Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk VII

Jaoskonda saabuti sügava saladuskatte all. Isikutele väljaspool operatsiooni seda vangi ei eksisteerinud. Nii oli Pajuri nõudmisel kokku lepitud. “Vähemalt seniks, kuni saame selles loos selgust,” oli vaneminspektor end selgelt väljendanud. Peale seda oli ta end oma kabinetti lukustanud ning ainult Leppikul oli voli sinna siseneda. Mida ta ka tegi.

“Tõin teile selle profiili, mida te soovisite,” teadustas Leppik, kui ta Pajuri kabinetti sisse astus ja enda järel ukse sulges. Pajur võttis viivitamata kausta ja hakkas seda läbi vaatama. Tema pilk jäi pidama ühele sissekandele lahtris “Perekonnaliikmed”.

Vend: Hendrik Mugra. Viimane teadaolev kontakt 03.05.2009 (Lihtsustuseks: ~3 kuud tagasi) H. Mugra on psühhootiline sotsiopaat. Viimane teadaolev elupaik: Tartu vaimuhaigla, sisse kirjutatud subjekti poolt 09.03.2000. Välja kirjutatud subjekti poolt 18.07.2003, 25.11.2006 ning viimati 03.05.2009.

Pajur muigas. “Ma arvan, et meie leitnant tahab seda vangi isiklikult üle kuulata...”
Ja nii saigi olema. Leitnant tõmbas ülekuulamisruumi... ja peatus siis. Seda momenti oligi Pajur oodanud. Koheselt tekitati leitnandi ja süüdlase ümber mullikene, mille sees olid kõik räägitu kuulda.

Pajur kuulas täiesti keskendunult iga viimast kui sõna, mida leitnant ja värske vang omavahel vahetasid. Kõigepealt rääkis EnQl, kuidas ta oli mõrva sooritanud. Väga detailselt tulid esile asjad, mida ainult mõrvar oleks pidanud teadma. Näiteks ütles ta, et oli kasutanud revolvrit, mis klappis Leppiku raportis olevaga – kuritööpaigalt ei leitud padrunikesta. Samuti kirjeldas ta üksikasjaliselt Bernadti viimaseid hetki lisaks sellele, mida ta oli juba eelnevalt uurimistöö käigus paljastanud. Siis oli leitnandi kord. “Kas sul oli kaasosalisi?” nõudis ta EnQlilt. “Ei. Kõike tegin ise.” “Üks moment,” segas Pajur vahele. “Te küll väidate seda, aga kuidas tekkisid mõrvapaigale Helteri kott ja see neetud suitsupakk? Sellel hetkel olite te koos meiega süütut meest vahistamas.” “Lihtne, ma paigutasin selle kohe peale politsei lahkumist sinna põõsa alla.” “Khm.” Nurgast kostus kurgu puhtaks köhimise heli. Kõik vaatasid sinnapoole. Nurgas oli ähmane piirjoon, mis oosutus lähemal vaatlemisel Leppikuks. “Nagu ma ennist mainisin, vaneminspektor, leidsin ma härra Poirot' kuriteopaiga ligidusest luusimast. Aga,” ta alandas tooni. “Seda kilekotti seal konkreetses kohas ei olnud.” Pajuri silmadesse tekkis salakaval ilme. “Seega, sul OLI kaaslane. Ja millegipärast mulle tundub, et ta on lähedal...” Ta pöördus kanna peal ringi ja kõndis EnQlile väga lähedale. “Mis on sinu õige nimi?” “Mis-asja? Kas te olete hulluks läinud, härra vaneminspektor. Ma olen EnQl Poirot, vabakutseline detektiiv. Ja mõrvar muidugi ka.” “Ühtegi EnQl Poirot'd ei eksisteeri. Ma lasin Leppikul teid uurida ja selles kaustas on kõik, mida Eesti Vabariik teab EnQl Poirot' kohta.” Ta viskas lauale kaustiku, mille Leppik oli talle toonud. “Avage see,” käskis ta. EnQl võttis kaustiku ja naeratas. “Pole vist vaja. Sest see kaustik on tühi.” Teda ümbritsenud politseinikud ahhetasid. Või peaaegu kõik. Leppik oli vana rahu ise. Pajur aga oli ahhetamiseks liiga hõivatud leitnandi pingsa silmitsemisega. “Kuidas oleks,” ütles ta leitnandilt silmi pööramata:”kui te ütleksite neile härrasmeestele siin oma tõelise nime. Ja ma mõtlen, TÕELISE.” “EnQl ohkas ja tõstis oma käed nii kõrgele pea kohale, kui käerauad seda võimnaldasid. “Olgu nii, teie võit. Ma näen, et seekord olen mina kaotajaks jäänud. Olite vääriline vastane, härra Pajur.” Ta hingas sügavalt sisse ja ütles:”Mu nimi on Hendrik Mugra. Olen sarimõrvar. Mu vend aitas mind mitu korda vaimuhaiglast välja, kus ma lõin endale tegelaskuju, keda teie tunnete kui EnQl Poirot'd.” Pajur küsis:”Kus on teie vend praegu?” Hendrik naeratas ja vastas: Aga te ise kutsusite ta ju siia, härra inspektor. Andu, sa oled nii külm, ei tahtnud teregi öelda mulle, oma vennale.” Ja ta tõusis püsti ja kallistas leitnanti, Andreas von Mugrat. Kõik politseiohvitserid olid sõna otseses mõttes kivikujudeks tardunud. Kõik peale Pajuri ja Leppiku, kes mõlemad hoidsid käes püstoleid ning sihtisid nendega leitnanti. “Andke alla, härra leitnant. Isegi kui te kuidagi meist võitu saate, on teie ja vabaduse vahel terve politseijaoskond. Ja kõik on näinud ja kuulnud videopilti, mis sellest ruumist tuleb. Palun andke alla.” Pajur lõpetas raskelt, otsekui oleks ta õlul kümne tuhande eestlase väärtuses raskust. “Alla anda,” sosistas Andreas:”ei suuda ma iial!” Nende sõnadega pöördus ta koos oma vennaga nii, et Hendrik jäi tema ja relvade vahele. Ühe käega haaras ta kabuurist relva, teisega lükkas Hendriku Leppiku otsa ja sihtis Pajurit. Kõlas vali pauk. Pajur vajus vaikselt kokku nagu liigendnuga. Tavaliselt rahulik Leppik hüüdis:”EI!” Ta lükkas Hendriku omakorda Pajuri keha otsa, et teda edasiste kuulide eest kaitsta ja kiire liigutusega sihtis ja lasi. Andreas von Mugra pea plahvatas roosakaspunaseks udupilveks. Tema keha paistis otsekui aegluubis vajuvat. Iga inimene oleks näinud, et leitnanti ei oleks enam kuidagi aidata saanud. Sellegipoolest roomas Hendrik venna surnukeha juurde, samas kui Leppik kiirete sammudega keha juurde astus ja leitnandi relva jalaga toanurka lõi. Seejärel paistis ta rahulikkus taastuvat ja ta käskis:”Teie kaks, parameedikud kohe kohale tuua. Politseinik on maas. Sina, ohjelda vang!” Seejärel pöördus ta oma ülemuse poole. “Haav ei paista olevat surmav... Aga ta on šokis... KUS KURAT NEED PARAMEEDIKUD ON?” Tema rahulik aura paistis jälle kaduvat.

Tulid parameedikud, kes kinnitasid Pajuri keha kanderaamile ja viisid ta haiglasse. Teele oli asunud ka koroner. Ajutiselt juhtis vägesid Leppik. Hendrik oli ära viidud koos Pajuriga. Temaga kaasa läksid kaks politseinikku. Leppik puhkas korraks toolis. Paberimajandus oli korras. Oodata tuli ainult Pajuri teadvuseletulekut, et ta tunnistusi anda saaks. Elu paistis normaalsuse piiridesse taanduvat. Hendrik Mugra oli oma venna, endise leitnandi, poolt välja kirjutatud kokku kolm korda. Sama palju inimesi oli Hendrik väitnud tapmast. Arhiiviuuring oli tõestanud, et kaks mõrva olid tõepoolest toimunud kuue kuu jooksul peale Hendriku vabastamist, kolmas olles Paul Bernadt.

Möödusid kuud. Vaneminspektor Pajur võttis üle leitnandi positsiooni. Leppik jätkas tema assistendina, ehkki Pajur tahtis talle tungivalt vaneminspektori kohta anda. Hendrik Mugra osales oma venna Andrease matustel. Seejärel õnnestus tal põgeneda vaimuhaiglast, kuhu ta saadetud oli ning haihtus jäädavalt. Sellegipoolest oli Pajuril kuri kahtlus, et Hendrikust ei olnud nad veel viimast kuulnud.