... paberikuhi, mida hoidis üleval kaks kätt, ning jäi instruktsioone ootama. “Ma tahaksin, et sa uuriksid välja kõik, mida sa suudad leida selle EnQl Poirot' kohta. KÕIK.” “Arusaadav, härra vaneminspektor, asun otsekohe selle kallale,” vastas mobiilne dokumendikuhi, ning astus kabinetist välja. Pajur ohkas taas ning sulges silmad. Tulemuste kättesaamiseni läheb paar tundi aega, niiet samahästi oleks ta võinud natukese sõba silmale saada.
...Ainult, et ta ei saanud. Jaoskonna leitnant oli avatud uksest seda näinud ning ta tööle kamandanud. Seepärast seisiski Pajur sellel momendil Häidbergi kongi ees ning vaatas oma vangile sügava pilguga otsa. Möödus minut, siis teine. Kumbki mees ei pilgutanud. Siis tegi Pajur suu lahti:”Niisiis, te väidate, et olete süütu?” “Jah,” vastas Häidberg inspektorile silma vaadates. Möödus veel üks minut. “Hmh,” tegi Pajur, pöördus kanna peal ringi ja kõndis välja. Jõudnud leitnandi kabinetti, teatas ta:”Ma arvan, et see mees ei tea mitte munnigi. Ma olen oma karjääri jooksul kohanud palju sitapäid, üks hullem kui teine. See mees ei ole selline. Ainus kuritegu, mis ta sooritanud on, on oma keha ja lugematute seapraadide vastu.” “Mille põhjal sa seda väidad?” küsis leitnant. Pajuri vastus oli lihtne.
“Instinkt”. See oli sõna, millega vaneminspektor Pajur lahkus ja mis leitnant Andreas Mugra sügavasse mõttesse jättis. Ja seesama instinkt ütles Pajurile, et tema uus sõber Poirot ei olnud sugugi mitte nii sõbralik, kui ta näis. Tema juhuslik kohalesattumine uurimispaika oli liiga sobiv. Tema teadmised ja leitud asitõendid olid väga kahtlased. Tema järeldused, ehkki mitte võimatud, olid liiga täpsed. Just õige mis mängu ta mängib? Ta läks seda mõeldes oma kabinetti tagasi.
Seal ootas teda Leppik, kellel ei olnud inspektori hämmastuseks süles tavapärast paberikuhilat. Selle asemel hoidis ta käes ainsat kaustikut. “Mis see siin on?” imestas Pajur. “See on kõik, mida Eesti Vabariik teab EnQl Poirot' kohta,” vastas Leppik, avades kaustikut ja näidates selle sisu. Pajuri nägu tegi läbi mitu kiiret emotsioonimuutust, jäädes lõpuks pidama keskendunud ja enesekindla ilme peale. Seejärel tormas ta kabinetist välja. Leppik järgnes talle, jättes kaustiku lahtiselt inspektori lauale Seda ei olnud enam vaja. Kaustik oli tühi.

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk III

Välja jõudes olid politseiautod juba kadunud, kuid üks tähelepanuväärselt must BMW vilgutas tema ees ohutulesid. EnQl astus ettevaatlikult lähemale, olles kindluse mõttes valmis kohe nahhui tõmbama, kui sealt mingi oht peaks esile tõusma. Auto tagumine toonitud aknaklaas alanes umbes kümne sentimeetri jagu, paljastades silmad, mis esialgsel vaatlusel tundusid mingist sisemisest kirest punaselt hiilgavalt. Silmapaar ütles:”Autosse, Poirot, või me kaotame oma võimaluse toda mölakat püüda.” Uks avanes, paljastades Pajuri. Poirot ronis autosse tema kõrvale ja BMW võttis tema õuduseks kummide vilinal paigalt. “Ahjaa, selles autos oleks mõistlik turvavöö kinnitada,” lisas Pajur.
“Pajur, te võlgnete mulle 26 krooni!” protesteeris Poirot, kui oli üle saanud iiveldustundest, mida tekitas kitsastel linnavaheteedel sajakilomeetrise tunnikiirusega kurve võttev monstrumauto. Vaneminspektor pööras imestusega pea tema poole, seda kergelt, otsekui imestades, paremale kallutades:“Mis mõttes? Politsei ei ole teie teenuseid tellinud. Ja teie töötasu on, andke andeks, naeruväärne.” Poirot ägestus:”See on kohvi pärast! Te igavene mölakas, te jooksite uksest ilma maksmata välja!” Pajur naeratas, pea endistviisi kallutatud:”Politseiametnikele on selles kohvikus kohvi tasuta. Mul polnud põhjust maksta.” Poirot' kulmule ilmus kergelt tukslev veresoon:”Sa oleks võinud siis vähemalt töötõendit näidata!” Pajuri nöole ilmus mõtlik ilme:”Jaa, tõepoolest... Me oleme kohal. Läte, lase meid siin välja, palun.”
Suurejoonelise haarangu käigus kinni nabitud mees osutus üsnagi ümaraks. Üldmuljele ei aidanud kaasa ka poolik pontšik, mis ta suust tolknes. “Mi- mida ma teinud o-olen, et mingid kommandoahvid mu uksed ja aknad maha löövad ja mu näo söömise a-ajal köögipõrandasse vajutavad!?” halas härra Häidberg. Pajur lõi ohates peopesa otsmikule. “Me arreteerime teid kahtlustatavana Paul Bernadti mõrvas. Leppik, loe talle ta õigused.” “Vahest käime enne kindluse mõttes veel kord mõrvapaigast läbi, härra vaneminspektor?” sosistas Poirot vaikselt Pajurile kõrva. “Me võime sealt leida midagi, mis esimene kord kahe silma vahele võis jääda.”
Ja leidsidki. Hoolikas tuhnimine lähedalolevates põõsastes produtseeris tulemuseks ühe paki Camel-tüüpi filtersigarette(peaaegu tühi) ning kilekoti markeeringuga “Helter”. Kilekoti sees oli paar tühja pudelit, mis kunagi võisid olla sisaldanud õlut. “Hmm, see on huvitav,” oli EnQl kiire välja osutama. “Minu andmete kohaselt oli see mark suitsu ja õlu Bernadti lahutamatu eluosa. Miks on siin pakis veel suitsu alles? Ta ei oleks seda ise ära visanud.” “Seega, seda pidi tegema keegi teine – süüdlane näiteks,” järeldas Pajur. “Aga võis olla ka keegi teine. Sellegipoolest oleks mõistlik esemetelt sõrmejäljed võtta,” ei jäänud Poirot alla.

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk II

Vaneminspektor Pajur kõndis mantli lehvides piki Rüütli tänavat jaoskonna poole. Praeguseks ajaks peaks Leppik juba oma raportiga valmis olema ning ta saab enda leitud niidiotsad ametlikku versiooni kokku sobitada. Tee peal mõtles ta, kes võiks olla saladuslik M.H. Ilmselt tuli persooni otsida Bernadti tutvusringist, see oli selge. Aga kes? Pajuri pea hakkas uuesti valutama. Ta lootis, et Lepp oli oma ülesanded korralikult ära teinud.
Nagu näha, oligi. Leppiku töölaud oli lookas erinevate paberite all, mis olid kõik, nagu vaneminspektor lootis ja ühtlasi kartis, seotud Bernadti juhtumiga. Lisaks oli kuhja kõrval ärritavalt vaikne tüüp. Mõnda aega seisid nad silmitsi, siis köhatas Pajur hääle puhtaks ja küsis oma parimal bossil-sitt-keeb toonil: “Uurija Leppik, kes kurat see vant on?” Paberikuhi vastas: “See on tsiviilisik, kes ütles, et temast võiks juhtunu juures abi olla. Leidsin ta kuritööpaiga juurest luusimast ja nuhkimast.” Pajuri sitt-keeb toon läks äratuntavamaks:”Jah, aga KES ta on?” Siinkohal segas vahele küsitav isik ise, kes tutvustas end kui EnQl Poirot, eradetektiiv. Ta ei hakanud aega viitma vaid esitas kohe taskust siidrätti mähitud eset, mis lähemal vaatlemisel osutus katkiste klaaside ja äraväändunud raamiga prillipaariks, mille algne kuju võis olla olnud kandiline. “Noh, mis see siis on?” müristas Pajur. Tal ei olnud hetkel üldse naljatuju. Paberikuhja vahelt ilmus nähtavale karvase lõuaga nägu, mis konstanteeris uut objekti hetke, siis kadus tagasi paberite sekka. Kuulda oli krabinat ja seejärel ilmus kuhjast nähtavale käsi, mis hoidis käes paberit. “Bernadt oli lühinägelik. Ta kandis prille, siin on koopia optiku väljatrükist.” Pajur krahmas paberi ja uuris seda põgusalt. “Mhmh.. mmmhm.. Ossa raks, -4 ja -6. See mees ilma nende prillideta ei näinud! Kuule sina, kust sa need leidsid?” Küsimus oli suunatud EnQlile. Mees vaikis hetke, justkui end kogudes, seejärel vastas ettevaatlikult:” Leidsin need Krooksu kõrvalt treppide pealt. Väljanägemise peale on neile peale astutud. Minu teooria on, et ohver pillas prillid maha, võibolla kukkus. Seejärel üritas ta neid üles leida, kuid seda ta ei suutnud. Nagu te ise ütlesite, ei näinud mees ilma nendeta sinist huidki. Seega, mida ta teeb? Ta küsib mõne mööduja käest abi, kuid tõenäoliselt peetakse teda purjus joodikuks ega võeta tõsiselt.” “Üks hetk. Leppik, kas Bernadti kehal olid kukkumisjäljed?” Käsi kadus ja ilmus mõne hetke pärast uut paberit hoides välja. “Nagu siin kirjas on, on Bernadti kehal trauma, kõige äratuntavamad on põrutused põlvel ja küünarnukis, mõlemad paremal pool. Samuti on kuklas muhk, mis võib viidata sellele, et ohvrile tutvustati umbes kahetollise läbimõõduga raudtoru. See, vaneminspektor, on muidugi ainult minu arvamus.” “Tohoh, niiet see on siiski tavaline röövmõrv! Hea, ma vihkan, kui asjad keeruliseks lähevad,” rõõmustas Pajur. Vaevukuuldavat köhatust kuuldes tulid tal judinad peale ja ta pöördus aeglaselt EnQli poole, kellelt heli oli tulnud. Enql kogus end veidi ja ütles siis:”Aga kui talle juba nagunii pähe äsati, siis milleks ta veel maha lasta? Ei, pigem oli asi nii, et ta löödi kõigepealt uimaseks, võeti ta rahakotist head-paremat, prillid kadusid siinkohal. Siis tuleb Bernadt teadvusele, näeb, et ta on paljaks röövitud ja helistab kellelegi. Kas tal oli telefon kaasas?” Pajur vaatas juba paberikuhja poole ning mõne hetke pärast teataski see: “Ei, härra. Ohvri telefoni ei leitud tema keha juurest.” “Siis on see koos mõrvariga, sest tema number on tõenäoliselt viimane, mille ohver valis. Ära visata ta seda ei saa, sest see leitaks kiiresti üles. Olgu ta või kõige närusem tellis, raha on ta ikkagi väärt. Ning kui see juhtuks ja see mõnda pandimajja jõuaks, siis on ka mul oma infovõrgustik, mille kaudu mind teavitataks.” Pajur oli üllatunud, osalt meeldivalt, et uurimine oli lühikese ajaga nii kaugele jõudnud, enamasti aga ärritanud, et mingi mölakas, kes lihtsalt jaoskonda sisse astus, oli seda teinud, ja mitte tema. Siis tuli talle meelde, et ka tema oli ju resultaate toonud, ning köhatas kurgu puhtaks:”Leppik, otsi mulle ohvri tuttavate nimekiri, esmajärjekorras isikuid, kelle nimi algab tähtedega M ja H. Ja kui sa aega saad, siis mine ja vii need,” ta osutas prillidele ja mediaatorile, mille ta oli sujuvalt taskust välja õngitsenud, “kõigepealt laborisse ja siis asitõendite ruumi, ole nii kena. Mina lähen ja teen ühe kohvi, ma pole hommikust saadik ainsatki tilka saanud. Härra Poirot, kas te sooviksite minuga liituda ja seda juhtumit arutada?” Seda Poirot soovis.
“Niiet keegi, kelle initsiaalid on M. H. kais eile Pauliga kokku saamas ja pillas selle peale mõrva või selle ajal maha,” lõpetas Pajur. Peale selle teooria oli ta lagedale tulnud tosina teisega, peamiselt selleks, et mitte EnQlile alla jääda. Pajuril oli kohutavalt suur e-peenis. Kohe, kui ta oli lõpetanud, helises ta telefon, mille üle inspektor sisimas õnnelik oli, kuna rohkem, teooriaid tal enam polnud. Helistajaks oli Leppik, kes kõlas üsna erutatult. “Mis.. Oota, rahune maha ja korda… Ohoh! Hea töö, Leppik!” Pajur lõi telefoni plaksuga kinni ja teatas võidukalt:”Lahendatud! Mediaatori pealt leiti püssirohujälgi ja ohvri tuttavate nimekirjas oli ainult üks M.H. – Martin Häidberg. Me läheme teda kohe vahistama, kas te soovite kaasa tulla?” “Mmmm, jah... Kuid ma arv-” Poirot ei saanud oma mõtet lõpetada, sest Pajur oli juba kohvikust välja tuisanud. Ohates tõusis ta püsti, et tema järel minna, kui teda peatas mingi raskus tema vasakul õlal. Raskuseks osutus karvane kämmal, mis oleks suurepäraselt sobinud gorilla käsivarre juurde, kuid oli hoopistükkis ühendatud millegi veel hirmutavama külge: Poirot'd takistas vahetuse viimaseid tunde töötamas - nii järeldas EnQl tema kottis silmalaugudest – kohviku teenindajanna. “M-mida?” ahmis Poirot peletist nähes. “Arve on 52 krooni,” vastas gorillatar. Poirot needis endamisi vaneminspektor Pajuri persetpidi põrgupõhja ja koukis oma rahakoti välja.

