Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk V

“See sitapea oli kogu aeg meie nina all!” raevutses Pajur, kes üritas närviliselt autoust võtmega avada. Leppik jõudis talle järele, ning lausus rahulikult, nagu alati, kuigi kergelt hingeldades:”Ma tean, inspektor, aga praegu ei ole õige aeg. Meil ei ole midagi peale selle, et mees kasutab aliast. Me peame ootama õiget momenti. Mõelge kaine peaga.” Seda kuulnud, rahunes Pajur veidi. Leppiku poole pöördunud, ütles ta salaliku näoga:”Läheme tagasi kabinetti. Mul on plaan.”
Poirot oli oma korteris. Senimaani oli kõik hästi. Ümmarguse mehe arreteerimine oli toimunud tema silmade all. Veel vaid mõned detailid, pisikesed detailid – ja tema plaan on täielik. Siis tõusis ta oma toolist. Aeg oli teha vaneminspektorile veel üks visiit.
Leppik koputas uksele. “Vaneminspektor, härra Poirot teie juurde.” “Tulgu sisse,” mühatas Pajur. Poirot sisenes. “Tere päevast, inspektor Pajur. “VANEMinspektor Pajur,” korrekteeris Pajur teda. “Palun vabandust. Vaneminspektor, teil paistab olevat õige paha tuju.” “Mhmh. See kuradima juurdlus on omadega persse jooksnud. Miks oli see suitsupakk seal? Miks ei olnud see pakk tühi, kui õlled olid ära joodud? Sõrmejälgi ei olnud ei pakil ega pudelitel. Miks ei olnud pudelitel sõrmejälgi, kui nad olid tühjad? See kõik annab mulle tõsise peavalu, Poirot.” “Hmm, eks ta imelik ole. Võibolla...” Pajur katkestas teda:”Teate mis? Ehk aitab tassike kohvi mul pea selgemaks tõmmata. Ma mäletan, et ma jäin teile eile võlgu. Kas te suvatseksite minuga liituda ja oma teooriad jagada?” Poirot vastas:”See oleks mulle suur au.”
“Niisiis, Poirot...” Pajur tegi tähendusliku pausi. “...Mida teie sellest suitsupakijandist arvate?” Poirot rüüpas oma tassist lonksu kohvi. “Aah, kui hea. Niisiis, minu arust on asi tegelikult õige lihtne. Pudelid võis tühjaks juua Bernadt ise. Aga suitsupakk on pooltühi seepärast, et kaks pudelit õlut juua oli talle ilmselt pohhui, aga nii palju suitsu mees ei teinud.” “Aga miks ei olnud pudelil sõrmejälgi?” nõudis Pajur. “See võib olla sellepärast, et ta võidi uimaseks lüüa ühega neist pudeleist. Algne röövel võttis ühe pudeli, mille Bernadt ära viskas, ning pani talle sellega piki kolu. Siis pühkis ta pudeli puhtaks, jõi võibolla teisest viimased sõõmud, pühkis ka need ära ja viskas pudelid koos kotiga põõsasse. Suitsud viskas ta võibolla seepärast, et ei olnud ise suitsetaja.” Ta võttis oma tassist veel ühe sõõmu. “Tuleb tunnistada, et see on tõepoolest loogiline seletus,” kostis Pajur, võttes ka enda tassist sõõmu. “Suur aitäh, Poirot. Teist on väga palju abi olnud.” “Oh mis te nüüd,” protesteeris Poirot. “Minu osa on siin tühine, tõeline au kuulub hoopis teile.” Ta tõusis toolist. “Nägemiseni, vaneminspektor.” Nende sõnadega sammus ta kohvikust välja. Pajur jälgis ta lahkumist. Seejärel võttis ta taskust kilekoti ja pistis Poirot' kohvitassi ettevaatlikult sinna sisse.

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk IV

Tagasi jaoskonda jõudnud, Pajur ohkas. Algul lihtsa röövmõrvana näinud juhtum muutus üha keerulisemaks ja keerulisemaks. Ja siis veel see kummaline Poirot. Kuidagi ei olnud Pajur temast midagi kuulnud, ehkki kõik eradetektiivid olid loomulikult registreeritud. Hmmm... “Leppik, tule korraks siia,” hõikas Pajur kõrvalkabinetti. Väljus... paberikuhi, mida hoidis üleval kaks kätt, ning jäi instruktsioone ootama. “Ma tahaksin, et sa uuriksid välja kõik, mida sa suudad leida selle EnQl Poirot' kohta. KÕIK.” “Arusaadav, härra vaneminspektor, asun otsekohe selle kallale,” vastas mobiilne dokumendikuhi, ning astus kabinetist välja. Pajur ohkas taas ning sulges silmad. Tulemuste kättesaamiseni läheb paar tundi aega, niiet samahästi oleks ta võinud natukese sõba silmale saada.
...Ainult, et ta ei saanud. Jaoskonna leitnant oli avatud uksest seda näinud ning ta tööle kamandanud. Seepärast seisiski Pajur sellel momendil Häidbergi kongi ees ning vaatas oma vangile sügava pilguga otsa. Möödus minut, siis teine. Kumbki mees ei pilgutanud. Siis tegi Pajur suu lahti:”Niisiis, te väidate, et olete süütu?” “Jah,” vastas Häidberg inspektorile silma vaadates. Möödus veel üks minut. “Hmh,” tegi Pajur, pöördus kanna peal ringi ja kõndis välja. Jõudnud leitnandi kabinetti, teatas ta:”Ma arvan, et see mees ei tea mitte munnigi. Ma olen oma karjääri jooksul kohanud palju sitapäid, üks hullem kui teine. See mees ei ole selline. Ainus kuritegu, mis ta sooritanud on, on oma keha ja lugematute seapraadide vastu.” “Mille põhjal sa seda väidad?” küsis leitnant. Pajuri vastus oli lihtne.
“Instinkt”. See oli sõna, millega vaneminspektor Pajur lahkus ja mis leitnant Andreas Mugra sügavasse mõttesse jättis. Ja seesama instinkt ütles Pajurile, et tema uus sõber Poirot ei olnud sugugi mitte nii sõbralik, kui ta näis. Tema juhuslik kohalesattumine uurimispaika oli liiga sobiv. Tema teadmised ja leitud asitõendid olid väga kahtlased. Tema järeldused, ehkki mitte võimatud, olid liiga täpsed. Just õige mis mängu ta mängib? Ta läks seda mõeldes oma kabinetti tagasi.
Seal ootas teda Leppik, kellel ei olnud inspektori hämmastuseks süles tavapärast paberikuhilat. Selle asemel hoidis ta käes ainsat kaustikut. “Mis see siin on?” imestas Pajur. “See on kõik, mida Eesti Vabariik teab EnQl Poirot' kohta,” vastas Leppik, avades kaustikut ja näidates selle sisu. Pajuri nägu tegi läbi mitu kiiret emotsioonimuutust, jäädes lõpuks pidama keskendunud ja enesekindla ilme peale. Seejärel tormas ta kabinetist välja. Leppik järgnes talle, jättes kaustiku lahtiselt inspektori lauale Seda ei olnud enam vaja. Kaustik oli tühi.

