Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk IV

Tagasi jaoskonda jõudnud, Pajur ohkas. Algul lihtsa röövmõrvana näinud juhtum muutus üha keerulisemaks ja keerulisemaks. Ja siis veel see kummaline Poirot. Kuidagi ei olnud Pajur temast midagi kuulnud, ehkki kõik eradetektiivid olid loomulikult registreeritud. Hmmm... “Leppik, tule korraks siia,” hõikas Pajur kõrvalkabinetti. Väljus... paberikuhi, mida hoidis üleval kaks kätt, ning jäi instruktsioone ootama. “Ma tahaksin, et sa uuriksid välja kõik, mida sa suudad leida selle EnQl Poirot' kohta. KÕIK.” “Arusaadav, härra vaneminspektor, asun otsekohe selle kallale,” vastas mobiilne dokumendikuhi, ning astus kabinetist välja. Pajur ohkas taas ning sulges silmad. Tulemuste kättesaamiseni läheb paar tundi aega, niiet samahästi oleks ta võinud natukese sõba silmale saada.
...Ainult, et ta ei saanud. Jaoskonna leitnant oli avatud uksest seda näinud ning ta tööle kamandanud. Seepärast seisiski Pajur sellel momendil Häidbergi kongi ees ning vaatas oma vangile sügava pilguga otsa. Möödus minut, siis teine. Kumbki mees ei pilgutanud. Siis tegi Pajur suu lahti:”Niisiis, te väidate, et olete süütu?” “Jah,” vastas Häidberg inspektorile silma vaadates. Möödus veel üks minut. “Hmh,” tegi Pajur, pöördus kanna peal ringi ja kõndis välja. Jõudnud leitnandi kabinetti, teatas ta:”Ma arvan, et see mees ei tea mitte munnigi. Ma olen oma karjääri jooksul kohanud palju sitapäid, üks hullem kui teine. See mees ei ole selline. Ainus kuritegu, mis ta sooritanud on, on oma keha ja lugematute seapraadide vastu.” “Mille põhjal sa seda väidad?” küsis leitnant. Pajuri vastus oli lihtne.
“Instinkt”. See oli sõna, millega vaneminspektor Pajur lahkus ja mis leitnant Andreas Mugra sügavasse mõttesse jättis. Ja seesama instinkt ütles Pajurile, et tema uus sõber Poirot ei olnud sugugi mitte nii sõbralik, kui ta näis. Tema juhuslik kohalesattumine uurimispaika oli liiga sobiv. Tema teadmised ja leitud asitõendid olid väga kahtlased. Tema järeldused, ehkki mitte võimatud, olid liiga täpsed. Just õige mis mängu ta mängib? Ta läks seda mõeldes oma kabinetti tagasi.
Seal ootas teda Leppik, kellel ei olnud inspektori hämmastuseks süles tavapärast paberikuhilat. Selle asemel hoidis ta käes ainsat kaustikut. “Mis see siin on?” imestas Pajur. “See on kõik, mida Eesti Vabariik teab EnQl Poirot' kohta,” vastas Leppik, avades kaustikut ja näidates selle sisu. Pajuri nägu tegi läbi mitu kiiret emotsioonimuutust, jäädes lõpuks pidama keskendunud ja enesekindla ilme peale. Seejärel tormas ta kabinetist välja. Leppik järgnes talle, jättes kaustiku lahtiselt inspektori lauale Seda ei olnud enam vaja. Kaustik oli tühi.