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk I

Tartu Mõrvamüsteerium

Kõlas lask. Üks kogudest vajus vaikselt asfaldile. Teine kogu viivitas hetkeks, otsekui kaheldes, siis kõndis kiiresti, peaaegu joostes minema. Sedasi algas järjekordne Veeriku Lugu.

Inspektor Pajur oli viimase tunni kuriteopaika uurinud. Tulirelvast oli tunnistajate sõnul kuuldud lasku umbes kell kolmveerand üksteist õhtul. Ohver, keegi Paul Bernadt, oli ümbruskonnas tuntud kui joomaprobleemiga noormees. Raha ohvri rahakotis ei olnud, seega ei olnud välistatud ka röövmõrv, kuigi asjaolu, et kahtlusalust oli nähtud ohvriga rääkimas vahetult enne roima, muutis selle teooria vähetõenäoliseks. Täiesti võimalik, et mõni ta napsuvendadest oli hakanud sisse nõudma võlga, mida mees tagasi maksta ei saanud. Tunnistajate edasine küsitlemine palju tulemusi ei andnud – teati, et ohver oli olnud regulaarne kunde Krooksu pubis. Tundus olevat mõrv ilma motiivita, mis pani inspektori pea valutama. Talle ei meeldinud keerulised roimad. “Olgu, ma lähen vaatan selle Krooksu üle, te tõmmake senikaua otsad kokku. Leppik, ma jätan asja sinu kätte.” Nende sõnadega pöördus ta kanna peal ringi ja hakkas juba peaaegu minema, kui märkas maas mingit kolmnurkset asja. Teeseldes saapapaela sidumist, tõstis ta selle taskuräti abiga tasku.

Krooks, nagu inspektor Pajur visuaalselt konfirmeeris, oli paras urgas. Hetkel oli kell kümme hommikul ning pubis ei olnud parasjagu eriti külalisi. Inspektor kõndis leti juurde ja kõnetas pikkade ronkmustade juustega baarimeest: “Vabandage, kas te tunnete härra Bernadtit?” “Mmmh, keda? Kes üldse küsib?” päris nooruk kärmelt vastu. Oli näha, et see mees teab, kuidas asju aetakse, seega koukis Pajur oma mantlitaskust välja oma ametitõendi. “Vaneminspektor Inrek Pajur, teie teenistuses. Kas te teate midagi Paul Bernadti hetkelisest asukohast?” “Selge, vaneminspektor. Pean kahjuks teatama, et ei ole Paulist üleeilsest saadik midagi kuulnud, inspektor,” vastas baarimees. “Paulist? Olite te tuttavad?” “Veidikene, olen teda paar korda välja visanud. Kui inimene on regulaarne kunde, siis jäävad ikka näod-nimed meelde.” “Sellisel juhul on teil võibolla kurb kuulda, et Paul Bernadtit tulistati eile õhtul kella poole üheteistkümne ja üheteistkümne vahel. Ta keha leiti siit lähedalt lossivaremete juurest. Ega te eile õhtul midagi ei kuulnud?” Selle peale puhkes nooruk naerma. “Härra, siin ei kuule õhtuti isegi tellimusi, kui piisavalt kõvasti ei karjuta. Aga teate mis. Tal oli üks sõber, käisid siin päris tihedasti koos õlut joomas. Tal on Rüütli tänaval pood, nimi on Aus . Irooniline, mis? Kaupmees, kelle nimi on Aus, heh heh…” “Selge, kas teate, mis pood see on?” uuris Pajur. “Mmm, peaks olema “Aus Muusika”, müüb muusikariistu ja 70’te-80’te muusikat,” vastas baarimees. Pajur tänas ja läks uksest välja. Kui uks tilisedes ta selja taga kinni vajus, märkas inspektor nurga taha viivat rada, mille peamiseks koostisosaks paistis olevat pooleldi seeditud makaronid ja alkohol.

Poe omanik, Annes Aus oli kiitsakas, pika patsiga tüüp. Pajur märkis mõttes üles, et ta sobis oma keskkonda täiesti. “Niisiis, härra Aus. Te olite ohvri, Paul Bernadtiga tuttav?” “Jah, härra inspektor, ma olen teda umbes kolm aastat tundnud. Ta aitas mul selle poe avada ja mõnda aega oli ta mu palgaline. Lõpuks pidin ma ta lahti laskma, kuna ta joomine muutus tõsisemaks ja ei sobinud töölepinguga kokku. Sellest hoolimata jäime üsna headeks sõpradeks,” vastas Aus nukralt. “Millal te ta lahti lasite?” päris inspektor. “Umbes kolm kuud tagasi. Aga ta kais tööl rohkem lõbu pärast, sest pool poodi kuulub… kuulus nagunii talle. Ta elas üpris lahedasti,” vastas Annes. “Selge. Ja nüüd, kui ta surnud on, siis kes pärib tema osa poest?” “Mina, härra inspektor. Meil oli selline kokkulepe.” “Mh-mh. Kus te olite eile kella poole üheteistkümne ja üheteistkümne vahel?” päris inspektor. “Mmm, vist olin teel koju. Või oot, eile oli 31. kuupäev, seega ma jäin poodi kauemaks ja tegin inventuuri. Lõpetasin alles veidike enne keskööd ja siis läksin Krooksu ja tegin paar õlle. Sealt läksin otse koju.” Inspektor pani need andmed oma märkmikku kirja. Märkmikku tal otseselt vaja ei läinud, kuna tal oli suurepärane mälu, kuid ta leidis, et märkmete kirja panemisel on mingi müstiline autoriteeti tõstev toime. “Veel viimane küsimus. Surnukeha lähedusest leiti peale tavalise kõntsa veel selline asi,” ning inspektor näitas Annesele taskurätti mähitud eset, mille ta oli salamahti kuritööpaigalt üles korjanud. “See? See on ju kõige tavalisem medikas. Selliseid müün ma viieteist krooni eest või kolm tükki kolmkümmend.” “Hmm, aga kas te seletaksite neid märke siin? Ma olen päris kindel, et need kriipsud ei ole originaaldisaini osa…” “Tõepoolest, siia on ju kritseldatud… Ma usun, et kasutaja nimetähed…” “Ja need oleks?” katkestas inspektor teda järsult. “Rahu, inspektor, tark ei torma. Nii, esimene täht on M… Ja teine… H.” Tema selja tagant kostus ukse paugatus. Annes Aus ohkas ja pomises: “Ma ju ütlesin, et tark ei torma, lollpea.”

Audiovisuaalne kommunikatsioon (Video)

Aine on tegelikult huvitav, aga TÜRA KUI KUIVALT RÄÄGITAKSE... Ja seda on veel kaks tundi... Ma arvan, et ma SKP'in siit kui paus tekib. (eSKeiP)

Kool

Kastanid on põhimõtteliselt tulest välja toodud, mis puudutab kooli. Järgmine nädal saab raha osas kriitiline olema, sest siis saab teada, kui palju ma semestris maksma pean. Viis ainet, üks on kaheks jaotatud, seega kokku kuus. Ainuke vaba päev on reede ja mõni nädal ei ole ka nädalavahetuseti aega lulli lüüa. See aasta võtan end korralikult käsile. Aitab mõttetust istumisest. Kool, ma kuulutan sulle sõja!

