Täielik apaatia. Mitte midagi ei viitsi teha. Need asjad, mida viitsiks teha, on kättesaamatutes kaugustes.
Täna lähenes mulle minu boksinaabrist türklane ja küsis Tennisereketit käes patsutades, kas ma räägin temaga. Ma vastasin, et ei, ma räägin iseendaga (nagu ma teinekord ikka teen), mille peale tüüp ütles, et lõpeta see ära, mulle ei meeldi see. Munn sihuke. Mida mina selle vastu ette peaks võtma, on selline harjumus ja kõik. Nüüd ei julge ma eriti selle tüübiga ühes ruumis viibida. Äkki pöörab psühhoks ära või midagi.
Täna lähenes mulle minu boksinaabrist türklane ja küsis Tennisereketit käes patsutades, kas ma räägin temaga. Ma vastasin, et ei, ma räägin iseendaga (nagu ma teinekord ikka teen), mille peale tüüp ütles, et lõpeta see ära, mulle ei meeldi see. Munn sihuke. Mida mina selle vastu ette peaks võtma, on selline harjumus ja kõik. Nüüd ei julge ma eriti selle tüübiga ühes ruumis viibida. Äkki pöörab psühhoks ära või midagi.
1 kommentaar:
Mul tuli seda lugedes hoopis mõte, et tennisemängu võiks küll kunagi ära proovida.
Aga võibolla tal oli sama mulje sinust. Et endaga rääkimine on psühho ;D
Postita kommentaar