Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk II

Vaneminspektor Pajur kõndis mantli lehvides piki Rüütli tänavat jaoskonna poole. Praeguseks ajaks peaks Leppik juba oma raportiga valmis olema ning ta saab enda leitud niidiotsad ametlikku versiooni kokku sobitada. Tee peal mõtles ta, kes võiks olla saladuslik M.H. Ilmselt tuli persooni otsida Bernadti tutvusringist, see oli selge. Aga kes? Pajuri pea hakkas uuesti valutama. Ta lootis, et Lepp oli oma ülesanded korralikult ära teinud.
Nagu näha, oligi. Leppiku töölaud oli lookas erinevate paberite all, mis olid kõik, nagu vaneminspektor lootis ja ühtlasi kartis, seotud Bernadti juhtumiga. Lisaks oli kuhja kõrval ärritavalt vaikne tüüp. Mõnda aega seisid nad silmitsi, siis köhatas Pajur hääle puhtaks ja küsis oma parimal bossil-sitt-keeb toonil: “Uurija Leppik, kes kurat see vant on?” Paberikuhi vastas: “See on tsiviilisik, kes ütles, et temast võiks juhtunu juures abi olla. Leidsin ta kuritööpaiga juurest luusimast ja nuhkimast.” Pajuri sitt-keeb toon läks äratuntavamaks:”Jah, aga KES ta on?” Siinkohal segas vahele küsitav isik ise, kes tutvustas end kui EnQl Poirot, eradetektiiv. Ta ei hakanud aega viitma vaid esitas kohe taskust siidrätti mähitud eset, mis lähemal vaatlemisel osutus katkiste klaaside ja äraväändunud raamiga prillipaariks, mille algne kuju võis olla olnud kandiline. “Noh, mis see siis on?” müristas Pajur. Tal ei olnud hetkel üldse naljatuju. Paberikuhja vahelt ilmus nähtavale karvase lõuaga nägu, mis konstanteeris uut objekti hetke, siis kadus tagasi paberite sekka. Kuulda oli krabinat ja seejärel ilmus kuhjast nähtavale käsi, mis hoidis käes paberit. “Bernadt oli lühinägelik. Ta kandis prille, siin on koopia optiku väljatrükist.” Pajur krahmas paberi ja uuris seda põgusalt. “Mhmh.. mmmhm.. Ossa raks, -4 ja -6. See mees ilma nende prillideta ei näinud! Kuule sina, kust sa need leidsid?” Küsimus oli suunatud EnQlile. Mees vaikis hetke, justkui end kogudes, seejärel vastas ettevaatlikult:” Leidsin need Krooksu kõrvalt treppide pealt. Väljanägemise peale on neile peale astutud. Minu teooria on, et ohver pillas prillid maha, võibolla kukkus. Seejärel üritas ta neid üles leida, kuid seda ta ei suutnud. Nagu te ise ütlesite, ei näinud mees ilma nendeta sinist huidki. Seega, mida ta teeb? Ta küsib mõne mööduja käest abi, kuid tõenäoliselt peetakse teda purjus joodikuks ega võeta tõsiselt.” “Üks hetk. Leppik, kas Bernadti kehal olid kukkumisjäljed?” Käsi kadus ja ilmus mõne hetke pärast uut paberit hoides välja. “Nagu siin kirjas on, on Bernadti kehal trauma, kõige äratuntavamad on põrutused põlvel ja küünarnukis, mõlemad paremal pool. Samuti on kuklas muhk, mis võib viidata sellele, et ohvrile tutvustati umbes kahetollise läbimõõduga raudtoru. See, vaneminspektor, on muidugi ainult minu arvamus.” “Tohoh, niiet see on siiski tavaline röövmõrv! Hea, ma vihkan, kui asjad keeruliseks lähevad,” rõõmustas Pajur. Vaevukuuldavat köhatust kuuldes tulid tal judinad peale ja ta pöördus aeglaselt