Oh kui tore. Hakkasin seda posti kirjutama ja mu arvuti otsustas, et JUST SEE HETK on tore aeg end välja lülitada. Seega on mul veidi aega oma mõtete kogumiseks.
Järgmise päeva hommikuks olin ma pannud äratuse kella 8:30ks, kuna kella 8st poole kümneni oli hommikusöök. Mis koosnes peamiselt piimast, I shit you not. Maisihelbed, tee (piimaga muidugi) ja röstitud sai ("või", "moosi" või piimaga). Kahjuks ei ole ma ikka veel üle saanud oma laktoosiintolerantsusest, mis väljendas end väga ühemeelselt kui ma olin juba oma keldriurkasse tagasi saanud. Siinkohal tuletan aegsasti meelde minu kasutuses oleva peldiku mõõtmeid (mis oli väiksem kui keskmine harjakapp).
Seega, Sõpru vaadates tekkis mul korraga üsnagi arvestatav kõhulahtisus ja ma pidin selle vajaduse rahuldamiseks peldikusse ronima ja tegema akrobaatikamanöövreid (kuna alati on ju dušš natukese kardina alt välja pritsinud ja otse sinna, kuhu sa tavaliselt oma jala paneks). Igatahes otsustasin peale sittumist välja minna. Esiti sööma. KFC kõrval olev resto pakkus Inglise hommikusööki, mis oli igati tore, välja arvatud vorst. Vorst oli tõesti rõve.
Esimene asi, mis mulle kaardilt silma hakkas, oli Green Park ja Hyde Park, mille peale ka suund metrooga sai võetud. Ükskord kohale jõudnud, eksisin ma muidugi lootusetult ära. Peale mõningast alleedes ekslemist aga suutsin ma leida ühe suure ristmiku (mis Londonis oli tegelikult päris tavaline), mille ühest nurgast leidsin Hyde Parki, teisest Green Parki ja Wellington Archi, kuhu peale mõningast kaalutlust ka sisse läksin. Tavaliselt nõuavad nad sissemineku eest raha, kuid kuna mul oli selline lahe asi, nagu London Pass (.. Card, millega saab enamikesse kohtadesse tasuta sisse ja teistes soodukat), siis ma kõndisin lihtsalt elevaatorisse, mis mind kõrgeimale korrusele viis. Seal imetlesin arhailisi pilte ja kõike muud, mida ühes kultuurimälestises ikka võib leida. Ühel korrusel oli siiski midagi märkimisväärset, nimelt nimesildid, milliseid igas linnas võib leida a la "Hope Elas siin" või "Gandhi peatus siin". No okei, võibolla igas linnas sellise tekstiga silte ei leia. Aga poindile saate pihta. Igatahes väga hariv.
Peale hobusesõnnikusest Wellington Archi esisest lahkumist (Londonil on parkide turveks välja mõeldud selline geniaale asi nagu ratsapolitsei) kõmpisin Hyde Parki edasi, kust ostsin esimese asjana pudeli vett (kuum oli) neiudelt, kes nägid välja ja kõlasid venelaste moodi. Tiblad mulle ei meeldi, aga ausad venelased teevad ja tegid ikka südame soojaks.
Hyde Park oli tegelikult väga igav, kuigi nende park on ikka kuradi massiivne. Kujutlege ette väiksemat metsa, mille keskel juhtub olema lagendik, ja teil on ettekujutus Hyde Parkist. Igatahes, selle lagendmetsast läbi kõndimisega tekkis mu jalgadesse tohutu valu ja ma otsustasin end millegi harivaga lõbustada. Ja nii ma otsustasingi üles otsida Londoni kinoJa nii mu ristiretk algas. Üks kino, mida mu reisiraamatus reklaamiti, oli Londoni Utopia. Peale metroosõitu ja umbes tunniajalist kõmpimist, mille vahele ma jõudsin võtta ühe MacDonaldsi Veerandinaelase (Quarter Pounder) avastasin ma, et seal näidatakse
Järgmise päeva hommikuks olin ma pannud äratuse kella 8:30ks, kuna kella 8st poole kümneni oli hommikusöök. Mis koosnes peamiselt piimast, I shit you not. Maisihelbed, tee (piimaga muidugi) ja röstitud sai ("või", "moosi" või piimaga). Kahjuks ei ole ma ikka veel üle saanud oma laktoosiintolerantsusest, mis väljendas end väga ühemeelselt kui ma olin juba oma keldriurkasse tagasi saanud. Siinkohal tuletan aegsasti meelde minu kasutuses oleva peldiku mõõtmeid (mis oli väiksem kui keskmine harjakapp).
Seega, Sõpru vaadates tekkis mul korraga üsnagi arvestatav kõhulahtisus ja ma pidin selle vajaduse rahuldamiseks peldikusse ronima ja tegema akrobaatikamanöövreid (kuna alati on ju dušš natukese kardina alt välja pritsinud ja otse sinna, kuhu sa tavaliselt oma jala paneks). Igatahes otsustasin peale sittumist välja minna. Esiti sööma. KFC kõrval olev resto pakkus Inglise hommikusööki, mis oli igati tore, välja arvatud vorst. Vorst oli tõesti rõve.
Esimene asi, mis mulle kaardilt silma hakkas, oli Green Park ja Hyde Park, mille peale ka suund metrooga sai võetud. Ükskord kohale jõudnud, eksisin ma muidugi lootusetult ära. Peale mõningast alleedes ekslemist aga suutsin ma leida ühe suure ristmiku (mis Londonis oli tegelikult päris tavaline), mille ühest nurgast leidsin Hyde Parki, teisest Green Parki ja Wellington Archi, kuhu peale mõningast kaalutlust ka sisse läksin. Tavaliselt nõuavad nad sissemineku eest raha, kuid kuna mul oli selline lahe asi, nagu London Pass (.. Card, millega saab enamikesse kohtadesse tasuta sisse ja teistes soodukat), siis ma kõndisin lihtsalt elevaatorisse, mis mind kõrgeimale korrusele viis. Seal imetlesin arhailisi pilte ja kõike muud, mida ühes kultuurimälestises ikka võib leida. Ühel korrusel oli siiski midagi märkimisväärset, nimelt nimesildid, milliseid igas linnas võib leida a la "Hope Elas siin" või "Gandhi peatus siin". No okei, võibolla igas linnas sellise tekstiga silte ei leia. Aga poindile saate pihta. Igatahes väga hariv.
Peale hobusesõnnikusest Wellington Archi esisest lahkumist (Londonil on parkide turveks välja mõeldud selline geniaale asi nagu ratsapolitsei) kõmpisin Hyde Parki edasi, kust ostsin esimese asjana pudeli vett (kuum oli) neiudelt, kes nägid välja ja kõlasid venelaste moodi. Tiblad mulle ei meeldi, aga ausad venelased teevad ja tegid ikka südame soojaks.
Hyde Park oli tegelikult väga igav, kuigi nende park on ikka kuradi massiivne. Kujutlege ette väiksemat metsa, mille keskel juhtub olema lagendik, ja teil on ettekujutus Hyde Parkist. Igatahes, selle lagendmetsast läbi kõndimisega tekkis mu jalgadesse tohutu valu ja ma otsustasin end millegi harivaga lõbustada. Ja nii ma otsustasingi üles otsida Londoni kinoJa nii mu ristiretk algas. Üks kino, mida mu reisiraamatus reklaamiti, oli Londoni Utopia. Peale metroosõitu ja umbes tunniajalist kõmpimist, mille vahele ma jõudsin võtta ühe MacDonaldsi Veerandinaelase (Quarter Pounder) avastasin ma, et seal näidatakse
- Ainult ühte filmi korraga
- Ainult kultuurseid filme
Seega oli mu kinoplaan suht mokas ja kõmpisin edasi linnajaos, mida kutsutakse ühe jalgpallimeeskonna järgi Chelseaks (ka see staadium ei olnud sealt kaugel) võrdlemisi sitas meeleolus. Varustasin end ühest leheneegriputkast (kusjuures ongi nii - on putka, milles on neeger, kes müüb lehti) ajakirjaga, mis tutvustas viimaseid filme ja esindas nende kinodes linastumise aegu. Õnneks oli lisatud ka väikene kaart, mis säästis mulle hulga ajunussi, nimelt on Londoni paremad kinod kõik Leicester Square'il või selle ümbruses. Aga kõigest omal ajal.
