Majoritaarne Seksiv TagasiKerimine osa 5 of n

Niisiis. Hommikul ärkasime ilgelt vara (btw, uues toas olid lutikad, isn't that cute?), dodgesime hommikusöögist ja lendasime ahvikiirusega Baker Streetile, et Madame Tussaud'si minna. avastasime, et järjekorda küll ei olnud, kuid a) sadas Londoni vihma; b)meil oli hommikusöök söömata. Selleks ajaks, kui me selle vajaliku toiminguga ühele poole saime, tuli meil mõistagi seista kümnemiilises ummikus. Sure felt like that. Kotikontroll oli seekord lõbusam kui tavaliselt, kuna meil olid kõik asjad kaasa võetud, et peale seda lennukile minna. Turva vaatas, et no fucking way ja ei hakanud läbi otsimagi, kuna selja taga olid vihased Ida-Saksa turistid, kes tahtsid ka vahakujusid.
Lendasime siis peale. Esimene ruum oli disainitud nägema välja nagu mingi suure filmi aftekas mingis klubis. Ja tõenäoliselt oli seal üle Londoni kõige suurem kontsentratsioon inimesi ruuttolli kohta. Horrific. Läksime siis vahakujusid avastama. Sest ega nad ei olnud kenasti reas, vaid mööda tuba laiali. Ma vist isegi põrkasin peaaegu ühega kokku ja hakkasin juba vabandama, kui nägin, et John Travolta vahib mulle näkku. Mis, arvestades seda, et vaatasin hiljuti Pulp Fictionit, on üpriski hirmutav. But back to the film.
Esimene onkel, kelle juurde mul õnnestus seista lolli turistipildi tegemiseks oli Morgan Freeman, kes on igati vinge onkel. Kellele järgnes teine vinge onkel - Patrick Stewart. Selleks, set mõista, just KUI vinge ta on, soovitan vaadata siia. Vot just. Kusjuures, üks asi, mida ma teada, sain, et ma olen pikem kui enamik kuulsustest. They only LOOK tall.
Piltide täielik kogu on muide siin. Ja ma võin öelda, et peale Stewartit tuleb Dwayne "The Rock" Johnson, veel üks vana kooli meister söör Michael Caine, trepi pealt jooksen ma alla koos Harrison Fordiga ja režissööriametit "õpetan" sellisele vandile nagu Steven Spielberg.
Kubernaatorist tuli ausalt öeldes SITT pilt, ülevalgustatud ja üldiselt koleda olemisega. Aga Jim Carrey rokkis täiega. Ja mina rokkisin vastu.
Edasi tuli paljude arvates parim Bond, Jameš Bond, praeguseks juba auväärsesse ikka jõudnud ja minu teada aktiivsest näitlemisest kõrvale tõmbunud Sean Connery. Nicholas Cage'i punnsilmad kummitavad mind siiamaani. Tegelikult oli seal muud shitti ka, nagu näiteks laste seas äärmiselt populaarne Hulk, Ämblikmees jm. Reaalsetest suurkujudest veel näiteks Sir Humprey Bogart, siis see Hommikusöök Tiffany's tšikk ja siis veel kraami. Igatahes jõudsime lõpuks filmistaaride seast välja ja sisenesime ajalooliste suurkujude... kujude ruumi.
Tegin Einsteinile tema enda lolli nägu, Briti kuninglikule perele... ei teinud tegelikult midagi, kuid nii erilised nad ka ei olnud, et ma pilti viitsiks teha. Ja siis tuli poliitikaruum. XXX-fun. Putinit sõimasin veidi, sellest Prantsuse presidendist oli mu mamps sillas, Bush oli loll nagu alati ja OI kui väga ma oleksin tahtnud Hitlerile Heili lüüa. Aga nõustusime emaga, et see oleks nagu VEIDIKE poliitiliselt ebakorrektne ja võibolla visataks selle eest isegi välja. Niiet ma rahuldusin üksnes tema torkimisega.
Siis olid seal veel Gandhid ja dalai-laamad ja muud elukad. Edasi tuli muusikatuba, kust leidsin paar tšilli tüüpi nagu Hendrix ja kanepipea Bob Marley. Kuigi Rammsteini oleks võinud näha seal :P
Edasi tuli mingi lühituur Londoni ajaloost, soovi korral võis minna ka mingile õuduste maja stiilis tripile. Mul hakkas vaikselt vahakujudest kopp ette viskama, seega ma passisin selle horrori. Siis tuli Madame Tussaud' ise, ehk siis ekshibitsioon, mis tutvustas näituse valmistamisprotsessi ja ajalugu. Ja siis saigi näitus otsa ja tuli kingipood. Kuid see ei olnud veel kõik! Sest just seal oli püsti löödud kaks ajaloo tuntuimat kuju: Üksik Hulgus ja I AINT GETTIN' ON NO DAMN PLANE, FOO!
Edasine oli suht hektiline. Läksime Liverpooli jaama, et sealt rongi peale kerida. Ostsime piletid, avastasime, et meil on kaks tundi aega ja läksime kusagile lähedale turule. Kust ma leidsin paar üsnagi andekat särki ("Good, Better, Best" ja "Fuck Google, Ask Me"). Siis oli rongile minek, sealt edasi tuli lennujaamas mampsil väike jama mingist fkn hambapastatuubist (fluiidseid asju lennukikabiini ei tohi kaasa võtta, kui nad pole turvakilesse pakendatud. Või on ostetud ootealast. Igatahes, mampsi kott otsiti piinliku põhjalikkusega läbi, kontrolliti, kas tegemist ikka ON hambapastaga (ehkki nokurat, selle leidsime me ju esimese 30 sekundiga üles), kokku läks kusagil 5-10 minutit. Ja siis läksime ootealale. Ma leidsin sealt isegi mingi elektroonikapoe, kus müüdi läpakaid, telefone jm elektroonikat (duh). Tegime kerge eine ja siis jooksime lennukile.
Maandusime juba Frankfurt-Hahnis, sõitsime kaks tundi autoga marsruudil Saksamaa-Prantsusmaa. Kiirteel. Väga närvilise emaga roolis. Holy crap that was scary. A õnneks rahunes ta mingi hetk maha ja sai juba rahulikult edasi minna. Globaalne AsukohaMääraja on ikka üks ilgelt vinge asi. Selgitan: koht, kus tuli kiirteele keerata, oli just ühe bensuka juures ja muidugi arvas mamps, et sisse on vaja keerata benarisse. Kust tuli suure tinnaga välja üks merss, niiet tuli chickenit mängida. Tema arvatavasti peatus ennem. Vist. Igatahes, laupkokkupõrkest jäi puudu tervenisti 5 meetrit, kuid emps läks verinoore juhina siiski üsna ähmi täis.
Kui Paul emaga Thionville'i jõudis oli õhtu juba alanud. Seega tõmmati siva piss-piss ja magama.

Kiusu pärast ajan veel Annese naerma:

Go F***k Yourself

.. Oli eile põhiline nali, niiet ärge ülbake midagi,et ma olen ebaviisakas või midagi. Need, kes mind hästi tunnevad, teava, et ma OLENGI hästi ebaviisakas ja suhtelistle vana vitupea veel niikuinii, keda tuleks ilmselt jämeda roostese pulgaga anaalselt sodomiseerida. Aga eilsest siis. Eilne algas suht varakult, mingi enne viit, kui Silc tahtis koju minna ja tee peale ühe pitsa süüa. Läksime siis Annesega kaasa ja tegime ka ühe pitsa, millest sai meie, või noh, vähemalt minu hommikusöök. Pitsa söödud, tõmbas Silc nahhui bussi peale ja meie läksime Kassitoomele. Ei, vabandust, SuperAlkosse. Ja SIIS alles Kassitoomele. Kurat, mulle ei meeldi sinna ronida, sest rinnus läheb raskeks, arvatavasti tuleb vähem suitsu teha. Igatahes jõllasime tükk aega seal, koos Sergi ja Mikseriga, läbi vihma ja muu sita. Ja siis said meil õlled otsa, mis tähendas, et me läksime Toome poodi. Ja kui me sealt välja tulime, siis avastasime, et Krooksu väliterrass on ju ometi niivõrd palju lähem so go FUCK YOURSELF. Krooksu terrassidele oli riputatud ka nõme sõnum, mille ma kippelt ära rebisin, et keegi teine seda lõksu ei peaks lugema. Siis tiksusime mingi aeg seal, kui kellelegi jõudis kohale, et Ursula oli mäe peal ja tahtis (arvatavasti) nikku. Kebisime siis siva nikunäljas Ursulale perse pugema, või vähemalt mina seda õhtu jooksul tegin sõna otseses mõttes, kuna ma istusin ta selja taga. Umbes sellel ajal toimus ka teine poodiminek, mis signaliseeris, et Paul võib kogu täiega putsi kerida. Mida ma ka tegin. Edasi ei mäleta. So go fuck yourselves.

Karta on, et MFRW 4/n

Kui nüüd väga aus olla, siis hakkavad mälestused jubva tuhmuma sellest kolust, mida keegi teine nimetaks mu peaks. Teen siiski parima ja üritan Teie heaks taastada sündmused. Abiks on mulle kusjuures pildid, mille täielik kogu on siin, kuid mõned kavatsen ma ka teksti vahele poetada.

Hommikul tõusis mu ema varakult üles, et hotelli mänedžeri peale karjuda, mis tingis meile toa esimesel korrusel, mille võludest räägin selle posti lõpu poole. Siis läksime välja, peale emale kinnitamist, et selle koha hommikusöök on absoluutne pask ja et siin ei tohiks üldse eladagi. Ja võtsime suuna otse Harrodsi poole, kui ma ei eksi. Seal sundisin ma peale oma šoppingufantaasiad eilsest skauditripist (Spoils: Batman: Gotham Knight, Kung Fu Hustle, FMP:Fumoffu, Welcome to the NHK! Vol. 1, OMG Vol. 1, Girls Bravo Vol. 1, Tomb Raider Vol. 2, G.I.T.S. Vol. 1.5 "Human Error Processor" ja Terry Pratchettilt Kettamaailma esimeste raamatute, "Võlukunsti Värv" ja "Maagiline Valgus" graafiline novell kokkupanduna, kuna need koosnevad kahest osast).
Peale edukat šoppingutrippi jätsin ma ema mõistagi Harrodsisse, kuna seal on ju NII FNpalju naistekraami, nagu kingad, meik, kalliskivid, ehted ET CETERA INFINITUM.
Igatahes, viisin oma kraami koju ära ja läksin linna peale laia lehte mängima või midagi sellist. Arvatavasti hängisin niisama ringi, ei mäleta tõepoolest enam seda päeva täielikult. Igatahes tuli lõpuks see asi välja, et me läksime Londoni Towerisse eri teid pidi, kuna sobivalt sellel nädalavahetusel mõned metrooliinid ei töödanud. Otsustasin seega omaenda navigeerimisoskusi taaskord katsetada ja arvake ära, mis juhtus? Of motherfucking course ma eksisin ära, kuigi koht ei olnud kõige hullem, nagu Sohos nt oli... Olin Londoni panganduspiirkonnas, mis tähendas SUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUURI pilvelõhkujaid igal pool mu ümber, mistõttu ei näinud ma, kuspoole jõgi jääma peaks, kuna Tower on ju Thames'i jõe ääres. Peale mõningast pimeekskursiooni leidsin ühe Subway (ehk Eesti keeles Metroo) ning otsustasin sealt ühe leiva rebida, kuna ma polnud kunagi varem ühtegi ÕIGET Subwayd saanud, ainult Metrood, ja ma pean mainima, et vahe oli märkimisväärne. Esiteks Subway ei tilkunud nagu nohuga koer ja teiseks oli seal pakkuda isegi saiale mitut erinevat maitset. Täitest rääkimata. Igatahes helistas sel ajal mulle paanikas ema, kes tahtis teada WHERE THE FUCK I AM, pehmendatud toonis, kuna varsti pannakse Tower kinni. Soovides parimat Subwayd EVER MADE ma muidugi panin telefoni kinni, et miski mind ei segaks, ja helistasin talle siis, kui ma välja tulin, et ta end väga üksikuna ei tunneks. Igatahes tundus ta väga paanikas olevat. Seega, kõndisin üle tee ja sain teada, et tegelikult olen ma kohale jõudnud... Täiesti kogemata, nagu eilegi juhtus.
Lõpetasin siis vaikselt oma võileiba ja ema oma kala ja kartulit (Fish&Chips baby!) ning läksime Torni sisse. Tuli välja, et Torn ei olegi Torn, vaid rohkem midagi kindluselaadest. Sebisime ennast ühele giidiga retkele, kuid siis hakkas vihma sadama ja giid teatas, et Guided tours are for dry customers only, ja kõndis minema. Ega's midagi, ootasime järgmist giidi, kes ilmus poole tunni pärast ja osutus äärmiselt vingeks vanameheks.


