Karta on, et MFRW 4/n

Kui nüüd väga aus olla, siis hakkavad mälestused jubva tuhmuma sellest kolust, mida keegi teine nimetaks mu peaks. Teen siiski parima ja üritan Teie heaks taastada sündmused. Abiks on mulle kusjuures pildid, mille täielik kogu on siin, kuid mõned kavatsen ma ka teksti vahele poetada.

Hommikul tõusis mu ema varakult üles, et hotelli mänedžeri peale karjuda, mis tingis meile toa esimesel korrusel, mille võludest räägin selle posti lõpu poole. Siis läksime välja, peale emale kinnitamist, et selle koha hommikusöök on absoluutne pask ja et siin ei tohiks üldse eladagi. Ja võtsime suuna otse Harrodsi poole, kui ma ei eksi. Seal sundisin ma peale oma šoppingufantaasiad eilsest skauditripist (Spoils: Batman: Gotham Knight, Kung Fu Hustle, FMP:Fumoffu, Welcome to the NHK! Vol. 1, OMG Vol. 1, Girls Bravo Vol. 1, Tomb Raider Vol. 2, G.I.T.S. Vol. 1.5 "Human Error Processor" ja Terry Pratchettilt Kettamaailma esimeste raamatute, "Võlukunsti Värv" ja "Maagiline Valgus" graafiline novell kokkupanduna, kuna need koosnevad kahest osast).
Peale edukat šoppingutrippi jätsin ma ema mõistagi Harrodsisse, kuna seal on ju NII FNpalju naistekraami, nagu kingad, meik, kalliskivid, ehted ET CETERA INFINITUM.
Igatahes, viisin oma kraami koju ära ja läksin linna peale laia lehte mängima või midagi sellist. Arvatavasti hängisin niisama ringi, ei mäleta tõepoolest enam seda päeva täielikult. Igatahes tuli lõpuks see asi välja, et me läksime Londoni Towerisse eri teid pidi, kuna sobivalt sellel nädalavahetusel mõned metrooliinid ei töödanud. Otsustasin seega omaenda navigeerimisoskusi taaskord katsetada ja arvake ära, mis juhtus? Of motherfucking course ma eksisin ära, kuigi koht ei olnud kõige hullem, nagu Sohos nt oli... Olin Londoni panganduspiirkonnas, mis tähendas SUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUURI pilvelõhkujaid igal pool mu ümber, mistõttu ei näinud ma, kuspoole jõgi jääma peaks, kuna Tower on ju Thames'i jõe ääres. Peale mõningast pimeekskursiooni leidsin ühe Subway (ehk Eesti keeles Metroo) ning otsustasin sealt ühe leiva rebida, kuna ma polnud kunagi varem ühtegi ÕIGET Subwayd saanud, ainult Metrood, ja ma pean mainima, et vahe oli märkimisväärne. Esiteks Subway ei tilkunud nagu nohuga koer ja teiseks oli seal pakkuda isegi saiale mitut erinevat maitset. Täitest rääkimata. Igatahes helistas sel ajal mulle paanikas ema, kes tahtis teada WHERE THE FUCK I AM, pehmendatud toonis, kuna varsti pannakse Tower kinni. Soovides parimat Subwayd EVER MADE ma muidugi panin telefoni kinni, et miski mind ei segaks, ja helistasin talle siis, kui ma välja tulin, et ta end väga üksikuna ei tunneks. Igatahes tundus ta väga paanikas olevat. Seega, kõndisin üle tee ja sain teada, et tegelikult olen ma kohale jõudnud... Täiesti kogemata, nagu eilegi juhtus.
Lõpetasin siis vaikselt oma võileiba ja ema oma kala ja kartulit (Fish&Chips baby!) ning läksime Torni sisse. Tuli välja, et Torn ei olegi Torn, vaid rohkem midagi kindluselaadest. Sebisime ennast ühele giidiga retkele, kuid siis hakkas vihma sadama ja giid teatas, et Guided tours are for dry customers only, ja kõndis minema. Ega's midagi, ootasime järgmist giidi, kes ilmus poole tunni pärast ja osutus äärmiselt vingeks vanameheks.


Vanamees viis meid äärmiselt vingele tripile ja rääkis tee peal palju nalju, nagu näiteks Waterloo nalja ja Bloody Toweri nalja. Kõige lõpuks viis ta meid kabelisse, kuhu on maetud palju briti suurkujusid (kes, ma kinnitan, on kõik surnud. Ei kummita seal keegi, raisk). Peale seda otsustasime minna ja kaeda Suurbritannia kroonijuveele, mis osutusid väga säravaks, kuid äärmiselt igavaks. Ah well, shit happens. Peale seda läksime White Towerisse, mis on see põhiline kaitseehitis seal ja saime osa kultuuripommist. Või siis ajaloopommist. Nimelt on tegemist sõjaajaloomuuseumiga, mille pildid on mul eelmainitud kohas üleval. Eriti soovitan vaadata Henry I raudrüüd, millel on Tema Kuninglikkuse Kubemele tehtud Eriline Varjupaik. Ja ma ei tee nalja.

Peale Valgest Tornist lahkumist sai meile teatavaks, et varsti suletakse Tower üleüldse ning seepeale jooksid kõik turistid väljapääsude peale kiini. Meie läksime vaikselt kõrvaluksest välja ja läksime praami peale. Mille konduktor osutus väga heaks naljameheks ja ajalootundjaks. Nimelt mängis ta meile terve tee jooksul Westministeri poole giidi. Ja ta oli naljakas. Raske arvata, miks ma teda naelaga premeerisin meie reisi lõppedes. Ma sooviks endale diktofoni, et ma oleks saanud selle vandi juttu lindistada - see oli lihtsalt niivõrd andekas. Samas pole selline jutt Londonis mingi haruldus, kuna enamik inimesi mölisevad sedamoodi andekat paska. Aga teistele kultuuridele on see uudis ja seepärast saavad needsamad mölamokad päevast päeva raha, et õhtuti Thamesi pubides juua. Aga tagasi jutu juurde.

Jõudsime Westministeri, otse Suure Beni juurde, tehes sellest pilte ja otsustasime, kuna ma
kaardi pealt lugesin, peaministri ukse taha jõllama minna. Kahjuks kõrbes see plaan haledalt, kuna peaministri tänav oli valvatud raudukse ja politseinikutega, kes olid relvastatud MP5tega. Seega läksime edasi ja jõudsime rahvusliku kunstigalerii ette, mille ette on posti otsa löödud admiral Nelson. Kurat, see post oli pikk. Hängisime veitsa selle posti ees ja siis leidsime, et võiks ikkagi London Eye peale minna, seega ronisime nagu mutid metrooauku ja väljusime juba Waterloo juures.
Piletite hankimine tundus olevat kui lennukile minek - samasugused järjekorrad olid. Peale ~pooletunnist ootamist saime siiski oma pileti ja õiguse sisseminekujärjekorrale asuda. Seegi ei läinud ilma probleemideta, nimelt oli meie teel ees kotiotsimine. Kahjuks mäletasin ma liiga hilja, et mamps oli kotti asetanud pudeli Bailey's, mis oli küll tühi, kuid tekitas siiski kotiotsijale peavalu. Arusaadav ka ju, ma oleks sellest võinud ju roosi moodustada ja vaaterattas postaliks minna. Igatahes, soovimatust roosimaterjalist vabanenud, võisime edasi areneda ja vaaterattale peale minna, kusjuures vaateratas ei peatunud hetkekski, ainult libises vaikselt edasi, mistõttu turvad käskisid siva peale ronida. Vaaterattasõit ise oli üpriski elamustevaene, kui välja jätta see väike juhtum, kui kellegi laps üritas uudishimust intercomil hädaabinuppu vajutada, mille ta ema kiirelt ära blokkis. Sõit ise oli suht kobe, sai pilvelõhkujatest kõrgemale tõustud ja maastikku (st. linnastikku) nähtud. Pildid asuvad eelmainitud kohas. Maandumisel tuli isegi peatuda, kuna üks tasku enne meid tahtis üks ratastoolis onkel peale minna, mida ta ka sai. Ja siis ostsime suveniire ja tahtmise korral ka foto meist Londoni vaaterattal lõbutsemast. Mille me ostsime, soovijad võivad seda minu toas ka näha.
Peale rattasõitu läksime kusagile sööma ja siis magama, kuna järgmine päev oli vaja varakult ärgata. Enne ärasõitu oli vaja veel Madam Tussaud' muuseumisse jõuda ja see oli üks koht, kuhu ma ka tõepoolest TAHTSIN jõuda. Seega, tadaa praeguseks ja head päeva, ehkki mina plaanin küll magama minna.