Lahkumine

Lahkun Tartust. Kirjutan varastatud wifiga bussist. Vinge.
Maal arvatavasti kirjutab Veeriku Jutte edasi... Eks näis, mis välja tuleb. Nii, nüüd nett kinni ja Underground 2te mängima ;D

Purjus

Krooksus toimus taaskord üks kahtlane lällamine, ja kõik on purjus. Toimus seegi kord lambitutvumine. Kui keegi ütleb et Sergei on munn, siis lõigataks sellel tüübil munn otsast maha. Noa ja kahvliga.

Õhtu Pirogovil

Üks seltskond lahkub, teine tuleb - kella kümne paiku vabanes Maku oma töiseist kammitsaist ja tuli loomulikult pirole oma kammitsaid lahti päästma. Hetkel tšillingi koos tema ja Ahtoga muruplatsil ning ootame seltsi. Selle puudumisel liigume arvavatasti Krooksu edasi ja tõmbame seal tatid viltu.

Live-reportaaž @ Pirogov

@ Piro

WiFi on suht kobe, leechin praegu London Elektricityt Lossi hoone oma kaudu. Andut ei ole veel ilmunud. Raekoja platsil mängitakse muide malet. Üks mees umbes 50 vastu või nii.
Ootan...

Mida teha, kui kodus pole mitte midagi teha?

Kuna kodus kopitamine hakkab üksvahe juba pinda käima, siis otsustasin teha midagi hallist argipäevast radikaalselt erinevat. Laen läpaka täis ja lähen linna peale vaatama, mida huvitavat võiks kirja vormis talletada. Võibolla käin Kartulisalongist läbi ja ostan endale mälupulga. No sellise normaalse, oma 4-gigase vähemalt. Üks mõte, mis mulle kohe pähe kargas, oli see, et võiks testida erinevate paikade WiFi ühendust, aga linna peal on kindlasti ka muud huvitavat. Ahjaa, ja läpakasse peaks mussi tõmbama. London Elektricityt mul läpakas ei ole. Rammsteini ka mitte ._. Asd. Lõpp nüüd ja vaatab, mida Andu välja pakub.

Kuidas ma sisekujundusega üritasin tegeleda.

Eile käisin ma laululava ees Singer-Vingerit kuulamas. Peale kontserdit liikusime kõik koos Krooksu väliterrassile. Kui ma kord kusele minnes nurga taha läksin, avastasin ma sealt ühe väga huvitava objekti. See on selle objekti ja minu lugu.

Avastatud objektiks oli nimelt liiklusmärk. Täitsa korralik ka teine, "peatumine-parkimine keelatud" ja nool selle all. Aga ta seisis seal nurga taga nii õnnetult, et ma tundsin, et sellega peab midagi tegema. Näiteks panna ta kodus seina najale dekoratsiooniks.
Kui seltskond laiali vajus, hakkasin isegi samme ühika poole seadma. Koos märgiga. Jõudsin isegi ühiselamu fuajeesse, kui mind peatas valvetädi, kes teatas, et tema mind selle märgiga sisse ei luba, ning delegeeris minu kantseldamise hoopis ühele sinises mundris politseinikule, kes mind käest kinni hoides sinivalgesse autosse suunas. Märk võeti ära ja pandi auto pakiruumi hoiule. Järgnes tavaline politseijutt, küsiti ID-kaarti ja küsiti kaaspolitseinikult, mida minuga nüüd ette võtta. Kokku lepiti suuline hoiatus. Seejärel järgnes bürokraatlik paberitöö, mis on iseenesest väga iroonuiline, kuna tegu oli ju SUULISE hoiatusega. Lõpuks anti mulle see paberimajandus kätte ja kästi läbi lugeda ja alla kirjutada. Lugesin. Kirjutasin. Kusjuures, kogu selle huinjaa ajal vasak suunatuli töötas ja see salongis kaikuv tiksumine oli äärmiselt närvekõditav.
Seejärel võttis auto hääled sisse, mul soovitati kinnitada turvavöö ja auto suundus Krooksu tagasi. Tee peal sai patrull väljakutse ja olles märgi ja minu autost välja visanud, suundus auto juba järgmise missiooni poole. Mina panin märgi tagasi, kus oli ta algne koht, võibolla paari sentimeetri võrra panin mööda, ja läksin Krooksu, kus tellisin endale kaks õlle ning lugesin lehte. Seejärel läksin täpselt samamoodi, ainult ilma märgita, ühikasse tagasi.

Ja sedasi lõpeb minu lugu... Selle õhtu kohta.

The following conversation will take place between 12:36 and 12:41

«Dash P» OUT @ TV sel pühapäeval =D ütleb (12:36):
raisk
raha on vaja
ma peol rääkisin Kaisaga, et ta ostab mu pokika ära
täna MSNisin talle, et võib küll
ma loodan ainult, et ta ikka seda flyingbunnyt kasutab
«Dash P» OUT @ TV sel pühapäeval =D ütleb (12:37):
siis, Annese käest saan 250
ja kas Andu või Taavi käest 700
ja seti panen 500ga müüki
niiet üks väike züzt
Eero ütleb (12:37):

ya
siis on skoor
«Dash P» OUT @ TV sel pühapäeval =D ütleb (12:38):
mkm
skoor võiks olla see, et mingi rikas onu paneb kusagil keha ja ma pärin 50 milli
lihtsalt nagu lambist
Eero ütleb (12:39):
XD
ya
hea
«Dash P» OUT @ TV sel pühapäeval =D ütleb (12:40):
siis ma paneks, ütleme poole sellest
paneks aktsiatesse või kusagile intressi koguma
ja ülejäänuga hellitaks end ära mõnda aega
«Dash P» OUT @ TV sel pühapäeval =D ütleb (12:41):
siis viskaks mul see rikka munni elu elamine arvatavasti üle ja ma paneks selga normaalsed riided ja läheks Pirogovile jooma
(aga see ei sega mul oma XJSiga kohale minemist)

( - _ - )

Täielik apaatia. Mitte midagi ei viitsi teha. Need asjad, mida viitsiks teha, on kättesaamatutes kaugustes.

Täna lähenes mulle minu boksinaabrist türklane ja küsis Tennisereketit käes patsutades, kas ma räägin temaga. Ma vastasin, et ei, ma räägin iseendaga (nagu ma teinekord ikka teen), mille peale tüüp ütles, et lõpeta see ära, mulle ei meeldi see. Munn sihuke. Mida mina selle vastu ette peaks võtma, on selline harjumus ja kõik. Nüüd ei julge ma eriti selle tüübiga ühes ruumis viibida. Äkki pöörab psühhoks ära või midagi.