EnQli poole, kellelt heli oli tulnud. Enql kogus end veidi ja ütles siis:”Aga kui talle juba nagunii pähe äsati, siis milleks ta veel maha lasta? Ei, pigem oli asi nii, et ta löödi kõigepealt uimaseks, võeti ta rahakotist head-paremat, prillid kadusid siinkohal. Siis tuleb Bernadt teadvusele, näeb, et ta on paljaks röövitud ja helistab kellelegi. Kas tal oli telefon kaasas?” Pajur vaatas juba paberikuhja poole ning mõne hetke pärast teataski see: “Ei, härra. Ohvri telefoni ei leitud tema keha juurest.” “Siis on see koos mõrvariga, sest tema number on tõenäoliselt viimane, mille ohver valis. Ära visata ta seda ei saa, sest see leitaks kiiresti üles. Olgu ta või kõige närusem tellis, raha on ta ikkagi väärt. Ning kui see juhtuks ja see mõnda pandimajja jõuaks, siis on ka mul oma infovõrgustik, mille kaudu mind teavitataks.” Pajur oli üllatunud, osalt meeldivalt, et uurimine oli lühikese ajaga nii kaugele jõudnud, enamasti aga ärritanud, et mingi mölakas, kes lihtsalt jaoskonda sisse astus, oli seda teinud, ja mitte tema. Siis tuli talle meelde, et ka tema oli ju resultaate toonud, ning köhatas kurgu puhtaks:”Leppik, otsi mulle ohvri tuttavate nimekiri, esmajärjekorras isikuid, kelle nimi algab tähtedega M ja H. Ja kui sa aega saad, siis mine ja vii need,” ta osutas prillidele ja mediaatorile, mille ta oli sujuvalt taskust välja õngitsenud, “kõigepealt laborisse ja siis asitõendite ruumi, ole nii kena. Mina lähen ja teen ühe kohvi, ma pole hommikust saadik ainsatki tilka saanud. Härra Poirot, kas te sooviksite minuga liituda ja seda juhtumit arutada?” Seda Poirot soovis.
“Niiet keegi, kelle initsiaalid on M. H. kais eile Pauliga kokku saamas ja pillas selle peale mõrva või selle ajal maha,” lõpetas Pajur. Peale selle teooria oli ta lagedale tulnud tosina teisega, peamiselt selleks, et mitte EnQlile alla jääda. Pajuril oli kohutavalt suur e-peenis. Kohe, kui ta oli lõpetanud, helises ta telefon, mille üle inspektor sisimas õnnelik oli, kuna rohkem, teooriaid tal enam polnud. Helistajaks oli Leppik, kes kõlas üsna erutatult. “Mis.. Oota, rahune maha ja korda… Ohoh! Hea töö, Leppik!” Pajur lõi telefoni plaksuga kinni ja teatas võidukalt:”Lahendatud! Mediaatori pealt leiti püssirohujälgi ja ohvri tuttavate nimekirjas oli ainult üks M.H. – Martin Häidberg. Me läheme teda kohe vahistama, kas te soovite kaasa tulla?” “Mmmm, jah... Kuid ma arv-” Poirot ei saanud oma mõtet lõpetada, sest Pajur oli juba kohvikust välja tuisanud. Ohates tõusis ta püsti, et tema järel minna, kui teda peatas mingi raskus tema vasakul õlal. Raskuseks osutus karvane kämmal, mis oleks suurepäraselt sobinud gorilla käsivarre juurde, kuid oli hoopistükkis ühendatud millegi veel hirmutavama külge: Poirot'd takistas vahetuse viimaseid tunde töötamas - nii järeldas EnQl tema kottis silmalaugudest – kohviku teenindajanna. “M-mida?” ahmis Poirot peletist nähes. “Arve on 52 krooni,” vastas gorillatar. Poirot needis endamisi vaneminspektor Pajuri persetpidi põrgupõhja ja koukis oma rahakoti välja.