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk III

Välja jõudes olid politseiautod juba kadunud, kuid üks tähelepanuväärselt must BMW vilgutas tema ees ohutulesid. EnQl astus ettevaatlikult lähemale, olles kindluse mõttes valmis kohe nahhui tõmbama, kui sealt mingi oht peaks esile tõusma. Auto tagumine toonitud aknaklaas alanes umbes kümne sentimeetri jagu, paljastades silmad, mis esialgsel vaatlusel tundusid mingist sisemisest kirest punaselt hiilgavalt. Silmapaar ütles:”Autosse, Poirot, või me kaotame oma võimaluse toda mölakat püüda.” Uks avanes, paljastades Pajuri. Poirot ronis autosse tema kõrvale ja BMW võttis tema õuduseks kummide vilinal paigalt. “Ahjaa, selles autos oleks mõistlik turvavöö kinnitada,” lisas Pajur.
“Pajur, te võlgnete mulle 26 krooni!” protesteeris Poirot, kui oli üle saanud iiveldustundest, mida tekitas kitsastel linnavaheteedel sajakilomeetrise tunnikiirusega kurve võttev monstrumauto. Vaneminspektor pööras imestusega pea tema poole, seda kergelt, otsekui imestades, paremale kallutades:“Mis mõttes? Politsei ei ole teie teenuseid tellinud. Ja teie töötasu on, andke andeks, naeruväärne.” Poirot ägestus:”See on kohvi pärast! Te igavene mölakas, te jooksite uksest ilma maksmata välja!” Pajur naeratas, pea endistviisi kallutatud:”Politseiametnikele on selles kohvikus kohvi tasuta. Mul polnud põhjust maksta.” Poirot' kulmule ilmus kergelt tukslev veresoon:”Sa oleks võinud siis vähemalt töötõendit näidata!” Pajuri nöole ilmus mõtlik ilme:”Jaa, tõepoolest... Me oleme kohal. Läte, lase meid siin välja, palun.”
Suurejoonelise haarangu käigus kinni nabitud mees osutus üsnagi ümaraks. Üldmuljele ei aidanud kaasa ka poolik pontšik, mis ta suust tolknes. “Mi- mida ma teinud o-olen, et mingid kommandoahvid mu uksed ja aknad maha löövad ja mu näo söömise a-ajal köögipõrandasse vajutavad!?” halas härra Häidberg. Pajur lõi ohates peopesa otsmikule. “Me arreteerime teid kahtlustatavana Paul Bernadti mõrvas. Leppik, loe talle ta õigused.” “Vahest käime enne kindluse mõttes veel kord mõrvapaigast läbi, härra vaneminspektor?” sosistas Poirot vaikselt Pajurile kõrva. “Me võime sealt leida midagi, mis esimene kord kahe silma vahele võis jääda.”
Ja leidsidki. Hoolikas tuhnimine lähedalolevates põõsastes produtseeris tulemuseks ühe paki Camel-tüüpi filtersigarette(peaaegu tühi) ning kilekoti markeeringuga “Helter”. Kilekoti sees oli paar tühja pudelit, mis kunagi võisid olla sisaldanud õlut. “Hmm, see on huvitav,” oli EnQl kiire välja osutama. “Minu andmete kohaselt oli see mark suitsu ja õlu Bernadti lahutamatu eluosa. Miks on siin pakis veel suitsu alles? Ta ei oleks seda ise ära visanud.” “Seega, seda pidi tegema keegi teine – süüdlane näiteks,” järeldas Pajur. “Aga võis olla ka keegi teine. Sellegipoolest oleks mõistlik esemetelt sõrmejäljed võtta,” ei jäänud Poirot alla.

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk II

Vaneminspektor Pajur kõndis mantli lehvides piki Rüütli tänavat jaoskonna poole. Praeguseks ajaks peaks Leppik juba oma raportiga valmis olema ning ta saab enda leitud niidiotsad ametlikku versiooni kokku sobitada. Tee peal mõtles ta, kes võiks olla saladuslik M.H. Ilmselt tuli persooni otsida Bernadti tutvusringist, see oli selge. Aga kes? Pajuri pea hakkas uuesti valutama. Ta lootis, et Lepp oli oma ülesanded korralikult ära teinud.
Nagu näha, oligi. Leppiku töölaud oli lookas erinevate paberite all, mis olid kõik, nagu vaneminspektor lootis ja ühtlasi kartis, seotud Bernadti juhtumiga. Lisaks oli kuhja kõrval ärritavalt vaikne tüüp. Mõnda aega seisid nad silmitsi, siis köhatas Pajur hääle puhtaks ja küsis oma parimal bossil-sitt-keeb toonil: “Uurija Leppik, kes kurat see vant on?” Paberikuhi vastas: “See on tsiviilisik, kes ütles, et temast võiks juhtunu juures abi olla. Leidsin ta kuritööpaiga juurest luusimast ja nuhkimast.” Pajuri sitt-keeb toon läks äratuntavamaks:”Jah, aga KES ta on?” Siinkohal segas vahele küsitav isik ise, kes tutvustas end kui EnQl Poirot, eradetektiiv. Ta ei hakanud aega viitma vaid esitas kohe taskust siidrätti mähitud eset, mis lähemal vaatlemisel osutus katkiste klaaside ja äraväändunud raamiga prillipaariks, mille algne kuju võis olla olnud kandiline. “Noh, mis see siis on?” müristas Pajur. Tal ei olnud hetkel üldse naljatuju. Paberikuhja vahelt ilmus nähtavale karvase lõuaga nägu, mis konstanteeris uut objekti hetke, siis kadus tagasi paberite sekka. Kuulda oli krabinat ja seejärel ilmus kuhjast nähtavale käsi, mis hoidis käes paberit. “Bernadt oli lühinägelik. Ta kandis prille, siin on koopia optiku väljatrükist.” Pajur krahmas paberi ja uuris seda põgusalt. “Mhmh.. mmmhm.. Ossa raks, -4 ja -6. See mees ilma nende prillideta ei näinud! Kuule sina, kust sa need leidsid?” Küsimus oli suunatud EnQlile. Mees vaikis hetke, justkui end kogudes, seejärel vastas ettevaatlikult:” Leidsin need Krooksu kõrvalt treppide pealt. Väljanägemise peale on neile peale astutud. Minu teooria on, et ohver pillas prillid maha, võibolla kukkus. Seejärel üritas ta neid üles leida, kuid seda ta ei suutnud. Nagu te ise ütlesite, ei näinud mees ilma nendeta sinist huidki. Seega, mida ta teeb? Ta küsib mõne mööduja käest abi, kuid tõenäoliselt peetakse teda purjus joodikuks ega võeta tõsiselt.” “Üks hetk. Leppik, kas Bernadti kehal olid kukkumisjäljed?” Käsi kadus ja ilmus mõne hetke pärast uut paberit hoides välja. “Nagu siin kirjas on, on Bernadti kehal trauma, kõige äratuntavamad on põrutused põlvel ja küünarnukis, mõlemad paremal pool. Samuti on kuklas muhk, mis võib viidata sellele, et ohvrile tutvustati umbes kahetollise läbimõõduga raudtoru. See, vaneminspektor, on muidugi ainult minu arvamus.” “Tohoh, niiet see on siiski tavaline röövmõrv! Hea, ma vihkan, kui asjad keeruliseks lähevad,” rõõmustas Pajur. Vaevukuuldavat köhatust kuuldes tulid tal judinad peale ja ta pöördus aeglaselt EnQli poole, kellelt heli oli tulnud. Enql kogus end veidi ja ütles siis:”Aga kui talle juba nagunii pähe äsati, siis milleks ta veel maha lasta? Ei, pigem oli asi nii, et ta löödi kõigepealt uimaseks, võeti ta rahakotist head-paremat, prillid kadusid siinkohal. Siis tuleb Bernadt teadvusele, näeb, et ta on paljaks röövitud ja helistab kellelegi. Kas tal oli telefon kaasas?” Pajur vaatas juba paberikuhja poole ning mõne hetke pärast teataski see: “Ei, härra. Ohvri telefoni ei leitud tema keha juurest.” “Siis on see koos mõrvariga, sest tema number on tõenäoliselt viimane, mille ohver valis. Ära visata ta seda ei saa, sest see leitaks kiiresti üles. Olgu ta või kõige närusem tellis, raha on ta ikkagi väärt. Ning kui see juhtuks ja see mõnda pandimajja jõuaks, siis on ka mul oma infovõrgustik, mille kaudu mind teavitataks.” Pajur oli üllatunud, osalt meeldivalt, et uurimine oli lühikese ajaga nii kaugele jõudnud, enamasti aga ärritanud, et mingi mölakas, kes lihtsalt jaoskonda sisse astus, oli seda teinud, ja mitte tema. Siis tuli talle meelde, et ka tema oli ju resultaate toonud, ning köhatas kurgu puhtaks:”Leppik, otsi mulle ohvri tuttavate nimekiri, esmajärjekorras isikuid, kelle nimi algab tähtedega M ja H. Ja kui sa aega saad, siis mine ja vii need,” ta osutas prillidele ja mediaatorile, mille ta oli sujuvalt taskust välja õngitsenud, “kõigepealt laborisse ja siis asitõendite ruumi, ole nii kena. Mina lähen ja teen ühe kohvi, ma pole hommikust saadik ainsatki tilka saanud. Härra Poirot, kas te sooviksite minuga liituda ja seda juhtumit arutada?” Seda Poirot soovis.
“Niiet keegi, kelle initsiaalid on M. H. kais eile Pauliga kokku saamas ja pillas selle peale mõrva või selle ajal maha,” lõpetas Pajur. Peale selle teooria oli ta lagedale tulnud tosina teisega, peamiselt selleks, et mitte EnQlile alla jääda. Pajuril oli kohutavalt suur e-peenis. Kohe, kui ta oli lõpetanud, helises ta telefon, mille üle inspektor sisimas õnnelik oli, kuna rohkem, teooriaid tal enam polnud. Helistajaks oli Leppik, kes kõlas üsna erutatult. “Mis.. Oota, rahune maha ja korda… Ohoh! Hea töö, Leppik!” Pajur lõi telefoni plaksuga kinni ja teatas võidukalt:”Lahendatud! Mediaatori pealt leiti püssirohujälgi ja ohvri tuttavate nimekirjas oli ainult üks M.H. – Martin Häidberg. Me läheme teda kohe vahistama, kas te soovite kaasa tulla?” “Mmmm, jah... Kuid ma arv-” Poirot ei saanud oma mõtet lõpetada, sest Pajur oli juba kohvikust välja tuisanud. Ohates tõusis ta püsti, et tema järel minna, kui teda peatas mingi raskus tema vasakul õlal. Raskuseks osutus karvane kämmal, mis oleks suurepäraselt sobinud gorilla käsivarre juurde, kuid oli hoopistükkis ühendatud millegi veel hirmutavama külge: Poirot'd takistas vahetuse viimaseid tunde töötamas - nii järeldas EnQl tema kottis silmalaugudest – kohviku teenindajanna. “M-mida?” ahmis Poirot peletist nähes. “Arve on 52 krooni,” vastas gorillatar. Poirot needis endamisi vaneminspektor Pajuri persetpidi põrgupõhja ja koukis oma rahakoti välja.

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk I

Tartu Mõrvamüsteerium

Kõlas lask. Üks kogudest vajus vaikselt asfaldile. Teine kogu viivitas hetkeks, otsekui kaheldes, siis kõndis kiiresti, peaaegu joostes minema. Sedasi algas järjekordne Veeriku Lugu.

Inspektor Pajur oli viimase tunni kuriteopaika uurinud. Tulirelvast oli tunnistajate sõnul kuuldud lasku umbes kell kolmveerand üksteist õhtul. Ohver, keegi Paul Bernadt, oli ümbruskonnas tuntud kui joomaprobleemiga noormees. Raha ohvri rahakotis ei olnud, seega ei olnud välistatud ka röövmõrv, kuigi asjaolu, et kahtlusalust oli nähtud ohvriga rääkimas vahetult enne roima, muutis selle teooria vähetõenäoliseks. Täiesti võimalik, et mõni ta napsuvendadest oli hakanud sisse nõudma võlga, mida mees tagasi maksta ei saanud. Tunnistajate edasine küsitlemine palju tulemusi ei andnud – teati, et ohver oli olnud regulaarne kunde Krooksu pubis. Tundus olevat mõrv ilma motiivita, mis pani inspektori pea valutama. Talle ei meeldinud keerulised roimad. “Olgu, ma lähen vaatan selle Krooksu üle, te tõmmake senikaua otsad kokku. Leppik, ma jätan asja sinu kätte.” Nende sõnadega pöördus ta kanna peal ringi ja hakkas juba peaaegu minema, kui märkas maas mingit kolmnurkset asja. Teeseldes saapapaela sidumist, tõstis ta selle taskuräti abiga tasku.

Krooks, nagu inspektor Pajur visuaalselt konfirmeeris, oli paras urgas. Hetkel oli kell kümme hommikul ning pubis ei olnud parasjagu eriti külalisi. Inspektor kõndis leti juurde ja kõnetas pikkade ronkmustade juustega baarimeest: “Vabandage, kas te tunnete härra Bernadtit?” “Mmmh, keda? Kes üldse küsib?” päris nooruk kärmelt vastu. Oli näha, et see mees teab, kuidas asju aetakse, seega koukis Pajur oma mantlitaskust välja oma ametitõendi. “Vaneminspektor Inrek Pajur, teie teenistuses. Kas te teate midagi Paul Bernadti hetkelisest asukohast?” “Selge, vaneminspektor. Pean kahjuks teatama, et ei ole Paulist üleeilsest saadik midagi kuulnud, inspektor,” vastas baarimees. “Paulist? Olite te tuttavad?” “Veidikene, olen teda paar korda välja visanud. Kui inimene on regulaarne kunde, siis jäävad ikka näod-nimed meelde.” “Sellisel juhul on teil võibolla kurb kuulda, et Paul Bernadtit tulistati eile õhtul kella poole üheteistkümne ja üheteistkümne vahel. Ta keha leiti siit lähedalt lossivaremete juurest. Ega te eile õhtul midagi ei kuulnud?” Selle peale puhkes nooruk naerma. “Härra, siin ei kuule õhtuti isegi tellimusi, kui piisavalt kõvasti ei karjuta. Aga teate mis. Tal oli üks sõber, käisid siin päris tihedasti koos õlut joomas. Tal on Rüütli tänaval pood, nimi on Aus . Irooniline, mis? Kaupmees, kelle nimi on Aus, heh heh…” “Selge, kas teate, mis pood see on?” uuris Pajur. “Mmm, peaks olema “Aus Muusika”, müüb muusikariistu ja 70’te-80’te muusikat,” vastas baarimees. Pajur tänas ja läks uksest välja. Kui uks tilisedes ta selja taga kinni vajus, märkas inspektor nurga taha viivat rada, mille peamiseks koostisosaks paistis olevat pooleldi seeditud makaronid ja alkohol.

Poe omanik, Annes Aus oli kiitsakas, pika patsiga tüüp. Pajur märkis mõttes üles, et ta sobis oma keskkonda täiesti. “Niisiis, härra Aus. Te olite ohvri, Paul Bernadtiga tuttav?” “Jah, härra inspektor, ma olen teda umbes kolm aastat tundnud. Ta aitas mul selle poe avada ja mõnda aega oli ta mu palgaline. Lõpuks pidin ma ta lahti laskma, kuna ta joomine muutus tõsisemaks ja ei sobinud töölepinguga kokku. Sellest hoolimata jäime üsna headeks sõpradeks,” vastas Aus nukralt. “Millal te ta lahti lasite?” päris inspektor. “Umbes kolm kuud tagasi. Aga ta kais tööl rohkem lõbu pärast, sest pool poodi kuulub… kuulus nagunii talle. Ta elas üpris lahedasti,” vastas Annes. “Selge. Ja nüüd, kui ta surnud on, siis kes pärib tema osa poest?” “Mina, härra inspektor. Meil oli selline kokkulepe.” “Mh-mh. Kus te olite eile kella poole üheteistkümne ja üheteistkümne vahel?” päris inspektor. “Mmm, vist olin teel koju. Või oot, eile oli 31. kuupäev, seega ma jäin poodi kauemaks ja tegin inventuuri. Lõpetasin alles veidike enne keskööd ja siis läksin Krooksu ja tegin paar õlle. Sealt läksin otse koju.” Inspektor pani need andmed oma märkmikku kirja. Märkmikku tal otseselt vaja ei läinud, kuna tal oli suurepärane mälu, kuid ta leidis, et märkmete kirja panemisel on mingi müstiline autoriteeti tõstev toime. “Veel viimane küsimus. Surnukeha lähedusest leiti peale tavalise kõntsa veel selline asi,” ning inspektor näitas Annesele taskurätti mähitud eset, mille ta oli salamahti kuritööpaigalt üles korjanud. “See? See on ju kõige tavalisem medikas. Selliseid müün ma viieteist krooni eest või kolm tükki kolmkümmend.” “Hmm, aga kas te seletaksite neid märke siin? Ma olen päris kindel, et need kriipsud ei ole originaaldisaini osa…” “Tõepoolest, siia on ju kritseldatud… Ma usun, et kasutaja nimetähed…” “Ja need oleks?” katkestas inspektor teda järsult. “Rahu, inspektor, tark ei torma. Nii, esimene täht on M… Ja teine… H.” Tema selja tagant kostus ukse paugatus. Annes Aus ohkas ja pomises: “Ma ju ütlesin, et tark ei torma, lollpea.”

Audiovisuaalne kommunikatsioon (Video)

Aine on tegelikult huvitav, aga TÜRA KUI KUIVALT RÄÄGITAKSE... Ja seda on veel kaks tundi... Ma arvan, et ma SKP'in siit kui paus tekib. (eSKeiP)

Kool

Kastanid on põhimõtteliselt tulest välja toodud, mis puudutab kooli. Järgmine nädal saab raha osas kriitiline olema, sest siis saab teada, kui palju ma semestris maksma pean. Viis ainet, üks on kaheks jaotatud, seega kokku kuus. Ainuke vaba päev on reede ja mõni nädal ei ole ka nädalavahetuseti aega lulli lüüa. See aasta võtan end korralikult käsile. Aitab mõttetust istumisest. Kool, ma kuulutan sulle sõja!