Veeriku Järjejutt IV

Salaagendina ei olnud Surm eriti efektiivne. Selle tegi ta kuhjaga tasa oma lahinguvõimes,
teenides auga ära superagendi tiitli. Raske nahkmantel, mis sisaldas tugevas
kontentratsioonis relvasid ja terasega üle löödud nahksaapad, mis maailma enamikes kohtades
kehtiks taparelvadena. Lisaks oli tal õlal õllekast ja hambus mahorka. Selline pilt avanes
Paulile Heathrow lennujaamas. Tema esimene mõte oli: “Oh Shit!” Surm astus lähemale, võttis
oma sigaretist kopsutäie suitsu ja saatis selle laia joana õhku. Seejärel võttis ta oma
mantli taskust viskenoa ja saatis selle laisalt teele, justkui teda ei huvitakski see, keda
see tabab. Paul kallutas oma pead veidi ja nuga lendas vilinal ta vasakust kõrvast kahjutult
mööda. Seejärel tõstis ta käe ja ütles valjusti: “See tüüp ja mina kavatseme nüüd väikese
sõja maha pidada, niiet kõik tsiviilisikud – tõmmake palun nahhui!” Seejärel tõmbas ta enda
jaki taskust nikeldatud ja kullatud relva, mida mõne aasta pärast hakati laiemalt tundma kui
I.M.I Desert Eagle .50 AE, ning lasi Surma suunas kaks kuuli. Surm reageeris peaaegu
nähtamatu jalalöögiga, mis blokeeris kuulid, mis rikošeteerusid lennujaama katusesse. Jalga
uuesti maha panes ilmus taskust nähtavale ka üks granaat, mis kärmelt Pauli poole teele
saadeti, kes pidi käbedalt lähedalasuva kohviku laua taha sukelduma, et plahvatusest
pääseda. Suitsu selginedes ei olnud Pauli aga enam seal. Surm pööras kiiresti umber, et
avastada püstolitoru, mis oli ta nina vastu surutud. Seega sai ta teha ainult üht asja:
Aevastada. Tatt lendas ülehelikiirusel Surma ninast välja ja Pauli püstolitorust sisse.
“Rõve! Ja see oli tõsiselt alatu!” ei jätnud Paul asja kommenteerimata, ise eemale hüpates,
et vältida koljuluud purustavat terassaapahoopi. Surm ainult mühatas ja pani esimest korda
oma õllekasti maha. Raksatus, mis selle maad tabades tekkis, tegi ilmseks, et see pole mingi
tavaline õllekast. Asjaolu, et üks õllepudel sealt raketi moel startis, ei aidanud ka
muljele eriti kaasa. Paul peaaegu karjus:”See on ju kuradi raketiheitja! Mängi ausalt, kurat
võtaks!” Sellele vastati veel viie raketiga. Kuna Paulil õnnestus neid kõiki vältida andis
see tunnistust tõsiasjale, et temalgi on mingid trikid varuks. Kui Surm järgmise raketivolle
tulistas, kadus Paul järsku ta silme eest ja ta sai võmmu kuklasse, mis pani ta tähti
nägema, ehkki vaid korraks. Surm peatus. Selle eest oleks ta üsna kallilt maksnud, kui ta
reaktsioonid poleks nii kiired olnud. Viiest hoobist, mis tema pihta sihiti, tabas vaid
kaks. Surm sirutas käe tuikudes oma mantli sügavustesse ja tõmbas välja väga vana ilmega
kahekäemõõga. Siis tabas ta silm mingi liikumise, ta torkas mõõga maha ja sellele toetudes
sööstis, jalad ees virvenduse poole, mis oli Paul. Ta tabas. Paul lendas oma 15 meetrit
tahapoole kohviku rusude sekka ja kohe sööstis Surm ta poole, kindla eesmärgiga ta pea
otsast lüüa. See ebaõnnestus suuresti Surma enda süü läbi. Paul oli üles leidnud noa, mille
ta enne oli tema pihta visanud, ning sellega löögi pareerinud. Seejärel astus ta kiiresti
Surma mõõga peale ja surus noa ta käsivarde, seda keerates. Surm karjatas ning lasi mõõgast
lahti, kuid Paul valas talle kiiresti kaks korda oimukohta. Surm nägi jälle tähti ja seekord
sai see talle saatuslikuks – Paul kasutas ära oma suuremat kiirust ja hetkelist auku Surma
kaitses ning kasutas üht brutaalset kombot. Üheaegselt lõi ta Surmale rusikaga kõhtu ja
jalaga munadesse, seejärel kõverdas ta jala ja kiirendades vaba käega refleksist alla liikuva
pea momentumit, lõi talle põlvega näkku. “Ebaausa Mehe Kombo,” deklameeris ta külmalt, kui
Surm ohkega kokku vajus. Seejärel korjas ta maast üles mõõga, mis Surm oli käest pillanud,
ning visanud selle üle õla, kõndis läbi tolliväravate, ühmates:”Pole midagi deklareerida.”

Paar päeva hiljem hakkasid Saksamaa taevast alla sadama lendlehti, kus oli suurelt kirjas:
NATSID TEENIVAD PERVERTI, ning all oli Andu koos Evaga vägagi kahtlases poosis. Juudid
hõiskasid, natsid ahastasid ja Serg leidis end ühel hommikul gaasikambrist laipu välja
kandmast. Mingi kosmilise juhuse tõttu lekkis just tema gaasimask…

Paul kasutas võimalust MI6’s ringi tuhnida ja leidis üles Surma kausta. Nagu ta arvaski,
leidis ta selle punaste kaustade seast.

Nimi: Taavi Leppik
Alias(ed): Surm, Necro_Evil, Anti_Kristlane, Metsatroll, Duncan McLeod
Relvastus: Äärmiselt varieeruv. Teadaolevalt on kasutanud viskenuge, granaate, Molotovi
kokteile, püstoleid M1911 ning Luger, masinpüstoleid MP 40, MP44, Thompson M4A1, Sten Mk II, kuulipildujat MG42. Eelistab kasutada kamuflažeeritud modifitseeritud raketiheitjat ja suurt
kahekäemõõka.
[Pilt pöördel]

Paul mõtles veidike ja kriipsutas seejärel maha “suurt kahekäemõõka”, pani kausta tagasi ja
läks vilet vilistades uksest välja.

Esimese osa lõpp.

Still Alive

Eip, ma pole veel maha kärvanud. Lihtsalt lauaarvutiga ei viitsi kirjutada ja läpakaga pole loengutes aega. Uni on kolossaalne, ja ma ei suuda välja mõelda, miks. Sai ju suht vara magama mindud ja hilja ärgatud.

Sain uue tellari ja sebisin sellele ka GPRS-settingud peale. Ning ma tõesti loodan, et hinnakiri 25 EEK/MB ei vasta tõele. Sest ma olen vähemalt 9.1 mega leechinud. Njah, paistab, et täna tuleb jälle makaronide ja või kuu...

