Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk V

“See sitapea oli kogu aeg meie nina all!” raevutses Pajur, kes üritas närviliselt autoust võtmega avada. Leppik jõudis talle järele, ning lausus rahulikult, nagu alati, kuigi kergelt hingeldades:”Ma tean, inspektor, aga praegu ei ole õige aeg. Meil ei ole midagi peale selle, et mees kasutab aliast. Me peame ootama õiget momenti. Mõelge kaine peaga.” Seda kuulnud, rahunes Pajur veidi. Leppiku poole pöördunud, ütles ta salaliku näoga:”Läheme tagasi kabinetti. Mul on plaan.”
Poirot oli oma korteris. Senimaani oli kõik hästi. Ümmarguse mehe arreteerimine oli toimunud tema silmade all. Veel vaid mõned detailid, pisikesed detailid – ja tema plaan on täielik. Siis tõusis ta oma toolist. Aeg oli teha vaneminspektorile veel üks visiit.
Leppik koputas uksele. “Vaneminspektor, härra Poirot teie juurde.” “Tulgu sisse,” mühatas Pajur. Poirot sisenes. “Tere päevast, inspektor Pajur. “VANEMinspektor Pajur,” korrekteeris Pajur teda. “Palun vabandust. Vaneminspektor, teil paistab olevat õige paha tuju.” “Mhmh. See kuradima juurdlus on omadega persse jooksnud. Miks oli see suitsupakk seal? Miks ei olnud see pakk tühi, kui õlled olid ära joodud? Sõrmejälgi ei olnud ei pakil ega pudelitel. Miks ei olnud pudelitel sõrmejälgi, kui nad olid tühjad? See kõik annab mulle tõsise peavalu, Poirot.” “Hmm, eks ta imelik ole. Võibolla...” Pajur katkestas teda:”Teate mis? Ehk aitab tassike kohvi mul pea selgemaks tõmmata. Ma mäletan, et ma jäin teile eile võlgu. Kas te suvatseksite minuga liituda ja oma teooriad jagada?” Poirot vastas:”See oleks mulle suur au.”
“Niisiis, Poirot...” Pajur tegi tähendusliku pausi. “...Mida teie sellest suitsupakijandist arvate?” Poirot rüüpas oma tassist lonksu kohvi. “Aah, kui hea. Niisiis, minu arust on asi tegelikult õige lihtne. Pudelid võis tühjaks juua Bernadt ise. Aga suitsupakk on pooltühi seepärast, et kaks pudelit õlut juua oli talle ilmselt pohhui, aga nii palju suitsu mees ei teinud.” “Aga miks ei olnud pudelil sõrmejälgi?” nõudis Pajur. “See võib olla sellepärast, et ta võidi uimaseks lüüa ühega neist pudeleist. Algne röövel võttis ühe pudeli, mille Bernadt ära viskas, ning pani talle sellega piki kolu. Siis pühkis ta pudeli puhtaks, jõi võibolla teisest viimased sõõmud, pühkis ka need ära ja viskas pudelid koos kotiga põõsasse. Suitsud viskas ta võibolla seepärast, et ei olnud ise suitsetaja.” Ta võttis oma tassist veel ühe sõõmu. “Tuleb tunnistada, et see on tõepoolest loogiline seletus,” kostis Pajur, võttes ka enda tassist sõõmu. “Suur aitäh, Poirot. Teist on väga palju abi olnud.” “Oh mis te nüüd,” protesteeris Poirot. “Minu osa on siin tühine, tõeline au kuulub hoopis teile.” Ta tõusis toolist. “Nägemiseni, vaneminspektor.” Nende sõnadega sammus ta kohvikust välja. Pajur jälgis ta lahkumist. Seejärel võttis ta taskust kilekoti ja pistis Poirot' kohvitassi ettevaatlikult sinna sisse.