Vanamees viis meid äärmiselt vingele tripile ja rääkis tee peal palju nalju, nagu näiteks Waterloo nalja ja Bloody Toweri nalja. Kõige lõpuks viis ta meid kabelisse, kuhu on maetud palju briti suurkujusid (kes, ma kinnitan, on kõik surnud. Ei kummita seal keegi, raisk). Peale seda otsustasime minna ja kaeda Suurbritannia kroonijuveele, mis osutusid väga säravaks, kuid äärmiselt igavaks. Ah well, shit happens. Peale seda läksime White Towerisse, mis on see põhiline kaitseehitis seal ja saime osa kultuuripommist. Või siis ajaloopommist. Nimelt on tegemist sõjaajaloomuuseumiga, mille pildid on mul eelmainitud kohas üleval. Eriti soovitan vaadata Henry I raudrüüd, millel on Tema Kuninglikkuse Kubemele tehtud Eriline Varjupaik. Ja ma ei tee nalja.

Peale Valgest Tornist lahkumist sai meile teatavaks, et varsti suletakse Tower üleüldse ning seepeale jooksid kõik turistid väljapääsude peale kiini. Meie läksime vaikselt kõrvaluksest välja ja läksime praami peale. Mille konduktor osutus väga heaks naljameheks ja ajalootundjaks. Nimelt mängis ta meile terve tee jooksul Westministeri poole giidi. Ja ta oli naljakas. Raske arvata, miks ma teda naelaga premeerisin meie reisi lõppedes. Ma sooviks endale diktofoni, et ma oleks saanud selle vandi juttu lindistada - see oli lihtsalt niivõrd andekas. Samas pole selline jutt Londonis mingi haruldus, kuna enamik inimesi mölisevad sedamoodi andekat paska. Aga teistele kultuuridele on see uudis ja seepärast saavad needsamad mölamokad päevast päeva raha, et õhtuti Thamesi pubides juua. Aga tagasi jutu juurde.

Jõudsime Westministeri, otse Suure Beni juurde, tehes sellest pilte ja otsustasime, kuna ma
kaardi pealt lugesin, peaministri ukse taha jõllama minna. Kahjuks kõrbes see plaan haledalt, kuna peaministri tänav oli valvatud raudukse ja politseinikutega, kes olid relvastatud MP5tega. Seega läksime edasi ja jõudsime rahvusliku kunstigalerii ette, mille ette on posti otsa löödud admiral Nelson. Kurat, see post oli pikk. Hängisime veitsa selle posti ees ja siis leidsime, et võiks ikkagi London Eye peale minna, seega ronisime nagu mutid metrooauku ja väljusime juba Waterloo juures.
Piletite hankimine tundus olevat kui lennukile minek - samasugused järjekorrad olid. Peale ~pooletunnist ootamist saime siiski oma pileti ja õiguse sisseminekujärjekorrale asuda. Seegi ei läinud ilma probleemideta, nimelt oli meie teel ees kotiotsimine. Kahjuks mäletasin ma liiga hilja, et mamps oli kotti asetanud pudeli Bailey's, mis oli küll tühi, kuid tekitas siiski kotiotsijale peavalu. Arusaadav ka ju, ma oleks sellest võinud ju roosi moodustada ja vaaterattas postaliks minna. Igatahes, soovimatust roosimaterjalist vabanenud, võisime edasi areneda ja vaaterattale peale minna, kusjuures vaateratas ei peatunud hetkekski, ainult libises vaikselt edasi, mistõttu turvad käskisid siva peale ronida. Vaaterattasõit ise oli üpriski elamustevaene, kui välja jätta see väike juhtum, kui kellegi laps üritas uudishimust intercomil hädaabinuppu vajutada, mille ta ema kiirelt ära blokkis. Sõit ise oli suht kobe, sai pilvelõhkujatest kõrgemale tõustud ja maastikku (st. linnastikku) nähtud. Pildid asuvad eelmainitud kohas. Maandumisel tuli isegi peatuda, kuna üks tasku enne meid tahtis üks ratastoolis onkel peale minna, mida ta ka sai. Ja siis ostsime suveniire ja tahtmise korral ka foto meist Londoni vaaterattal lõbutsemast. Mille me ostsime, soovijad võivad seda minu toas ka näha.
Peale rattasõitu läksime kusagile sööma ja siis magama, kuna järgmine päev oli vaja varakult ärgata. Enne ärasõitu oli vaja veel Madam Tussaud' muuseumisse jõuda ja see oli üks koht, kuhu ma ka tõepoolest TAHTSIN jõuda. Seega, tadaa praeguseks ja head päeva, ehkki mina plaanin küll magama minna.

Vahelduse mõttes tänapäevas

Kuna kogu aeg minevikust heietamine heitis suure kaarega üle, siis räägin vahelduseks, mis nvl toimus. Algas kõik sellega, et reedel tulid külla Kai ja Mari-Liis. Kuna mul tõesti ei olnud see meeles, siis tabati mind üsnagi püksid rebadel, liiatigi oli plaan õhtu poole Krooksu mäele kerida ja koos Veerikuga väike kast juua. Asi tipnes sellega, et võtsin tüdrukud kaasa, korjasime Statoili juurest üles Silitava Mattiase ja läksime ikkagi. SA'st sai möödaminnes kast pilsnerit võetud ja juba me olimegi niiskel ja porisel mäenõlval (olgu neetud see viimase aja ilm) mõnusat õlut nautimas.
Kuna tulime võrdlemisi hilja, olid kõik juba parajalt kaaninud ja väga lõbusas tujus, eriti elavalt jäi meelde Triin oma hüperaktiivsuse ja kallidega. Muidu läks nii, nagu üks jooma ikka, selle vahega, et ma pidin alguse poole pidevalt multitaskima kahe seltskonna vahel, hiljem sulasid seltskonnad enamvähem kokku. Kaiusel või kellelgi oli mingi frikkin boamadu kaelas, kes naistel pead pöördesse ajas.
Õlu voolas libedalt ja varsti oligi mul kraam otsas, ehkki umbes pool kasti aeti mult küll turki. Pöörasin oma triole mõneks hetkeks selja ja kadunud nad olidki. Telefoneerides sain teada, et nad olid läinud mingi Miku poole sauna. Lubasin millalgi järgi tulla, kuid siis juhtus säänane tore asi, et tellaril sai aku tühjaks ja ma täpset kohta ei saanudki teada ja kohtumispaika ka ei saanud määrata. Jõllasin siis niisama veidi Krooksu ees, kuni puhta õnne peale leidsin uuesti üles Kai, kes oli mulle eskordiks tulnud. Kõmpisime siis sinna Miku poole ja leidsime, et rahvas hakkas end parasjagu minema asutama. Ega's midagi, jalutasime siis tagasi Krooksu poole, kust mul tekkis mõte paar õlli rebida. Mõeldud-tehtud, Reints sebis mulle kiiresti õllid ja mingi tüüp andis mulle sotase, et ma talle paki suitsu ostaks, ja tagasi ei tahtnudki. Sain selle mehe arvelt umbes 65 eeku vahelt, a ega ma ei kurda, kuna mul ei olnud tegelikult endal sentigi ja joonudki olin Kailt laenatud raha eest. Njah, tagasi välja ning koduteele. Statoili juures lahkusime Mattiasest, kes oli väga õnnetu, et ta koju Mari-Liisi kaissu ei saanud võtta, ning tiksusime veel hommikuni, mängides Aliast ja potikut, kusjuures viimases pidid võitja ja kaotaja suudlema. Mina jäin kahjuks teiseks... A ma ei kahetse sellegipoolest. Niisiis, kobisime magama ää.
Hommikul magasid vähemalt kaks meist kella kolmeni päeval. Kui kord juba üles sai saadud, siis võtsime Konsumist lõuna ja paar pudelit siidrit ja minu puhul ka kolm purki premmi, sest muud head seal külmas polnud, ning suundusime randa, et väike piknik pidada. Tegelikult plaanisid tüdrukud ka ujuma minna, kuid kui me olime oma söögid söönud ja natuke kaameraga lollitanud, hakkas vihma sadama ja me otsustasime puuvarju minna. Sel ajal jõudis kohale ka Mattias koos paari õlle ja šampusega. Ajasime siis niisama juttu ja lollitasime veel kaameraga (kunagi võite orksist pilte ka näha) kuni mul õlle otsa sai, siis tegin šampuse lahti ja sain kohe neiude käest piki päid ja jalgu, nad tahtsid selle nimelt õhtuks jätta. Aga kahju oli juba tehtud, seega jõin selle šampuse ära ja kuna vihm oli selleks hetkeks juba üsna kahjutu tilkumine, läksime Konsumisse tagasi.
Konsumis haarasin tüdrukutele asenduseks ühe šampuse ja endale 2/3 kasti õlut (Jälle Prem). Tüdrukud ostsid samal ajal mulle juukselakki, kuna puu all oli mulle üks soeng tehtud ja oli vaja veel lollitada, ning läksime Mattiase ühika rõdule tšillima. Kiiruga, kuna vihma sadas. Seal siis olime mõnda aega, pakuks lambist et tunni või kaks. Igatahes oli väljas juba pime. Siis sai minu juurde tagasi mindud ja juukselakiga lolliks mindud. Mingil hetkel, umbes kella 10 paiku tuli Tallinnast ka Kai sõbrants Mari, niiet nüüd oli mu toast saanud totaalne haaremanime võtteplats. Kai otsustas, et tal on vaja juukseid lõigata ja jooksis kelleltki kääre laenama. Samal ajal tehti mu juuksed lakimöksiseks koos mingi sonksiga. Lõbus, eh?
Igatahes, enne kella kahtteist läksime välja, tüdrukud ja Mattias klubisse (või nii ma vähemalt arvasin. Tegelikult olid nad lihtsalt väljas ringi tšillinud) ja mina võtsin suuna oma järelejäänud õlledega Krooksu mäele. Või nii ma vähemalt arvan. Sest vaadake, ma olin selleks ajaks jumala kastis. Väidetavalt lahkusin ma joomalt üpris vara, mingi ühe-kahe paiku ja ilmselt tõmbasin otse magama. Ärkasin kell 6 üles, vaatasin, et oh shit, tüdrukuid polegi. Helistasin neile ja varsti nad vaesekesed saidki sooja tuppa. Õnneks polnud nad eriti pahased ja ma ei pidanud põrandal magama.
Siis kui me üles ärkasime, oli suur osa päevast juba möödas, umbes kella 4 paiku päeval. Tegime siis sealsamas Raatuse pargis järjekordse pikniku, kus kõigil tuli ilgem vässar peale ja nii me siis seal lebasimegi, oodates Kai ja Mari-Liisi autojuhti, kes nad Tallinna minust eemale viiks(Mari otsustas rongiga minna). Kui see aeg kätte jõudis, vahetasime musisid-kallisid, mis minul tuju tõstis, ehkki kurb oli ka, sest üle hulga aja polnud mul sellist nädalavahetust olnud, ning see oleks võinud veel kesta.
Tüdrukud ära saadetud, helistasin Lepale ainult selleks, et hetk hiljem omaenda rumalust taibata - Lepa telefoni mikrofon nimelt ei tööta jälle. Jätsin talle siis kiire häälsõnumi ning varsti tuligi kiirsõnum "Krooksu mäel". Lepik, nagu ma hiljem teada sain, ei olnud sealt üldse ära läinudki, vaid lammutas õlut eilsest saadik nagu sõge pull, kellele üritatakse vasektoomiat teha kahe eriti jämeda tellisega. Egas' midagi, SA'st läbi ja Krooksu, kus ma siis mõningatest eilsetest juhtumistest teada sain, vaadates samal ajal võrkpallimängu BRA-USA kordust. Kuna kõik ülejäänud olid Brasiilia poolt, siis mina otsustasin puhta spordivaimu nimel olla kontrastiks USA poolt, ehkki nad on mölakad. Ja mölakad võitsid! Ja nii see päev siis õhtusse veeres, peale võrku tuli veel kossumatš, jälle usakatega, vist Leedu vastu, ei mäleta täpselt.
Nädalavahetus oli lõppenud ja Paul vaarus koju.

Tarkusetera: Shit happens because you are bad.

MFRW 3/n

Kolmapäev oli tegelikult väga igav. Ei teinud suurt sittagi. You have been warned.
Peale hommikusöögist kõrvale põiklemist koostasin veidi aega sõjastrateegiat ja otsustasin suunduda kõigepealt Londoni loomaaia poole. Or so I thought.
Jõudes Baker Streeti metrooaugust välja, olin ülimalt eksinud. Üks häda metrooga on see, et metrookaardid on ülimalt eksitavad. THEY LOOK NOTHING LIKE THE PLACE! Neile pole märgitud, kus on põhi. Kui välja tuled, ei saa sa aru, kus on põhi, kus lõuna. Ühesõnaga, juhtus sama nagu eile Piccadillyl juhtus. Ja see pole veel kõik. Eilne õhtusöök andis endast märku ja tahtis kehast väljuda üsna pruunil moel. Avalikkuse ees ma seda teha ei tahtnud, seepärast jooksin, nagu oleks mul kurat kannul, lähimasse kiirsöögirestosse, mis juhtus olema KFC. Kui mul vähe kergem olla oli, ostsin sealt hommikusööki ja avastasin välja minnes, et ainult üks asi suudaks mind takistada loomaaeda minemast. Ja see oli just juhtunud.
Vihm. Nagu nõrgast dušist ta tuli, keskmise hõredusega ja konstantselt. Pole midagi enamat mainida, plaanid olid perses. Roomasin tagasi metroourgu nagu tarakan ja organiseerisin oma plaanid käbe ümber. Uueks sihtpunktiks sai poodide pood Harrods.
Seekord ei olnud mul vaja ära eksida, kuna Harrods oli just metrooaugu juures. Peamiselt naistele suunatud pood. Ukse juures anti mulle kaart ja ma märkasin murega, et kaks keldrikorrust ja kaks esimest korrust olid puhtalt naistekad. Kolmandal oli peamiselt mööbel ja muu kodustamiseks vajalik. Lisaks oli seal pikad kardinatest koridorid, mille küljes oli silt:"Jõuluosakond. Avame 3. Augustil." Mina oleksin naerma hakanud, aga see oleks ilmselt imelik tundunud, seepärast itsitasin kõigest pihku ja läksin edasi. Neljandal korrusel hakkas mul aga õige lõbus.
Jackpot. Mida muud saakski öelda korruse kohta, mis oli täis muusikariistu, muusikat, videomänge, filme, arvuteid ja raamatuid? Muusikariistadest võtsid enda alla kõige rohkem ruumi üllatuslikult klaverid. Kitarre oli palju, basskitarre aga mitte nii palju, seega mulle see suurt huvi ei pakkunud. Järgmises kohas läks asi huvitavamaks, nimelt olid seal eelmainitud filmid, mängud ja muusika. Peale mõningast skautimist liikusin edasi Sony poodi, kust leidsin roppkalli aga väga vinge läpaka. Pisikese ja mõnusa. Pühkisin ila ära ja liikusin edasi. Järgmine hetk minu jaoks oli kolm tundi hiljem.
Siinkohal pean tegema väikese pausi, et avaldada teile saladus, kuidas mind väga kergesti ära hüpnotiseerida: Võtke üks huvitav raamat, asetage see Pauli nina ette ja laske tal lugeda. Kui teil on villand saanud teie ignoreerimisest, võtke raamat ära. Aand back to our program.
Nagu tähelepanelikum lugeja võibolla on aru saanud, asusin raamatuosakonna ukselävel. Kui ma olin oma vaimsest orgasmist toibunud, liikusin esimese riiulini ja sain järgmise. Jackpot. Fiction. Ja kohe olid seal Terry Pratchetti teosed. Edasi olid koomuskid - Hulk ja Iron Man ja kõike muud head ja huvitavat. Ja järgmine riiul oli täis mangat. Manga on Eestis väga haruldane nähtus, seega tegin sealsamas otsuse mõni neist raamatutest koju vedada, kui see mind ka tapma peaks.
Selleks ajaks, kui ma oma raamatutega ühele poole sain (ma küll ei ostnud neid, kuid nüüd pidasin ma oma mobiilse rahakoti kindlasti Harrodsisse vedama), oli kell juba kaks või kolm ning otsustasin kiiremas korras Movieumi kerida, mis oli South bankil London Eye kõrval. Seekord otsustasin sinna minna teist teed pidi ja oma arust ilgelt lõigata ja muidugi eksisin ma viie minuti jooksul lootusetult ära. Londoni asfaltteede alla peab olema maetud tuhandete turistide skeletid, kes said otsa, otsides väljapääsu Londonist. Minuga aga nii hullusti ei läinud, ma leidsin umbes viieteist minuti pärast täiesti juhuslikult õige koha.
Movieumis sain palju uut ja huvitavat teada briti filmitööstuse ajaloost, ja ka briti animatsiooni ajaloost. Danger Mouse anyone? Ja kas te teadsite, et filmid "Star Wars" ja "Alien" on valminud peamiselt Suurbritannias? Ahaa. Nüüd hakkab juba looma.
Nõndaks, peale Movieumi tegin taas kord käigu South Bankil ja vaatasin mulle juba tuttava Ganja esnemist, seekord siis algusest lõpuni. Selle ajal helistas mulle mu ema, kes ütles, et ta maandus just Stanstedis ja hakkab linna poole sõitma. Selle peale pakkusin ma, et võiks õhtul kinno minna, kuna õhtul oli uus Salatoimikute film linastumas, ning läksin Leicester Square'le pileteid ostma, seekord kasutades väljaku enda metrooava. Peale mida läksin ma tagasi koju, et mampsi oodata.
Umbes pool tundi enne filmi algust jõudis mamps kohale, viskas kähku koti seljast ja kinno me läksimegi. Popkornimüüja oli seekord üks loll neeger, kes ei suutnud aru saada lausest "7Up with some Pepsi in it, please" ning ajas mind sellega sitaks vihale. Lõpuks pidingi leppima puhta 7Upiga ja kerisime mõlemad kinosaali filmi vaatama. Mis oli täielik bullshit. Terve filmi peale mitte ainsatki tulnukat või salapärast musta möga, ega ühtegi majoritaarset valitsuse kaverappi. Oli hoopis midagi moodse Dr. Frankensteini moodi. Puhas pask. 1/10.
Peale pettumust valmistavat kinoseanssi läksime sinnasamma kõrvale Angus' Steakhouse'i sööma, mis oli küll väga hea, kuid Inglismaal on well-done natuke liiga läbi küpsetatud. Ja siis koju magama.
Järgmine päev läksin ma välja fotokaga, ehhee. Tower ja jõeretk ja Rattasõit. Ja Harrod's Redux.

MFRW 2/n

Oh kui tore. Hakkasin seda posti kirjutama ja mu arvuti otsustas, et JUST SEE HETK on tore aeg end välja lülitada. Seega on mul veidi aega oma mõtete kogumiseks.

Järgmise päeva hommikuks olin ma pannud äratuse kella 8:30ks, kuna kella 8st poole kümneni oli hommikusöök. Mis koosnes peamiselt piimast, I shit you not. Maisihelbed, tee (piimaga muidugi) ja röstitud sai ("või", "moosi" või piimaga). Kahjuks ei ole ma ikka veel üle saanud oma laktoosiintolerantsusest, mis väljendas end väga ühemeelselt kui ma olin juba oma keldriurkasse tagasi saanud. Siinkohal tuletan aegsasti meelde minu kasutuses oleva peldiku mõõtmeid (mis oli väiksem kui keskmine harjakapp).
Seega, Sõpru vaadates tekkis mul korraga üsnagi arvestatav kõhulahtisus ja ma pidin selle vajaduse rahuldamiseks peldikusse ronima ja tegema akrobaatikamanöövreid (kuna alati on ju dušš natukese kardina alt välja pritsinud ja otse sinna, kuhu sa tavaliselt oma jala paneks). Igatahes otsustasin peale sittumist välja minna. Esiti sööma. KFC kõrval olev resto pakkus Inglise hommikusööki, mis oli igati tore, välja arvatud vorst. Vorst oli tõesti rõve.
Esimene asi, mis mulle kaardilt silma hakkas, oli Green Park ja Hyde Park, mille peale ka suund metrooga sai võetud. Ükskord kohale jõudnud, eksisin ma muidugi lootusetult ära. Peale mõningast alleedes ekslemist aga suutsin ma leida ühe suure ristmiku (mis Londonis oli tegelikult päris tavaline), mille ühest nurgast leidsin Hyde Parki, teisest Green Parki ja Wellington Archi, kuhu peale mõningast kaalutlust ka sisse läksin. Tavaliselt nõuavad nad sissemineku eest raha, kuid kuna mul oli selline lahe asi, nagu London Pass (.. Card, millega saab enamikesse kohtadesse tasuta sisse ja teistes soodukat), siis ma kõndisin lihtsalt elevaatorisse, mis mind kõrgeimale korrusele viis. Seal imetlesin arhailisi pilte ja kõike muud, mida ühes kultuurimälestises ikka võib leida. Ühel korrusel oli siiski midagi märkimisväärset, nimelt nimesildid, milliseid igas linnas võib leida a la "Hope Elas siin" või "Gandhi peatus siin". No okei, võibolla igas linnas sellise tekstiga silte ei leia. Aga poindile saate pihta. Igatahes väga hariv.
Peale hobusesõnnikusest Wellington Archi esisest lahkumist (Londonil on parkide turveks välja mõeldud selline geniaale asi nagu ratsapolitsei) kõmpisin Hyde Parki edasi, kust ostsin esimese asjana pudeli vett (kuum oli) neiudelt, kes nägid välja ja kõlasid venelaste moodi. Tiblad mulle ei meeldi, aga ausad venelased teevad ja tegid ikka südame soojaks.
Hyde Park oli tegelikult väga igav, kuigi nende park on ikka kuradi massiivne. Kujutlege ette väiksemat metsa, mille keskel juhtub olema lagendik, ja teil on ettekujutus Hyde Parkist. Igatahes, selle lagendmetsast läbi kõndimisega tekkis mu jalgadesse tohutu valu ja ma otsustasin end millegi harivaga lõbustada. Ja nii ma otsustasingi üles otsida Londoni kinoJa nii mu ristiretk algas. Üks kino, mida mu reisiraamatus reklaamiti, oli Londoni Utopia. Peale metroosõitu ja umbes tunniajalist kõmpimist, mille vahele ma jõudsin võtta ühe MacDonaldsi Veerandinaelase (Quarter Pounder) avastasin ma, et seal näidatakse