Veeriku Järjejutt III

Andu oli närviline. Keegi oli teda pildistanud. Kurat, keegi oli ta mingit sodi täis
süstinud ja siis teda pildistanud. Igal teisel juhul oleks ta sissetungijale kiiresti
piitsaga näkku nähvanud ja ta uimaseks löönud, kuid sellel mehel oli mingi müstiline aura.
Pidi lihtsalt olema. Sedasi endamisi arutledes unustas Andu täielikult fakti, et 99%
inimestest muutuvad kaamera ees täiesti taltsaks ja teevad kõike, mida kaameraga mees käsib.
Ta oli Eva koju saatnud ja öelnud, et mõnda aega nad ei kohtu. Seejärel oli ta Sergi vastu
võtnud ning talle sissetungi üldjoontes kirjeldanud. Mõned detailid jättis ta loomulikult
välja, nagu selle, et ta tolle mehe käsul omaenese tagumikku piitsutas või et Eva seal oli,
ignoreerides irvet Sergi näol. Ning nüüd… Nüüd ei olnud füüreril enam midagi teha, pealegi
oli kell juba kolm öösel. Füürer Andu vajus rahutusse unne, kus esines mees kaameraga
rahutukstegevalt homoerootilisel moel.

Paul oli selleks ajaks juba kaugel, täpsemalt poolel teel Šveitsi. Viimase oli ta valinud
seepärast, et Šveitsis olid head mäed ja õlu polnud ka kõige kusisem. Ta oli reipalt teel ja
mõtles parasjagu lähimasse bordelli öömajale jääda, kui järsku tema Mercedes järsult
ettepoole hüppas, mis oli tingitud ühest mustast autost, mis teda järsult rammis. “Nojah,
seda ma arvasin, et need pagana natsid seda niisama ei jäta,” kommenteeris ta nähtamatule
publikule ja tegi kiire parempöörde ja lisas gaasi. Auto ei olnud küll tema eelistatud
spiooniauto, koodnimetusega “XJS”, kuid vunki jagus tal küll. Nähes, et tema selja taha
jõudis ka must auto, milles ta tundis ära Baieri Autotehase toodangu, muigas ta laialt ja
keeras lähimast alleest sisse, peatus järsult ning hüppas autost välja. Varjudes lähima
nurga taha, itsitas ta endamisi, kui must BMW täie hooga alleest sisse pööras ja ootamatult
kahe tonni metalliga põkkus. Nurga tagant välja piiludes tegi ta kindlaks, et gestaapo
ametisõidukitele ei olnud veel turvameetmetena õhkpatju paigaldatud – nii sohver kui
kaassõitja olid uimased. Paul tuvastas agendid kui Andre L.V. Läte ja Kapten Trumm, tegi
kiire läbiotsimise ja kortsutas kulmu, kui nägi oma tagaotsimiskuulutust. “Puhta lollid
peast. Siin on ju selge sõnaga öeldud, et mitte ühendusse astuda, või olete pees. Ja pilt on
ka nii kuradi kole.” Nende sõnadega astus ta tagasi oma autosse ja sõitis minema.

Gestaapo ülem Serg oli maruvihane. Kaks tundi tagasi olid paar lollpeast kollanokka head
soovitust eiranud ja Paulile haisu ninna andnud. Nüüdseks on Paul kindlasti oma sihtpunkti
jõudnud, milleks oli kas Austria või Šveits. Sealt edasi oli aga teda pea võimatu jälitada.
Pea võimatu. Gestaapol oli kontrollpunkt ka Austrias, kuhu Serg kirjutas kiirelt käsu
jälgida Pauli tegevust ja uurida järgi, kuhu ta sealt suundub. Vabakutseliste agentidega oli
alati see häda, et kunagi ei võinud teada, kelle kasuks nad töötavad, sestap oli raske nende
tegevusi ja liikumist ennetada. Kui aga tema sihtpunkt paigas on, siis võis Serg juba mängu
panna tema enda trumbi.

Paul tundis end väsinuna, kui ta Šveitsis lennuki peale astus. Agendi karismaga kaasnes
alati problem, et mingi kohalik tüdruk armub sinusse instantselt ära ja asi lõpeb voodis
eksootilises poosides seksimisega. Seekord oli neid olnud kaks. Silmad kui hiirevitud peas,
kissitas Paul mägede poole. Nende saatanast tüdrukute pärast ei olnud tal aega isegi üks
korralik mäest laskumine sooritada. Kahju. Uks Pauli järel sulgus ja tegi tervikuks kirja
“British Royal Airlines”.

“Suurbritannia, mis? Nojah, seda oli sellelt närukaelalt ka oodata.” Serg oli rahul. Kui
Paul suundus Suurbritanniasse, siis sai ta oma agendi kiiremini välja saata ja on ka
võimalus, olgugi, et ebaeetiline, see lennuk lihtsalt alla lasta. Ta tõstis telefonitoru.
“Halloo. Mobiliseerige Surm. Sihtkoht: London.”

Veeriku Järjejutt II

Möödunud on juba üle tunni, ning füüreri kabinetile läheneb üks saladuslik vari. See vari on Paul, kes on uuriv ajakirjanik. Hetkel oli tema põhiliseks huviobjektiks kuulujutud, et Kolmanda Reichi juht peab oma kabinetis kirjeldamatuid seksorgiaid. Samuti on hämmastav, mida võib inimmõistusega teha üks suur patakas välisvaluutat. Antud juhul oli patakat lehvitatud ühe teenijanna näo ees, kes oli neljandat kuud käima peal ja vajas hädasti raha, et oma peigmehega uut kodu rajada. Ilmselt mõnel muul maal. Igatahes oli ta piisavalt julge – või rumal, et rääkida välja fakt, et kolmapäeva kesköö paiku külastab Herr Andut keegi hoor. Seda meenutades liikus Paul edasi kabineti poole, mille asukohta ta samuti tänu teenijannale teadis. Teise rahapaki lehvitamise eest sai ta teada muidki pisiasju, nagu näiteks kus asub salajane sissepääs, millal vahetatakse valvureid, milliseid tubasid ei patrullita ja ka seda, et selles majas ei aita kellegi univormi rottiajamisest, millega üks kiilakas täiuslike palgamõrvade jada viimasel ajal hoidnud oli. Igatahes oli Pauli tee vaba olnud, ning ta kaamera juba värises kuuma uudise ootuses. Ettevaatlikult praotas ta veidike ust ja...
... tungis kogu oma kehajõuga Eva sisse, kui nende hõõguvad, vahast tilkuvad kehad üksteise vastu hõõrdusid. Esimese astme põletus pole midagi võrreldes mõnuga, mida need kaks tundsid. Võbin läbistas neid mõlemaid ja nad jäid üksteise otsa vaikselt lebama, kui nad äkitselt kuulsid vaikset sosinat: „Psst! PSSSSST! Äkki te teeks veel kord, mul läks tulekuga kuradi kaua aega ja ma ei saanud ühtegi korralikku kaadrit.” Andu kargas kui ussist nõelatu üles ja otsis pilguga hääle omanikku. Ta ei pidanud kaua otsima, kuna otse nenda taga seisis sõbraliku naeratusega kergelt habetunud mees, kel oli kaelas fotoaparaat. Füürer avas juba suu, et valvureid kutsuda, kui mees kergelt hüüatas: „Oh, väga hea, kas neiu palun oleks füüreri jalge ees ja silitaks ta reisi? Nii, nüüd palun üks meelas pilk... Ilus, veel üks palun! Kas saaks mõnda teie lemmikpoosi?” Oma hämmastuseks leidsid mõlemad, et nende keha täidab iseenesest kaameraga mehe käsklusi, sellal kui too neist pilte tegi. Nii kestis see mõnda aega, Paul paarikest kamandamas ning nende ümber keksides pilte tehes, kaameral oli justkui mingit sorti hüpnotiseeriv võim, mis lakkas alles siis, kui filmirull täis sai. Ning kui see juhtus, oli füüreril vaid murdosa sekundi jagu aega reageerida, enne kui ajakirjanik juba uksest väljas oli – väljaspool Andu haaret. Sest ükski endast lugu pidav diktaator ei luba endale alasti mööda omaenda paleed ringi kapata. Seega lasi ta peale riietumist ja Eva riidekappi pistmist käiku oma kõige võimsama luureüksuse – Gestaapo.
Gestaapo ülem Sergei uuris kerge muhelusega töökäsku, mis ta laual lebas. Muhelus oli tingitud asjaolust, et gestaapole ei olnud füüreri külaline ammugi enam uudiseks, kuid seistes silmitsi inimeste järgi luuramise, röövimise ja piinamisega või siis mõnes anonüümses ühishauas lebamisega eelistasti eranditult esimest varianti. Muhelusest hoolimata võttis Serg oma ülesannet äärmiselt tõsiselt. Eriti, kuna füüreri esitatud kirjeldus oli äärmiselt sarnane ühe varasema raportiga saabunud isikukirjeldusega. Peale viitteist minutit meeleheitlikku tuhnimist oma saabunud teadete kastis leidiski Serg otsitava raporti, saabunud Marseille’s asuvast kontrollpunktist. Sealtkaudu oli tulnud keegi Paul Bernadt, ametilt ajakirjanik, tumedad blondid juuksed, umbes 187 cm pikk, lühikese habemega ning kannab kandilisi prille. Raporti lõpus oli trükitähtedega kirjas „ARVATAV SPIOON”. Serg kortsutas kulmu, ning läks arhiivi. Peale võrdlemisi lühikest aega leidis ta, mida otsis. Mis Sergi aga murelikuks tegi oli see, et too kaust oli punane, mis tähendas kahte asja – isik oli kõrgeima klassi turvarisk ning ülimalt ohtlik. Lühidalt: Paul Bernadt oli superspioon. Kausta avades ei rõõmustanud Sergi sugugi esimesed sõnad, mis kaustas olid: „Peaaegu peatamatu”, ning kausta lugedes tekkis Sergil tugev tung kallata kõrisse paar Laua Viina ning unustada, et ta sellise ülesande üldse sai. Bernadtil oli üle 60 sooritatud operatsiooni ja nende seast ebaõnnestumisi ainult kaks, vabakutseline agent, kes oma võimete poolest võis vabalt ületada Briti 00 agente ja CIA hädapätakaid. Ning selline isik oli nüüd teinud füürerist endast intiimseid kompromiteerivaid pilte. Serg mõtles veidi, ning kirjutas järgneva teate.
“Kõikidele osakondadele.
Tagaotsitav ning äärmiselt ohtlik.
Isik: Paul Bernadt.
Alias(ed): SentiNel.
Variamet: Ajakirjanik/Fotograaf
Leidmisel koheselt peakorterisse teatada. ISIKUGA MITTE ÜHENDUSSE ASTUDA!!!”
Serg mõtles veel veidikene ja lisas siis veel: “Või muidu olete omadega pees”. Siis lisas ta teatele koopia Pauli pildist ning andis teate laiali saatmiseks ära. Seejärel võttis ta lauasahtlist poolekilose Laua Viina ja keeras selle ühe hingetõmbega kinni.

Veeriku Järjejutt I

Haa, välja mõtlesin vist ;D

Veeriku Jutud

Osa I: Natsid Hoos

Füürer Andu ohkas ja tõstis silmad manuskriptilt, suunates nad kõigepealt uksele, kust tasane, ent nõudlik koputus oli kostnud, seejärel kellale, mis kinnitas ta kahtlusi, et tõepoolest oli aeg tema kesköiseks kohtumikseks Eva Brauniga. Pannes oma lõpetamata töö sahtlisse, tõusis ta oma nahktoolist ning avas ukse oma armukesele.
See oli olnud mõni kuu tagasi, kui Andu oli esmakordselt Evat kohanud. Õigemini oli Eva kohanud teda, kui ta riigiametnikuna juudiks tunnistati ja oma elu eest SS’i eest põgenes. Ta oli tormanud läbi palee ning sattunud läbi minema ühest uksest, kuhu isegi Waffen SS ei julge ilma ülimalt mõjuva põhjuseta minna – Füüreri isiklik kabinet. Andu oli parasjagu pannud punkti oma tulevase raamatu „Mein Kampf: Juudid ahju” manuskripti esimesele peatükile. Eva oli talle sisuliselt otsa jooksund, nad mõlemad olid ümber kukkunud ning kosmilise juhuse läbi oli Andu habe koos tema ülejäänud näoga maandunud täpipealt preili Brauni kõige intiimsema paiga vastu. Nad olid sedasi umbes viis sekundit, siis oli uksele väga ettevaatlikult koputatud ning teatatud, et üks juuditar olla selle korruse peal lahti pääsenud, mille peale Eva keha üleni kangeks läks. Andu tõusis, ropsis end tolmust puhtaks ja ütles, et seda juudihoora tema kabinetis küll ei viibi, niiet härrased tagaajajad tõmmaku parem heaga nahhui, enne kui nad gaasikambrit koristama määratakse. Seejärel oli ta Eva üles tõmmanud ja teda kirglikult suudelnud.
Selle mõne kuuga oli aga asi suudlusest ja lihtlabasest kepist palju kaugemale läinud. Andu habe oli hetkel kunstlik, kuna eelmisel kohtumisel oli ta habe saladuslikul moel põlema süttinud. Oma osa oli aga kindlasti kuumal küünlavahal, mida Eva talle mängeldes peale oli tilgutanud, ning leegil, mis küünlal tol hetkel lõbusasti põles. Tänaseks sessiooniks oli füüreril salamisi kappi varutud paar piitsa ning nahast orjarüü. Uks avanes ning paljastas võluva juuditari, kes kelmikalt oma seelikusaba kergitas, näitamaks, et seal all ei kata tema nahka mitte midagi. Andu tõmbas naise oma kabinetti kiiremini, kui valgus liigub, ning andis talle kõva laksu piki vahtimist. Vägivalla erutava omaduse olid nad avastanud ühel õhtul, kui Eva oli üritanud Andut takistada alla kirjutamast paberile, mis oleks lubanud järjekordse laagritäie juutide gaasikambrisse saatmise. Tookord oli Andu samamoodi Evale vastu vahtimist nähvanud, mille peale tema omakorda ootamatust ülimast ekstaasist füüreri kalli (ja pehme) Pärsia vaiba täis soristas. Vaiba oli Andu hiljem puhastusse saatnud, selgitades plekki pudeli konjaki ümber ajamisega. Tänane erines tollest korrast seepärast, et Eva ja Andu olid vahepeal kõvasti treeninud ning selle tulemusena lasi Eva kuuldavale vaid mõnuoige, ning sikutas Andut kõvasti habemest. Kahjuks oli ta unustanud eelmise kohtumise kulminatsiooni, mistõttu ta rebis kunsthabeme eest ning kukkus tagurpidi, komistades omaenda jalgade otsa. Järgnev prantsatus pidi olema kuulda isegi valveruumi, kuid sellest polnud lugu: enamik valvureid oli leppinud sellega, et füüreri kabinetist võis teinekord kummalisi helisid kosta. Suisa imeline, millest inimene on valmis mööda vaatama kui talle seletatakse, et selliste helide kuulmine tähendaks seda, et ta une pealt gaasikambrisse viiakse.

