Tartu Mõrvamüsteerium
Kõlas lask. Üks kogudest vajus vaikselt asfaldile. Teine kogu viivitas hetkeks, otsekui kaheldes, siis kõndis kiiresti, peaaegu joostes minema. Sedasi algas järjekordne Veeriku Lugu.
Inspektor Pajur oli viimase tunni kuriteopaika uurinud. Tulirelvast oli tunnistajate sõnul kuuldud lasku umbes kell kolmveerand üksteist õhtul. Ohver, keegi Paul Bernadt, oli ümbruskonnas tuntud kui joomaprobleemiga noormees. Raha ohvri rahakotis ei olnud, seega ei olnud välistatud ka röövmõrv, kuigi asjaolu, et kahtlusalust oli nähtud ohvriga rääkimas vahetult enne roima, muutis selle teooria vähetõenäoliseks. Täiesti võimalik, et mõni ta napsuvendadest oli hakanud sisse nõudma võlga, mida mees tagasi maksta ei saanud. Tunnistajate edasine küsitlemine palju tulemusi ei andnud – teati, et ohver oli olnud regulaarne kunde Krooksu pubis. Tundus olevat mõrv ilma motiivita, mis pani inspektori pea valutama. Talle ei meeldinud keerulised roimad. “Olgu, ma lähen vaatan selle Krooksu üle, te tõmmake senikaua otsad kokku. Leppik, ma jätan asja sinu kätte.” Nende sõnadega pöördus ta kanna peal ringi ja hakkas juba peaaegu minema, kui märkas maas mingit kolmnurkset asja. Teeseldes saapapaela sidumist, tõstis ta selle taskuräti abiga tasku.
Krooks, nagu inspektor Pajur visuaalselt konfirmeeris, oli paras urgas. Hetkel oli kell kümme hommikul ning pubis ei olnud parasjagu eriti külalisi. Inspektor kõndis leti juurde ja kõnetas pikkade ronkmustade juustega baarimeest: “Vabandage, kas te tunnete härra Bernadtit?” “Mmmh, keda? Kes üldse küsib?” päris nooruk kärmelt vastu. Oli näha, et see mees teab, kuidas asju aetakse, seega koukis Pajur oma mantlitaskust välja oma ametitõendi. “Vaneminspektor Inrek Pajur, teie teenistuses. Kas te teate midagi Paul Bernadti hetkelisest asukohast?” “Selge, vaneminspektor. Pean kahjuks teatama, et ei ole Paulist üleeilsest saadik midagi kuulnud, inspektor,” vastas baarimees. “Paulist? Olite te tuttavad?” “Veidikene, olen teda paar korda välja visanud. Kui inimene on regulaarne kunde, siis jäävad ikka näod-nimed meelde.” “Sellisel juhul on teil võibolla kurb kuulda, et Paul Bernadtit tulistati eile õhtul kella poole üheteistkümne ja üheteistkümne vahel. Ta keha leiti siit lähedalt lossivaremete juurest. Ega te eile õhtul midagi ei kuulnud?” Selle peale puhkes nooruk naerma. “Härra, siin ei kuule õhtuti isegi tellimusi, kui piisavalt kõvasti ei karjuta. Aga teate mis. Tal oli üks sõber, käisid siin päris tihedasti koos õlut joomas. Tal on Rüütli tänaval pood, nimi on Aus . Irooniline, mis? Kaupmees, kelle nimi on Aus, heh heh…” “Selge, kas teate, mis pood see on?” uuris Pajur. “Mmm, peaks olema “Aus Muusika”, müüb muusikariistu ja 70’te-80’te muusikat,” vastas baarimees. Pajur tänas ja läks uksest välja. Kui uks tilisedes ta selja taga kinni vajus, märkas inspektor nurga taha viivat rada, mille peamiseks koostisosaks paistis olevat pooleldi seeditud makaronid ja alkohol.
Poe omanik, Annes Aus oli kiitsakas, pika patsiga tüüp. Pajur märkis mõttes üles, et ta sobis oma keskkonda täiesti. “Niisiis, härra Aus. Te olite ohvri, Paul Bernadtiga tuttav?” “Jah, härra inspektor, ma olen teda umbes kolm aastat tundnud. Ta aitas mul selle poe avada ja mõnda aega oli ta mu palgaline. Lõpuks pidin ma ta lahti laskma, kuna ta joomine muutus tõsisemaks ja ei sobinud töölepinguga kokku. Sellest hoolimata jäime üsna headeks sõpradeks,” vastas Aus nukralt. “Millal te ta lahti lasite?” päris inspektor. “Umbes kolm kuud tagasi. Aga ta kais tööl rohkem lõbu pärast, sest pool poodi kuulub… kuulus nagunii talle. Ta elas üpris lahedasti,” vastas Annes. “Selge. Ja nüüd, kui ta surnud on, siis kes pärib tema osa poest?” “Mina, härra inspektor. Meil oli selline kokkulepe.” “Mh-mh. Kus te olite eile kella poole üheteistkümne ja üheteistkümne vahel?” päris inspektor. “Mmm, vist olin teel koju. Või oot, eile oli 31. kuupäev, seega ma jäin poodi kauemaks ja tegin inventuuri. Lõpetasin alles veidike enne keskööd ja siis läksin Krooksu ja tegin paar õlle. Sealt läksin otse koju.” Inspektor pani need andmed oma märkmikku kirja. Märkmikku tal otseselt vaja ei läinud, kuna tal oli suurepärane mälu, kuid ta leidis, et märkmete kirja panemisel on mingi müstiline autoriteeti tõstev toime. “Veel viimane küsimus. Surnukeha lähedusest leiti peale tavalise kõntsa veel selline asi,” ning inspektor näitas Annesele taskurätti mähitud eset, mille ta oli salamahti kuritööpaigalt üles korjanud. “See? See on ju kõige tavalisem medikas. Selliseid müün ma viieteist krooni eest või kolm tükki kolmkümmend.” “Hmm, aga kas te seletaksite neid märke siin? Ma olen päris kindel, et need kriipsud ei ole originaaldisaini osa…” “Tõepoolest, siia on ju kritseldatud… Ma usun, et kasutaja nimetähed…” “Ja need oleks?” katkestas inspektor teda järsult. “Rahu, inspektor, tark ei torma. Nii, esimene täht on M… Ja teine… H.” Tema selja tagant kostus ukse paugatus. Annes Aus ohkas ja pomises: “Ma ju ütlesin, et tark ei torma, lollpea.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar