Kolmapäev oli tegelikult väga igav. Ei teinud suurt sittagi. You have been warned.
Peale hommikusöögist kõrvale põiklemist koostasin veidi aega sõjastrateegiat ja otsustasin suunduda kõigepealt Londoni loomaaia poole. Or so I thought.
Jõudes Baker Streeti metrooaugust välja, olin ülimalt eksinud. Üks häda metrooga on see, et metrookaardid on ülimalt eksitavad. THEY LOOK NOTHING LIKE THE PLACE! Neile pole märgitud, kus on põhi. Kui välja tuled, ei saa sa aru, kus on põhi, kus lõuna. Ühesõnaga, juhtus sama nagu eile Piccadillyl juhtus. Ja see pole veel kõik. Eilne õhtusöök andis endast märku ja tahtis kehast väljuda üsna pruunil moel. Avalikkuse ees ma seda teha ei tahtnud, seepärast jooksin, nagu oleks mul kurat kannul, lähimasse kiirsöögirestosse, mis juhtus olema KFC. Kui mul vähe kergem olla oli, ostsin sealt hommikusööki ja avastasin välja minnes, et ainult üks asi suudaks mind takistada loomaaeda minemast. Ja see oli just juhtunud.
Vihm. Nagu nõrgast dušist ta tuli, keskmise hõredusega ja konstantselt. Pole midagi enamat mainida, plaanid olid perses. Roomasin tagasi metroourgu nagu tarakan ja organiseerisin oma plaanid käbe ümber. Uueks sihtpunktiks sai poodide pood Harrods.
Seekord ei olnud mul vaja ära eksida, kuna Harrods oli just metrooaugu juures. Peamiselt naistele suunatud pood. Ukse juures anti mulle kaart ja ma märkasin murega, et kaks keldrikorrust ja kaks esimest korrust olid puhtalt naistekad. Kolmandal oli peamiselt mööbel ja muu kodustamiseks vajalik. Lisaks oli seal pikad kardinatest koridorid, mille küljes oli silt:"Jõuluosakond. Avame 3. Augustil." Mina oleksin naerma hakanud, aga see oleks ilmselt imelik tundunud, seepärast itsitasin kõigest pihku ja läksin edasi. Neljandal korrusel hakkas mul aga õige lõbus.
Jackpot. Mida muud saakski öelda korruse kohta, mis oli täis muusikariistu, muusikat, videomänge, filme, arvuteid ja raamatuid? Muusikariistadest võtsid enda alla kõige rohkem ruumi üllatuslikult klaverid. Kitarre oli palju, basskitarre aga mitte nii palju, seega mulle see suurt huvi ei pakkunud. Järgmises kohas läks asi huvitavamaks, nimelt olid seal eelmainitud filmid, mängud ja muusika. Peale mõningast skautimist liikusin edasi Sony poodi, kust leidsin roppkalli aga väga vinge läpaka. Pisikese ja mõnusa. Pühkisin ila ära ja liikusin edasi. Järgmine hetk minu jaoks oli kolm tundi hiljem.
Siinkohal pean tegema väikese pausi, et avaldada teile saladus, kuidas mind väga kergesti ära hüpnotiseerida: Võtke üks huvitav raamat, asetage see Pauli nina ette ja laske tal lugeda. Kui teil on villand saanud teie ignoreerimisest, võtke raamat ära. Aand back to our program.
Nagu tähelepanelikum lugeja võibolla on aru saanud, asusin raamatuosakonna ukselävel. Kui ma olin oma vaimsest orgasmist toibunud, liikusin esimese riiulini ja sain järgmise. Jackpot. Fiction. Ja kohe olid seal Terry Pratchetti teosed. Edasi olid koomuskid - Hulk ja Iron Man ja kõike muud head ja huvitavat. Ja järgmine riiul oli täis mangat. Manga on Eestis väga haruldane nähtus, seega tegin sealsamas otsuse mõni neist raamatutest koju vedada, kui see mind ka tapma peaks.
Selleks ajaks, kui ma oma raamatutega ühele poole sain (ma küll ei ostnud neid, kuid nüüd pidasin ma oma mobiilse rahakoti kindlasti Harrodsisse vedama), oli kell juba kaks või kolm ning otsustasin kiiremas korras Movieumi kerida, mis oli South bankil London Eye kõrval. Seekord otsustasin sinna minna teist teed pidi ja oma arust ilgelt lõigata ja muidugi eksisin ma viie minuti jooksul lootusetult ära. Londoni asfaltteede alla peab olema maetud tuhandete turistide skeletid, kes said otsa, otsides väljapääsu Londonist. Minuga aga nii hullusti ei läinud, ma leidsin umbes viieteist minuti pärast täiesti juhuslikult õige koha.
Movieumis sain palju uut ja huvitavat teada briti filmitööstuse ajaloost, ja ka briti animatsiooni ajaloost. Danger Mouse anyone? Ja kas te teadsite, et filmid "Star Wars" ja "Alien" on valminud peamiselt Suurbritannias? Ahaa. Nüüd hakkab juba looma.
Nõndaks, peale Movieumi tegin taas kord käigu South Bankil ja vaatasin mulle juba tuttava Ganja esnemist, seekord siis algusest lõpuni. Selle ajal helistas mulle mu ema, kes ütles, et ta maandus just Stanstedis ja hakkab linna poole sõitma. Selle peale pakkusin ma, et võiks õhtul kinno minna, kuna õhtul oli uus Salatoimikute film linastumas, ning läksin Leicester Square'le pileteid ostma, seekord kasutades väljaku enda metrooava. Peale mida läksin ma tagasi koju, et mampsi oodata.
Umbes pool tundi enne filmi algust jõudis mamps kohale, viskas kähku koti seljast ja kinno me läksimegi. Popkornimüüja oli seekord üks loll neeger, kes ei suutnud aru saada lausest "7Up with some Pepsi in it, please" ning ajas mind sellega sitaks vihale. Lõpuks pidingi leppima puhta 7Upiga ja kerisime mõlemad kinosaali filmi vaatama. Mis oli täielik bullshit. Terve filmi peale mitte ainsatki tulnukat või salapärast musta möga, ega ühtegi majoritaarset valitsuse kaverappi. Oli hoopis midagi moodse Dr. Frankensteini moodi. Puhas pask. 1/10.
Peale pettumust valmistavat kinoseanssi läksime sinnasamma kõrvale Angus' Steakhouse'i sööma, mis oli küll väga hea, kuid Inglismaal on well-done natuke liiga läbi küpsetatud. Ja siis koju magama.
Järgmine päev läksin ma välja fotokaga, ehhee. Tower ja jõeretk ja Rattasõit. Ja Harrod's Redux.
Peale hommikusöögist kõrvale põiklemist koostasin veidi aega sõjastrateegiat ja otsustasin suunduda kõigepealt Londoni loomaaia poole. Or so I thought.
Jõudes Baker Streeti metrooaugust välja, olin ülimalt eksinud. Üks häda metrooga on see, et metrookaardid on ülimalt eksitavad. THEY LOOK NOTHING LIKE THE PLACE! Neile pole märgitud, kus on põhi. Kui välja tuled, ei saa sa aru, kus on põhi, kus lõuna. Ühesõnaga, juhtus sama nagu eile Piccadillyl juhtus. Ja see pole veel kõik. Eilne õhtusöök andis endast märku ja tahtis kehast väljuda üsna pruunil moel. Avalikkuse ees ma seda teha ei tahtnud, seepärast jooksin, nagu oleks mul kurat kannul, lähimasse kiirsöögirestosse, mis juhtus olema KFC. Kui mul vähe kergem olla oli, ostsin sealt hommikusööki ja avastasin välja minnes, et ainult üks asi suudaks mind takistada loomaaeda minemast. Ja see oli just juhtunud.
Vihm. Nagu nõrgast dušist ta tuli, keskmise hõredusega ja konstantselt. Pole midagi enamat mainida, plaanid olid perses. Roomasin tagasi metroourgu nagu tarakan ja organiseerisin oma plaanid käbe ümber. Uueks sihtpunktiks sai poodide pood Harrods.
Seekord ei olnud mul vaja ära eksida, kuna Harrods oli just metrooaugu juures. Peamiselt naistele suunatud pood. Ukse juures anti mulle kaart ja ma märkasin murega, et kaks keldrikorrust ja kaks esimest korrust olid puhtalt naistekad. Kolmandal oli peamiselt mööbel ja muu kodustamiseks vajalik. Lisaks oli seal pikad kardinatest koridorid, mille küljes oli silt:"Jõuluosakond. Avame 3. Augustil." Mina oleksin naerma hakanud, aga see oleks ilmselt imelik tundunud, seepärast itsitasin kõigest pihku ja läksin edasi. Neljandal korrusel hakkas mul aga õige lõbus.