Veetes mõnusa tunnikese metrooauku otsides (kuigi mu jalad ei nõustu sellega), jõudsin lõpuks siiski Picadilly Square'le. Koht, kuhu ma tahtsin ka niisama jõuda. Ent nagu ma eile olin selgeks saanud, Inglismaal on kõik tagurpidi. Ja lihtne platsikülastus muutus täielikuks pornoks. Sõna otseses mõttes. Selgitan: Piccadilly Square'lt on võimalik saada Leicester Square'le, nagu ka vähemalt viide teise suunda. Lugedes kaarti nagu idioot (või olid need kõik need £@$€£ turistid mu ümber, ei teagi) suundusin ma hoopis kohta, mida inimesed nimetavad Sohoks ja targad inimesed "Kohaks, kus seks on müüdav. Väga ovadalt." Ja ma ei tee siinkohal nalja. Isegi kõige rämedam seksmaniakk peab kahvatuma Sohos saadaoleva kauba peale, koht, kus transseksuaalne, homoseksuaalne ja tõenäoliselt zoofiilne seks on ainult raha küsimus. Mina, kes ma olen kõigest paadunud pihkupeksja, hakkasin kartma ja lasin sealt niipea kui võimalik jalga.
Tagasi Piccadillyl valisin seekord õige haru ja jõudsin Leicesterile. Ja vaatasin seda tükk aega, suu ammuli. Asi ei olnud mitte ainult kinodes, mis seda väljakut ääristasid. Ega kasiinodes, mis üritasid oma käivet tõsta süütute turistide pealt. Ega isegi söögikohtades, mis olid iga jumala nurga peal. Ei, asi oli väljakus endas. See väljak oli nagu Piro - vaba koht, kus võib (pea) kõike teha, nagu ma hiljem sildilt lugesin. Tunne oli, nagu oleksin koju jõudnud, ehkki plats ise oli umbes viiendik Piro mõõtmetest. Tuvid olid omaette boonus (sööta ega lasta ei tohtinud. Kahjuks.)
Igatahes vaatasin suurimate kinode filmikavasid ja valisin välja Wall-E, mida olin tahtnud juba ammu näha, aga polnud senini veel võimalust olnud. Film toimus 4. või 5. saalis - väikeses. Ja väike ta ka oli, umbes sama suur, kui Ekraan ehk. Filmi kohta ma suuri elamusi jagama ei hakka, igaüks vaadaku ise. Mulle igatahes väga meeldis.
Peale filmi mõtlesin ma ära kämbata, kus on London Eye, ehk siis kõigile tuntud Londoni vaateratas. Selle tarbeks võtsin metrooga ette retke üle või pigem küll jõe alt ja maandusin Waterloo jaamas. South Bank oli ülimalt huvitav, kuna just sinna kogunevad erinevad Londoni talendid. Seal oli roboteid, akrobaate ja üks väga lahe artist, lavanimega Ganja. Ütlen juba ette ära, et seda vanti käisin ma ka järgneval kahel päeval vaatamas. London Eye oli pika järjekorraga suur rattanägu. Selle juures oli aga nii mõndagi huvitavat, nagu näiteks Londoni Movieum, mis oli briti filmimuuseum. Sellel päeval oli ta küll kahjuks kinni, kuid hiljem käisin ma seal ära.
Ja tuleb tõdeda, et eriti palju rohkem sellel päeval ma ei teinudki. Läksin kohalikku Sainsbury'sse, ostsin süüa, juua ja märkimisväärselt mingid siidrid. Kolm pudelit £6 eest, mis oli sealsete hindade juures suisa röövimine. Samuti ei olnud ma saiast tehtud ja võtsin oma kolm pudelit kõik mahuga, mis ületas poolt liitrit. Ja siis läksin hotelli, vaatasin telekast filmi (The One, Jet Li&Jason Statham, soovitan vaadata), jõin siidrit ja läksin magama. Das End (die zweiten Tag(Saksa keele eksperdid võivad korrigeerida)).
Veetes mõnusa tunnikese metrooauku otsides (kuigi mu jalad ei nõustu sellega), jõudsin lõpuks siiski Picadilly Square'le. Koht, kuhu ma tahtsin ka niisama jõuda. Ent nagu ma eile olin selgeks saanud, Inglismaal on kõik tagurpidi. Ja lihtne platsikülastus muutus täielikuks pornoks. Sõna otseses mõttes. Selgitan: Piccadilly Square'lt on võimalik saada Leicester Square'le, nagu ka vähemalt viide teise suunda. Lugedes kaarti nagu idioot (või olid need kõik need £@$€£ turistid mu ümber, ei teagi) suundusin ma hoopis kohta, mida inimesed nimetavad Sohoks ja targad inimesed "Kohaks, kus seks on müüdav. Väga ovadalt." Ja ma ei tee siinkohal nalja. Isegi kõige rämedam seksmaniakk peab kahvatuma Sohos saadaoleva kauba peale, koht, kus transseksuaalne, homoseksuaalne ja tõenäoliselt zoofiilne seks on ainult raha küsimus. Mina, kes ma olen kõigest paadunud pihkupeksja, hakkasin kartma ja lasin sealt niipea kui võimalik jalga.
Tagasi Piccadillyl valisin seekord õige haru ja jõudsin Leicesterile. Ja vaatasin seda tükk aega, suu ammuli. Asi ei olnud mitte ainult kinodes, mis seda väljakut ääristasid. Ega kasiinodes, mis üritasid oma käivet tõsta süütute turistide pealt. Ega isegi söögikohtades, mis olid iga jumala nurga peal. Ei, asi oli väljakus endas. See väljak oli nagu Piro - vaba koht, kus võib (pea) kõike teha, nagu ma hiljem sildilt lugesin. Tunne oli, nagu oleksin koju jõudnud, ehkki plats ise oli umbes viiendik Piro mõõtmetest. Tuvid olid omaette boonus (sööta ega lasta ei tohtinud. Kahjuks.)
Igatahes vaatasin suurimate kinode filmikavasid ja valisin välja Wall-E, mida olin tahtnud juba ammu näha, aga polnud senini veel võimalust olnud. Film toimus 4. või 5. saalis - väikeses. Ja väike ta ka oli, umbes sama suur, kui Ekraan ehk. Filmi kohta ma suuri elamusi jagama ei hakka, igaüks vaadaku ise. Mulle igatahes väga meeldis.
Peale filmi mõtlesin ma ära kämbata, kus on London Eye, ehk siis kõigile tuntud Londoni vaateratas. Selle tarbeks võtsin metrooga ette retke üle või pigem küll jõe alt ja maandusin Waterloo jaamas. South Bank oli ülimalt huvitav, kuna just sinna kogunevad erinevad Londoni talendid. Seal oli roboteid, akrobaate ja üks väga lahe artist, lavanimega Ganja. Ütlen juba ette ära, et seda vanti käisin ma ka järgneval kahel päeval vaatamas. London Eye oli pika järjekorraga suur rattanägu. Selle juures oli aga nii mõndagi huvitavat, nagu näiteks Londoni Movieum, mis oli briti filmimuuseum. Sellel päeval oli ta küll kahjuks kinni, kuid hiljem käisin ma seal ära.
Ja tuleb tõdeda, et eriti palju rohkem sellel päeval ma ei teinudki. Läksin kohalikku Sainsbury'sse, ostsin süüa, juua ja märkimisväärselt mingid siidrid. Kolm pudelit £6 eest, mis oli sealsete hindade juures suisa röövimine. Samuti ei olnud ma saiast tehtud ja võtsin oma kolm pudelit kõik mahuga, mis ületas poolt liitrit. Ja siis läksin hotelli, vaatasin telekast filmi (The One, Jet Li&Jason Statham, soovitan vaadata), jõin siidrit ja läksin magama. Das End (die zweiten Tag(Saksa keele eksperdid võivad korrigeerida)).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar