Veeriku Järjejutt III

Andu oli närviline. Keegi oli teda pildistanud. Kurat, keegi oli ta mingit sodi täis
süstinud ja siis teda pildistanud. Igal teisel juhul oleks ta sissetungijale kiiresti
piitsaga näkku nähvanud ja ta uimaseks löönud, kuid sellel mehel oli mingi müstiline aura.
Pidi lihtsalt olema. Sedasi endamisi arutledes unustas Andu täielikult fakti, et 99%
inimestest muutuvad kaamera ees täiesti taltsaks ja teevad kõike, mida kaameraga mees käsib.
Ta oli Eva koju saatnud ja öelnud, et mõnda aega nad ei kohtu. Seejärel oli ta Sergi vastu
võtnud ning talle sissetungi üldjoontes kirjeldanud. Mõned detailid jättis ta loomulikult
välja, nagu selle, et ta tolle mehe käsul omaenese tagumikku piitsutas või et Eva seal oli,
ignoreerides irvet Sergi näol. Ning nüüd… Nüüd ei olnud füüreril enam midagi teha, pealegi
oli kell juba kolm öösel. Füürer Andu vajus rahutusse unne, kus esines mees kaameraga
rahutukstegevalt homoerootilisel moel.

Paul oli selleks ajaks juba kaugel, täpsemalt poolel teel Šveitsi. Viimase oli ta valinud
seepärast, et Šveitsis olid head mäed ja õlu polnud ka kõige kusisem. Ta oli reipalt teel ja
mõtles parasjagu lähimasse bordelli öömajale jääda, kui järsku tema Mercedes järsult
ettepoole hüppas, mis oli tingitud ühest mustast autost, mis teda järsult rammis. “Nojah,
seda ma arvasin, et need pagana natsid seda niisama ei jäta,” kommenteeris ta nähtamatule
publikule ja tegi kiire parempöörde ja lisas gaasi. Auto ei olnud küll tema eelistatud
spiooniauto, koodnimetusega “XJS”, kuid vunki jagus tal küll. Nähes, et tema selja taha
jõudis ka must auto, milles ta tundis ära Baieri Autotehase toodangu, muigas ta laialt ja
keeras lähimast alleest sisse, peatus järsult ning hüppas autost välja. Varjudes lähima
nurga taha, itsitas ta endamisi, kui must BMW täie hooga alleest sisse pööras ja ootamatult
kahe tonni metalliga põkkus. Nurga tagant välja piiludes tegi ta kindlaks, et gestaapo
ametisõidukitele ei olnud veel turvameetmetena õhkpatju paigaldatud – nii sohver kui
kaassõitja olid uimased. Paul tuvastas agendid kui Andre L.V. Läte ja Kapten Trumm, tegi
kiire läbiotsimise ja kortsutas kulmu, kui nägi oma tagaotsimiskuulutust. “Puhta lollid
peast. Siin on ju selge sõnaga öeldud, et mitte ühendusse astuda, või olete pees. Ja pilt on
ka nii kuradi kole.” Nende sõnadega astus ta tagasi oma autosse ja sõitis minema.

Gestaapo ülem Serg oli maruvihane. Kaks tundi tagasi olid paar lollpeast kollanokka head
soovitust eiranud ja Paulile haisu ninna andnud. Nüüdseks on Paul kindlasti oma sihtpunkti
jõudnud, milleks oli kas Austria või Šveits. Sealt edasi oli aga teda pea võimatu jälitada.
Pea võimatu. Gestaapol oli kontrollpunkt ka Austrias, kuhu Serg kirjutas kiirelt käsu
jälgida Pauli tegevust ja uurida järgi, kuhu ta sealt suundub. Vabakutseliste agentidega oli
alati see häda, et kunagi ei võinud teada, kelle kasuks nad töötavad, sestap oli raske nende
tegevusi ja liikumist ennetada. Kui aga tema sihtpunkt paigas on, siis võis Serg juba mängu
panna tema enda trumbi.

Paul tundis end väsinuna, kui ta Šveitsis lennuki peale astus. Agendi karismaga kaasnes
alati problem, et mingi kohalik tüdruk armub sinusse instantselt ära ja asi lõpeb voodis
eksootilises poosides seksimisega. Seekord oli neid olnud kaks. Silmad kui hiirevitud peas,
kissitas Paul mägede poole. Nende saatanast tüdrukute pärast ei olnud tal aega isegi üks
korralik mäest laskumine sooritada. Kahju. Uks Pauli järel sulgus ja tegi tervikuks kirja
“British Royal Airlines”.

“Suurbritannia, mis? Nojah, seda oli sellelt närukaelalt ka oodata.” Serg oli rahul. Kui
Paul suundus Suurbritanniasse, siis sai ta oma agendi kiiremini välja saata ja on ka
võimalus, olgugi, et ebaeetiline, see lennuk lihtsalt alla lasta. Ta tõstis telefonitoru.
“Halloo. Mobiliseerige Surm. Sihtkoht: London.”