Live @ Tallinn

Nii, minu viimane ülekanne Tallinnast. Istun nimelt bussijaamas ja minu rahakoti vahel peidab end kella kuuese ekspressbussi pilet Tartusse. Edasised kommentaarid teen võibolla bussi pealt, kui ma seda viitsima peaks, nimelt on mulle kinnitatud, et bussi peal on wifi. Minge munni, kui palju on tehnoloogia vahepeal arenenud. Okei, wifi bussi peal - see pole just midagi uut, kuid enne ei olnud mul võimalik neid mõnusid nautida, sest mul polnud läpakat. Igatahes. Kai bitchparty pidada algama umbes kuue-seitsme paiku ja lõppema alles üheksa ringis, mis tähendab, et mul jääks pidu pidada massiivsed 45 minutit, enne kui ma viimase bussi peale hüppama pean, milleni jõudmiseks läheb mul oma tund aega. Not cool. And thus I am here.

Mõtlesin, mida siia kirjutada - pärlikogu mul selles arvutis ju pole - ning otsustasin viimaks, et lasen üles paar lõiku oma legendaarsest kirjatööst. Või laseks, aga see raibe ei oska korralikult wordist kopeerida. Libu.

Jah!

Ehk siis istun kino fuajees tallinnas (CC), ajan Eeroga Msnis juttu ja mõtlesin värskelt sisse imatud filmi kommenteerida. Et siis "Yes Man".

Filmi alguses oli peategelane täiesti mõttetu kuivik, kes isegi oma sõpradega pubisse õllele ei tahtnud tulla, eelistades sellele kodus laenutatud filmide vaatamist ja pihku löömist. Ootamatult ilmub ta töö juurde üks kunagine sõber, kes ta töökoha (panga) akna kiviga sisse viskab ja soovitab tüübil elama hakata. Peale mõningat hetke saab ta aru, et hikikomori olemine ei tasu ära ja ta läheb sõbra soovitatud konverentsile. Mis konverentsile, seda peaks igaüks aimama. Asi läheb õnnelikult ja Allen (on alles nimi komöödiafilmi staarile, kas te ei leia?) värvatakse jahhitajate kommuuni. Kohe alguses õnnestub tal leida üks parm, kes tahab küüti kusagile pära perse. Sinna sõites kulutab ta oma kolmanda seeria bemmis ära kogu bena, seega läheb ta x km jala, et leida bensukat. Seal paaki täites sõidab sinna üks skuuter. Enter female heroine/Love interest. Peale paljusid piinlikke juhtumeid hakkab mehe elu ülespoole veerema, ta leiab omale tüdruku ja saab pangas kõrgendust kontoritöö pealt peakontorisse asjameheks. Kuid miski hea ei ole ilma oma sittade külgedeta, nii ka siin. Mees nimelt ei leia õiget aega, et oma pihvile öelda, et ta jahhimees on, ehk kõigele "jah" ütleb. Kuna tegemist on siiski tüüpilise Hollywoodi komöödiaga, saab ka see situatsioon õnnelikult lahendatud ja nad kõik elavad õnnelikult elu lõpuni. BTW, krediitide ajal jookseb üks lisaklipp, niiet ärge kohe peldikusse tampoone sättima jookske.

Kild üleeilse kohta.

Surmale: [10:36] raisk, ma olen nagu sinu limonaadivariant ;D
[10:37] joob, suitsetab ja peksab aeg-ajalt end ära

[10:37] Sentinel| On Ice XD
[10:37] üleeile üsna sõna-sõnalt

Seiklused öises Tartus

Niisiis.
Eile, õigemini täna õhtul olin peol, Kaffu juures, kui täpsemalt vaja teada. Sinna saamine oli omaette ristiretk, aga igast asjast omal ajal. Point on selles, et ma lõpetasin ilma kinnaste ja sallita kusagil Tähe tänaval. Fun maybe, aga mitte minu jaoks. Ma käisin mitu korda selili ja lõpuks suutsin determineerida aadressi, milleks oli Tähe 119. Mingi autopood vist. Igatahes. Sealt tellisin omale takso ja sain lõpuks koju. Aga inimesed, kes selle nalja mulle tegid, võivad ekspresskiirusel munni sõita PLUSS ma tahan teada, kes nad raisad on, et ma saaks neile molli sõita, sest jupp aega külmal tööstustänaval külmetada ei olnud teps mitte mõnus. Ja mu küünarnukk valutab selle pärast. Niiet, kes iganes sa ka ei oleks, anna end üles, võta minult vastu formaalsus rusikaga kõhtu saamise näol ja siis oleme (võibolla) sõbrad edasi. Kui see munn oli Annes, siis... Siis on teada, mis edasi toimub.

Ahjaa, taksoarve tuli kusagil 85 eeku, aga ma võtsin soti välja ja andsin tüübile tippi. Sest ta päästis mind sitast välja. Keep the Change, nigger.

Everything that you see is a result that follows...

«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:06):
ma alustasin umbes seitsme paiku vist
«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:06):
läksin Kristjaniga Konsuumi
«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:06):
nelisada eeku läks letti
«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:06):
ostsin kaks šampust, kaks viina ja neli liitrist alexandrit
«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:06):
siis tagasi koju lammutama
«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:07):
Kristjan rebis enda poolt kah mingid õlled
Eero says (17:07):
: D
Eero says (17:07):
auts
Eero says (17:07):
2 vuuba
Eero says (17:07):
eviina
«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:07):
viin polnud minule
«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:07):
andule
«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:07):
andu tuli koos enksiga ja siis me täristasime
«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:07):
kuni keskööni
«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:07):
siis läksime välja
«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:07):
Atlantis tegi päris võimast tulevärki
«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:08):
väike tiir linna peal ja lendasime tagasi
Eero says (17:08):

«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:08):
siis ilmusid millalgi muud jõmmid ka kohale
Eero says (17:08):
muud
Eero says (17:08):
;oi
«Dash P» Tales of the Veeriku says (17:08):
mina enam ei mäleta, täiesti pilditu olin ;d