1. Ainult ühte filmi korraga
2. Ainult kultuurseid filme

Seega oli mu kinoplaan suht mokas ja kõmpisin edasi linnajaos, mida kutsutakse ühe jalgpallimeeskonna järgi Chelseaks (ka see staadium ei olnud sealt kaugel) võrdlemisi sitas meeleolus. Varustasin end ühest leheneegriputkast (kusjuures ongi nii - on putka, milles on neeger, kes müüb lehti) ajakirjaga, mis tutvustas viimaseid filme ja esindas nende kinodes linastumise aegu. Õnneks oli lisatud ka väikene kaart, mis säästis mulle hulga ajunussi, nimelt on Londoni paremad kinod kõik Leicester Square'il või selle ümbruses. Aga kõigest omal ajal.
Veetes mõnusa tunnikese metrooauku otsides (kuigi mu jalad ei nõustu sellega), jõudsin lõpuks siiski Picadilly Square'le. Koht, kuhu ma tahtsin ka niisama jõuda. Ent nagu ma eile olin selgeks saanud, Inglismaal on kõik tagurpidi. Ja lihtne platsikülastus muutus täielikuks pornoks. Sõna otseses mõttes. Selgitan: Piccadilly Square'lt on võimalik saada Leicester Square'le, nagu ka vähemalt viide teise suunda. Lugedes kaarti nagu idioot (või olid need kõik need £@$€£ turistid mu ümber, ei teagi) suundusin ma hoopis kohta, mida inimesed nimetavad Sohoks ja targad inimesed "Kohaks, kus seks on müüdav. Väga ovadalt." Ja ma ei tee siinkohal nalja. Isegi kõige rämedam seksmaniakk peab kahvatuma Sohos saadaoleva kauba peale, koht, kus transseksuaalne, homoseksuaalne ja tõenäoliselt zoofiilne seks on ainult raha küsimus. Mina, kes ma olen kõigest paadunud pihkupeksja, hakkasin kartma ja lasin sealt niipea kui võimalik jalga.
Tagasi Piccadillyl valisin seekord õige haru ja jõudsin Leicesterile. Ja vaatasin seda tükk aega, suu ammuli. Asi ei olnud mitte ainult kinodes, mis seda väljakut ääristasid. Ega kasiinodes, mis üritasid oma käivet tõsta süütute turistide pealt. Ega isegi söögikohtades, mis olid iga jumala nurga peal. Ei, asi oli väljakus endas. See väljak oli nagu Piro - vaba koht, kus võib (pea) kõike teha, nagu ma hiljem sildilt lugesin. Tunne oli, nagu oleksin koju jõudnud, ehkki plats ise oli umbes viiendik Piro mõõtmetest. Tuvid olid omaette boonus (sööta ega lasta ei tohtinud. Kahjuks.)
Igatahes vaatasin suurimate kinode filmikavasid ja valisin välja Wall-E, mida olin tahtnud juba ammu näha, aga polnud senini veel võimalust olnud. Film toimus 4. või 5. saalis - väikeses. Ja väike ta ka oli, umbes sama suur, kui Ekraan ehk. Filmi kohta ma suuri elamusi jagama ei hakka, igaüks vaadaku ise. Mulle igatahes väga meeldis.
Peale filmi mõtlesin ma ära kämbata, kus on London Eye, ehk siis kõigile tuntud Londoni vaateratas. Selle tarbeks võtsin metrooga ette retke üle või pigem küll jõe alt ja maandusin Waterloo jaamas. South Bank oli ülimalt huvitav, kuna just sinna kogunevad erinevad Londoni talendid. Seal oli roboteid, akrobaate ja üks väga lahe artist, lavanimega Ganja. Ütlen juba ette ära, et seda vanti käisin ma ka järgneval kahel päeval vaatamas. London Eye oli pika järjekorraga suur rattanägu. Selle juures oli aga nii mõndagi huvitavat, nagu näiteks Londoni Movieum, mis oli briti filmimuuseum. Sellel päeval oli ta küll kahjuks kinni, kuid hiljem käisin ma seal ära.
Ja tuleb tõdeda, et eriti palju rohkem sellel päeval ma ei teinudki. Läksin kohalikku Sainsbury'sse, ostsin süüa, juua ja märkimisväärselt mingid siidrid. Kolm pudelit £6 eest, mis oli sealsete hindade juures suisa röövimine. Samuti ei olnud ma saiast tehtud ja võtsin oma kolm pudelit kõik mahuga, mis ületas poolt liitrit. Ja siis läksin hotelli, vaatasin telekast filmi (The One, Jet Li&Jason Statham, soovitan vaadata), jõin siidrit ja läksin magama. Das End (die zweiten Tag(Saksa keele eksperdid võivad korrigeerida)).

Major Fucking Rewind (Part I of n)

Niisiis, keerutame ajaratast ja liigume ajas tagasi juulikuu kolmekümnendasse päeva, mil algas mu PIKK rännak läbi Euroopa. Asjad ei alanud kõige ladusamalt: hommikul, kui ma tahtsin bussiaegu vaadata, kustus mu arvuti pilt ning ei võtnud ka kõige visama nupuklõpsimise peale pilti ette. Arvutiga olid, nagu öeldakse, hambad. Seega tuli helistada numbrile 1182 ja küsida, millal läheb buss Tallinna Lennujaama. Vastuseks sain, et 10 minuti pärast läheb buss, millega jõuaks vabalt varuga jaama. Kott selga ja ajama, süüagi ei jõudnud. Reisi esimene osa - ~2 tundi.
Lennujaam oli aastaga kõvasti muutunud. Laiendus oli märgatav. Märkasin seda, sest ootasin to jedosta seda pagana lennukit. Lennuk, mis mind Riiga pidi viima, oli minu jaoks esmakordne kogemus. See oli nimelt propellerlennuk. Ja see propa tegi müra. Eriti õhkutõusul. (Reisi teine osa - ~1 tund) Igatahes vedas see tiibadega vertikaalkopats mind kenasti Riiga ära, kus mind ootas järjekordne rõõmus ootamine Londoni Gatwicki lennukile. Reisi kolmas osa - ~3 tundi.
Gatwickist liigutasin ennast rongiga Victoria jaama (~0:30h) ja seal avastasin enda jaoks maailmaime, mida paremini tuntakse Londoni metroo või Undergroundi nime all.
Peale mõningast närvitsemist jõudsin ma Gloucester Square'i, mille läheduses pidi olema mu hotell. ~15 minutit.
Nüüd pean tegema väikese pausi, et seletada üht-teist Londoni ülesehitusest. Esimene asi: prügikaste on väga vähe ja nad on väga osavalt kamuflažeeritud lihtsateks mustadeks kastideks, mis Londoni üldise räpasuse taustal üldse välja ei paista. Teine asi: Londoni arusaam aadressist on müsteerium. Kui sul veab, siis on iga teise-kolmanda tänavanurga peal taustaga kokku sulanduv silt tänava ja haldusüksuse nimetusega koos krüptiliste märkidega nagu 4.SW, mis arvatavasti lahtikirjutatult muunduvad kvartaliteks. Nüüd tagasi oma seikluste juurde.
Olles peale mõningast raskust teinud kindlaks õige tänava ja õige suuna, leidsingi oma hotelli ning koheselt sattusin hädasse. Esiteks ei olnud saadaval tuba, mille mu ema oli kinni pannud, niiet mind suunati keldrisse mingisse peretuppa, kus oli (nagu ma hiljem teada sain) peldik ja duširuum kokku surutud väikesesse nurgakappi ja värises pidevalt tänu metroorongidele. Lisaks selgus, et broneerimisel küsitavaid krediitkaardi andmeid kasutatakse ainult külalise autoriseerimiseks, ning mitte midagi sealt maha ei võeta. Seega oli mu tuba maksmata, mis omakorda eeldas, et külaline, antud juhul mina, pidin selle maksma. £250 ei ole minule just lumme/põõsasse/potti kusta, fakt, mis leidis kinnitust, kui ma oma pangakaardiga tasuda üritasin. Peale mõningast vestlust leti taga oleva huiznajesh mis rahvusest naisega (tõenäoliselt Indiast) otsustasin helistada emale, kes ei võtnud kummagi telefoni toru vastu. Mõistagi ei olnud sellega minu hädad veel lõppenud, sest peale mõningast helistamist (loe: helisemist) näitas mu telefon kirja "Aku on tühi", mis päästis valla hädasignaali mu ajus. Küsisin letitaguselt luba telefoni laadida, mille ta andis, kuid see viib meid tagasi Londoni iseärasuste juurde.
Nimelt on britid, kindlameelse mõtteviisiga teistest erineda, võtnud kasutusele kolmeharulise pistiku, vikipeedia väitel turvakaalutlustel. Tegelikult on see välja mõeldud selleks, et ärritada välismaalasi ja turgutada turgu.
Niisiis, tuli minna lähimasse poodi ja osta adapter, millega saaks laadida mu vaest tellarit. Minu õnneks oli 20 meetri raadiuses üks Suurbritannia suurimaid kette Sainsbury's, kus ma õnnetult loivasin oma pool tundi, otsides neid "!£@€ pistikuadaptereid. Kõik ei olnud ainult negatiivne, sest sain ka värske Top Geari ajakirja, mis sisaldas boonusena James May raamatut. Lippasin tagasi hotelli, torkasin õhinal adapteri seina ja laadija koos telefoniga omakorda adapterisse... Ning midagi ei juhtunud. Nimelt on mõnedel briti pistikutel veel täiendavad turvameetmed väikese lüliti näol, mis pistikud vooluringi ühendab või, minu puhul, katkestab. Peale selle korrigeerimist sain telefoni laadima ja helistasin emale, kes küll vastu ei võtnud, kuid helistas üsna kähku tagasi, ning sõneles veidi juhatajaga, kes oli vahepeal vastuvõtu juurde ilmunud. Nad jõudsid kokkuleppele, et ema ütleb mulle krediitkaardi numbri ja autoriseerimiskoodi, millega saaks raha makstud ja mina võtme. Toiming õnnestus ja ma sain minna ja tutvuda oma "üliluksusliku" toaga. Ajunuss: ~2 tundi.
Peale kottide äraviskamist otsustasin ringi vaadata ja endale võimaluse korral midagi hamba alla otsida, niisiis ütlesingi letitagusele mutile nägemiseni ja jalutasin ringi kohas, mis üsna kiireti tõestas end kui värviliste maailm. Ja ma ei mõtle siin neegreid. Oh ei, igal pool võis kohata islamiusuliseid, kuna kohtasin väga palju suuri peresid, kelle naissoost liikmed olid keritud musta rätiku sisse. Hamba alla otsisin lõpuks KFCst mingid kanaribad (mis olid väga toitvad, peaks mainima). Eestisse võiks ka KFC tulla.

Kokkuvõte:
Reisimisele kulus aega 10½ tundi: 10:20 - ~21:00
Ajunuss hotelliga - 2 tundi: 21:00 - 23:00 [19 -21 @ UK]
Jalutamine & söök - 1h 15 min: 23:00 - 00:15 [21 - 22:15 @ UK]

Ja aitas mulle sellest reisimisest küll üheks päevaks.