Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk III

Välja jõudes olid politseiautod juba kadunud, kuid üks tähelepanuväärselt must BMW vilgutas tema ees ohutulesid. EnQl astus ettevaatlikult lähemale, olles kindluse mõttes valmis kohe nahhui tõmbama, kui sealt mingi oht peaks esile tõusma. Auto tagumine toonitud aknaklaas alanes umbes kümne sentimeetri jagu, paljastades silmad, mis esialgsel vaatlusel tundusid mingist sisemisest kirest punaselt hiilgavalt. Silmapaar ütles:”Autosse, Poirot, või me kaotame oma võimaluse toda mölakat püüda.” Uks avanes, paljastades Pajuri. Poirot ronis autosse tema kõrvale ja BMW võttis tema õuduseks kummide vilinal paigalt. “Ahjaa, selles autos oleks mõistlik turvavöö kinnitada,” lisas Pajur.
“Pajur, te võlgnete mulle 26 krooni!” protesteeris Poirot, kui oli üle saanud iiveldustundest, mida tekitas kitsastel linnavaheteedel sajakilomeetrise tunnikiirusega kurve võttev monstrumauto. Vaneminspektor pööras imestusega pea tema poole, seda kergelt, otsekui imestades, paremale kallutades:“Mis mõttes? Politsei ei ole teie teenuseid tellinud. Ja teie töötasu on, andke andeks, naeruväärne.” Poirot ägestus:”See on kohvi pärast! Te igavene mölakas, te jooksite uksest ilma maksmata välja!” Pajur naeratas, pea endistviisi kallutatud:”Politseiametnikele on selles kohvikus kohvi tasuta. Mul polnud põhjust maksta.” Poirot' kulmule ilmus kergelt tukslev veresoon:”Sa oleks võinud siis vähemalt töötõendit näidata!” Pajuri nöole ilmus mõtlik ilme:”Jaa, tõepoolest... Me oleme kohal. Läte, lase meid siin välja, palun.”
Suurejoonelise haarangu käigus kinni nabitud mees osutus üsnagi ümaraks. Üldmuljele ei aidanud kaasa ka poolik pontšik, mis ta suust tolknes. “Mi- mida ma teinud o-olen, et mingid kommandoahvid mu uksed ja aknad maha löövad ja mu näo söömise a-ajal köögipõrandasse vajutavad!?” halas härra Häidberg. Pajur lõi ohates peopesa otsmikule. “Me arreteerime teid kahtlustatavana Paul Bernadti mõrvas. Leppik, loe talle ta õigused.” “Vahest käime enne kindluse mõttes veel kord mõrvapaigast läbi, härra vaneminspektor?” sosistas Poirot vaikselt Pajurile kõrva. “Me võime sealt leida midagi, mis esimene kord kahe silma vahele võis jääda.”
Ja leidsidki. Hoolikas tuhnimine lähedalolevates põõsastes produtseeris tulemuseks ühe paki Camel-tüüpi filtersigarette(peaaegu tühi) ning kilekoti markeeringuga “Helter”. Kilekoti sees oli paar tühja pudelit, mis kunagi võisid olla sisaldanud õlut. “Hmm, see on huvitav,” oli EnQl kiire välja osutama. “Minu andmete kohaselt oli see mark suitsu ja õlu Bernadti lahutamatu eluosa. Miks on siin pakis veel suitsu alles? Ta ei oleks seda ise ära visanud.” “Seega, seda pidi tegema keegi teine – süüdlane näiteks,” järeldas Pajur. “Aga võis olla ka keegi teine. Sellegipoolest oleks mõistlik esemetelt sõrmejäljed võtta,” ei jäänud Poirot alla.