Niisiis, keerutame ajaratast ja liigume ajas tagasi juulikuu kolmekümnendasse päeva, mil algas mu PIKK rännak läbi Euroopa. Asjad ei alanud kõige ladusamalt: hommikul, kui ma tahtsin bussiaegu vaadata, kustus mu arvuti pilt ning ei võtnud ka kõige visama nupuklõpsimise peale pilti ette. Arvutiga olid, nagu öeldakse, hambad. Seega tuli helistada numbrile 1182 ja küsida, millal läheb buss Tallinna Lennujaama. Vastuseks sain, et 10 minuti pärast läheb buss, millega jõuaks vabalt varuga jaama. Kott selga ja ajama, süüagi ei jõudnud. Reisi esimene osa - ~2 tundi.
Lennujaam oli aastaga kõvasti muutunud. Laiendus oli märgatav. Märkasin seda, sest ootasin to jedosta seda pagana lennukit. Lennuk, mis mind Riiga pidi viima, oli minu jaoks esmakordne kogemus. See oli nimelt propellerlennuk. Ja see propa tegi müra. Eriti õhkutõusul. (Reisi teine osa - ~1 tund) Igatahes vedas see tiibadega vertikaalkopats mind kenasti Riiga ära, kus mind ootas järjekordne rõõmus ootamine Londoni Gatwicki lennukile. Reisi kolmas osa - ~3 tundi.
Gatwickist liigutasin ennast rongiga Victoria jaama (~0:30h) ja seal avastasin enda jaoks maailmaime, mida paremini tuntakse Londoni metroo või Undergroundi nime all.
Peale mõningast närvitsemist jõudsin ma Gloucester Square'i, mille läheduses pidi olema mu hotell. ~15 minutit.
Nüüd pean tegema väikese pausi, et seletada üht-teist Londoni ülesehitusest. Esimene asi: prügikaste on väga vähe ja nad on väga osavalt kamuflažeeritud lihtsateks mustadeks kastideks, mis Londoni üldise räpasuse taustal üldse välja ei paista. Teine asi: Londoni arusaam aadressist on müsteerium. Kui sul veab, siis on iga teise-kolmanda tänavanurga peal taustaga kokku sulanduv silt tänava ja haldusüksuse nimetusega koos krüptiliste märkidega nagu 4.SW, mis arvatavasti lahtikirjutatult muunduvad kvartaliteks. Nüüd tagasi oma seikluste juurde.
Olles peale mõningast raskust teinud kindlaks õige tänava ja õige suuna, leidsingi oma hotelli ning koheselt sattusin hädasse. Esiteks ei olnud saadaval tuba, mille mu ema oli kinni pannud, niiet mind suunati keldrisse mingisse peretuppa, kus oli (nagu ma hiljem teada sain) peldik ja duširuum kokku surutud väikesesse nurgakappi ja värises pidevalt tänu metroorongidele. Lisaks selgus, et broneerimisel küsitavaid krediitkaardi andmeid kasutatakse ainult külalise autoriseerimiseks, ning mitte midagi sealt maha ei võeta. Seega oli mu tuba maksmata, mis omakorda eeldas, et külaline, antud juhul mina, pidin selle maksma. £250 ei ole minule just lumme/põõsasse/potti kusta, fakt, mis leidis kinnitust, kui ma oma pangakaardiga tasuda üritasin. Peale mõningast vestlust leti taga oleva huiznajesh mis rahvusest naisega (tõenäoliselt Indiast) otsustasin helistada emale, kes ei võtnud kummagi telefoni toru vastu. Mõistagi ei olnud sellega minu hädad veel lõppenud, sest peale mõningast helistamist (loe: helisemist) näitas mu telefon kirja "Aku on tühi", mis päästis valla hädasignaali mu ajus. Küsisin letitaguselt luba telefoni laadida, mille ta andis, kuid see viib meid tagasi Londoni iseärasuste juurde.
Nimelt on britid, kindlameelse mõtteviisiga teistest erineda, võtnud kasutusele kolmeharulise pistiku, vikipeedia väitel turvakaalutlustel. Tegelikult on see välja mõeldud selleks, et ärritada välismaalasi ja turgutada turgu.
Niisiis, tuli minna lähimasse poodi ja osta adapter, millega saaks laadida mu vaest tellarit. Minu õnneks oli 20 meetri raadiuses üks Suurbritannia suurimaid kette Sainsbury's, kus ma õnnetult loivasin oma pool tundi, otsides neid "!£@€ pistikuadaptereid. Kõik ei olnud ainult negatiivne, sest sain ka värske Top Geari ajakirja, mis sisaldas boonusena James May raamatut. Lippasin tagasi hotelli, torkasin õhinal adapteri seina ja laadija koos telefoniga omakorda adapterisse... Ning midagi ei juhtunud. Nimelt on mõnedel briti pistikutel veel täiendavad turvameetmed väikese lüliti näol, mis pistikud vooluringi ühendab või, minu puhul, katkestab. Peale selle korrigeerimist sain telefoni laadima ja helistasin emale, kes küll vastu ei võtnud, kuid helistas üsna kähku tagasi, ning sõneles veidi juhatajaga, kes oli vahepeal vastuvõtu juurde ilmunud. Nad jõudsid kokkuleppele, et ema ütleb mulle krediitkaardi numbri ja autoriseerimiskoodi, millega saaks raha makstud ja mina võtme. Toiming õnnestus ja ma sain minna ja tutvuda oma "üliluksusliku" toaga. Ajunuss: ~2 tundi.
Peale kottide äraviskamist otsustasin ringi vaadata ja endale võimaluse korral midagi hamba alla otsida, niisiis ütlesingi letitagusele mutile nägemiseni ja jalutasin ringi kohas, mis üsna kiireti tõestas end kui värviliste maailm. Ja ma ei mõtle siin neegreid. Oh ei, igal pool võis kohata islamiusuliseid, kuna kohtasin väga palju suuri peresid, kelle naissoost liikmed olid keritud musta rätiku sisse. Hamba alla otsisin lõpuks KFCst mingid kanaribad (mis olid väga toitvad, peaks mainima). Eestisse võiks ka KFC tulla.
Lennujaam oli aastaga kõvasti muutunud. Laiendus oli märgatav. Märkasin seda, sest ootasin to jedosta seda pagana lennukit. Lennuk, mis mind Riiga pidi viima, oli minu jaoks esmakordne kogemus. See oli nimelt propellerlennuk. Ja see propa tegi müra. Eriti õhkutõusul. (Reisi teine osa - ~1 tund) Igatahes vedas see tiibadega vertikaalkopats mind kenasti Riiga ära, kus mind ootas järjekordne rõõmus ootamine Londoni Gatwicki lennukile. Reisi kolmas osa - ~3 tundi.
Gatwickist liigutasin ennast rongiga Victoria jaama (~0:30h) ja seal avastasin enda jaoks maailmaime, mida paremini tuntakse Londoni metroo või Undergroundi nime all.
Peale mõningast närvitsemist jõudsin ma Gloucester Square'i, mille läheduses pidi olema mu hotell. ~15 minutit.
Nüüd pean tegema väikese pausi, et seletada üht-teist Londoni ülesehitusest. Esimene asi: prügikaste on väga vähe ja nad on väga osavalt kamuflažeeritud lihtsateks mustadeks kastideks, mis Londoni üldise räpasuse taustal üldse välja ei paista. Teine asi: Londoni arusaam aadressist on müsteerium. Kui sul veab, siis on iga teise-kolmanda tänavanurga peal taustaga kokku sulanduv silt tänava ja haldusüksuse nimetusega koos krüptiliste märkidega nagu 4.SW, mis arvatavasti lahtikirjutatult muunduvad kvartaliteks. Nüüd tagasi oma seikluste juurde.
Olles peale mõningast raskust teinud kindlaks õige tänava ja õige suuna, leidsingi oma hotelli ning koheselt sattusin hädasse. Esiteks ei olnud saadaval tuba, mille mu ema oli kinni pannud, niiet mind suunati keldrisse mingisse peretuppa, kus oli (nagu ma hiljem teada sain) peldik ja duširuum kokku surutud väikesesse nurgakappi ja värises pidevalt tänu metroorongidele. Lisaks selgus, et broneerimisel küsitavaid krediitkaardi andmeid kasutatakse ainult külalise autoriseerimiseks, ning mitte midagi sealt maha ei võeta. Seega oli mu tuba maksmata, mis omakorda eeldas, et külaline, antud juhul mina, pidin selle maksma. £250 ei ole minule just lumme/põõsasse/potti kusta, fakt, mis leidis kinnitust, kui ma oma pangakaardiga tasuda üritasin. Peale mõningast vestlust leti taga oleva huiznajesh mis rahvusest naisega (tõenäoliselt Indiast) otsustasin helistada emale, kes ei võtnud kummagi telefoni toru vastu. Mõistagi ei olnud sellega minu hädad veel lõppenud, sest peale mõningast helistamist (loe: helisemist) näitas mu telefon kirja "Aku on tühi", mis päästis valla hädasignaali mu ajus. Küsisin letitaguselt luba telefoni laadida, mille ta andis, kuid see viib meid tagasi Londoni iseärasuste juurde.
Nimelt on britid, kindlameelse mõtteviisiga teistest erineda, võtnud kasutusele kolmeharulise pistiku, vikipeedia väitel turvakaalutlustel. Tegelikult on see välja mõeldud selleks, et ärritada välismaalasi ja turgutada turgu.
Niisiis, tuli minna lähimasse poodi ja osta adapter, millega saaks laadida mu vaest tellarit. Minu õnneks oli 20 meetri raadiuses üks Suurbritannia suurimaid kette Sainsbury's, kus ma õnnetult loivasin oma pool tundi, otsides neid "!£@€ pistikuadaptereid. Kõik ei olnud ainult negatiivne, sest sain ka värske Top Geari ajakirja, mis sisaldas boonusena James May raamatut. Lippasin tagasi hotelli, torkasin õhinal adapteri seina ja laadija koos telefoniga omakorda adapterisse... Ning midagi ei juhtunud. Nimelt on mõnedel briti pistikutel veel täiendavad turvameetmed väikese lüliti näol, mis pistikud vooluringi ühendab või, minu puhul, katkestab. Peale selle korrigeerimist sain telefoni laadima ja helistasin emale, kes küll vastu ei võtnud, kuid helistas üsna kähku tagasi, ning sõneles veidi juhatajaga, kes oli vahepeal vastuvõtu juurde ilmunud. Nad jõudsid kokkuleppele, et ema ütleb mulle krediitkaardi numbri ja autoriseerimiskoodi, millega saaks raha makstud ja mina võtme. Toiming õnnestus ja ma sain minna ja tutvuda oma "üliluksusliku" toaga. Ajunuss: ~2 tundi.
Peale kottide äraviskamist otsustasin ringi vaadata ja endale võimaluse korral midagi hamba alla otsida, niisiis ütlesingi letitagusele mutile nägemiseni ja jalutasin ringi kohas, mis üsna kiireti tõestas end kui värviliste maailm. Ja ma ei mõtle siin neegreid. Oh ei, igal pool võis kohata islamiusuliseid, kuna kohtasin väga palju suuri peresid, kelle naissoost liikmed olid keritud musta rätiku sisse. Hamba alla otsisin lõpuks KFCst mingid kanaribad (mis olid väga toitvad, peaks mainima). Eestisse võiks ka KFC tulla.
Kokkuvõte:
Reisimisele kulus aega 10½ tundi: 10:20 - ~21:00
Ajunuss hotelliga - 2 tundi: 21:00 - 23:00 [19 -21 @ UK]
Jalutamine & söök - 1h 15 min: 23:00 - 00:15 [21 - 22:15 @ UK]
Ja aitas mulle sellest reisimisest küll üheks päevaks.
2 kommentaari:
Nii...? Kuhu jääb siis Part 2?
Aga miks rohkem rahvast ei kommetaari.....? I must suck so much...
Postita kommentaar