Jackpot. Mida muud saakski öelda korruse kohta, mis oli täis muusikariistu, muusikat, videomänge, filme, arvuteid ja raamatuid? Muusikariistadest võtsid enda alla kõige rohkem ruumi üllatuslikult klaverid. Kitarre oli palju, basskitarre aga mitte nii palju, seega mulle see suurt huvi ei pakkunud. Järgmises kohas läks asi huvitavamaks, nimelt olid seal eelmainitud filmid, mängud ja muusika. Peale mõningast skautimist liikusin edasi Sony poodi, kust leidsin roppkalli aga väga vinge läpaka. Pisikese ja mõnusa. Pühkisin ila ära ja liikusin edasi. Järgmine hetk minu jaoks oli kolm tundi hiljem.
Siinkohal pean tegema väikese pausi, et avaldada teile saladus, kuidas mind väga kergesti ära hüpnotiseerida: Võtke üks huvitav raamat, asetage see Pauli nina ette ja laske tal lugeda. Kui teil on villand saanud teie ignoreerimisest, võtke raamat ära. Aand back to our program.
Nagu tähelepanelikum lugeja võibolla on aru saanud, asusin raamatuosakonna ukselävel. Kui ma olin oma vaimsest orgasmist toibunud, liikusin esimese riiulini ja sain järgmise. Jackpot. Fiction. Ja kohe olid seal Terry Pratchetti teosed. Edasi olid koomuskid - Hulk ja Iron Man ja kõike muud head ja huvitavat. Ja järgmine riiul oli täis mangat. Manga on Eestis väga haruldane nähtus, seega tegin sealsamas otsuse mõni neist raamatutest koju vedada, kui see mind ka tapma peaks.
Selleks ajaks, kui ma oma raamatutega ühele poole sain (ma küll ei ostnud neid, kuid nüüd pidasin ma oma mobiilse rahakoti kindlasti Harrodsisse vedama), oli kell juba kaks või kolm ning otsustasin kiiremas korras Movieumi kerida, mis oli South bankil London Eye kõrval. Seekord otsustasin sinna minna teist teed pidi ja oma arust ilgelt lõigata ja muidugi eksisin ma viie minuti jooksul lootusetult ära. Londoni asfaltteede alla peab olema maetud tuhandete turistide skeletid, kes said otsa, otsides väljapääsu Londonist. Minuga aga nii hullusti ei läinud, ma leidsin umbes viieteist minuti pärast täiesti juhuslikult õige koha.
Movieumis sain palju uut ja huvitavat teada briti filmitööstuse ajaloost, ja ka briti animatsiooni ajaloost. Danger Mouse anyone? Ja kas te teadsite, et filmid "Star Wars" ja "Alien" on valminud peamiselt Suurbritannias? Ahaa. Nüüd hakkab juba looma.
Nõndaks, peale Movieumi tegin taas kord käigu South Bankil ja vaatasin mulle juba tuttava Ganja esnemist, seekord siis algusest lõpuni. Selle ajal helistas mulle mu ema, kes ütles, et ta maandus just Stanstedis ja hakkab linna poole sõitma. Selle peale pakkusin ma, et võiks õhtul kinno minna, kuna õhtul oli uus Salatoimikute film linastumas, ning läksin Leicester Square'le pileteid ostma, seekord kasutades väljaku enda metrooava. Peale mida läksin ma tagasi koju, et mampsi oodata.
Umbes pool tundi enne filmi algust jõudis mamps kohale, viskas kähku koti seljast ja kinno me läksimegi. Popkornimüüja oli seekord üks loll neeger, kes ei suutnud aru saada lausest "7Up with some Pepsi in it, please" ning ajas mind sellega sitaks vihale. Lõpuks pidingi leppima puhta 7Upiga ja kerisime mõlemad kinosaali filmi vaatama. Mis oli täielik bullshit. Terve filmi peale mitte ainsatki tulnukat või salapärast musta möga, ega ühtegi majoritaarset valitsuse kaverappi. Oli hoopis midagi moodse Dr. Frankensteini moodi. Puhas pask. 1/10.
Peale pettumust valmistavat kinoseanssi läksime sinnasamma kõrvale Angus' Steakhouse'i sööma, mis oli küll väga hea, kuid Inglismaal on well-done natuke liiga läbi küpsetatud. Ja siis koju magama.
Järgmine päev läksin ma välja fotokaga, ehhee. Tower ja jõeretk ja Rattasõit. Ja Harrod's Redux.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar