Päev algas minu jaoks kell kolm (ca.). Selleks ajaks olid muidugi kõik loengud juba läbi, aga mul oli jumala pohhui. Sõin, tšillisin ja grillisin kuni seitsmeni õhtul, kui Serg helistas ja Pirole kutsus. Mina muidugi läksin ka. Helistasin tee peal Annesele ka, et mis teeb. Annes jõi kusagil Tiigi tänaval, pidas uue hooaja avapidu. Fuck him, läksin edasi. Tee peal tuli ilgem nälg ja läksin peale mitme koha külastamist lõpuks Underisse, kus tellisin pool pitsat. Seened olid sees, aga pitsa peal on kõik hea. Pirol hängisin kõigepealt Laura ja tema seltskonnaga, kui üks hetk avastas Laura, et Martins istub suht lähedal puu all koos usu-Madisega. Laura läks oma seltskonnaga edasi, mina aga kaesin seltskonda ja avastasin et mitte ainult eesnimetatud, vaid ka Lepp, Reintz ja Vester on seal. Seega läksin SuperAlkosse (hea järjekord oli) ja krabasin endale paar õlli ja kerisin Pirole tagasi. Sain seal veidi olla, kusjuures Lepp ja Vester mängisid omavahel õite perversseid mänge. Mina ei tea, kuhu see trummipulk kadus.
Igatahes, Lepp änd kompanii kadusid poodi (kus oli suur järjekord, nagu ennem mainisin) ja ma jõllasin seal hea tüki aega ainult Martinsi ja Siimuga.
Peale eelnimetatute tagasitulekut v.a. Lepp jõudis üsna pea kohale ka Serg isiklikult, umbes tund aega hiljem kui lubatud. Lepp jõudis ka kohale, kahe õllekoti all ägades. Ning siis, peale võibolla kümmet minutit, hakkas nalja saama. Nimelt hakkas pea lagedast taevast paduvihma sadama. Tõmbasin insta konnaasendisse, jakk üle pea, ja hakkasin oma õllesid tagasi kotti loopima ning jooksin lähima puu alla, mis oli küll hale peavari, kuid siiski parem kui eimidagi. Esimene vihm jäi üle ning julgesime jälle välja tulla, kuid vihm oli muru üsna märjaks niitnud, seega läksime kahuritele. Mõned julged isegi istusid. Sinnagi jäime mõneks ajaks, kuni uus hoiatusvihm meid tabas, mille peale ma endale sallist emergencykapuutsi tegin. Siis teadis keegi, et Emajõe Gümnaasiumis on selline lahe varjualune ja peale mõningast veenmist olime selle poole teel.
Kohale jõudes avastasime, et antud koht oli okupeeritud mingite kohalike poolt, seega liikusime edasi Tammsaare parki, täpsemalt selle taha vee äärde kiikede juurde. Ja siis tabas meid teine vihmavaling. Padavai lähimate puude varju, ning otsustasime vihma raugedes Krooksu väliterrassile minna. Rauges ta jee. Kohale jõudes pidin salvrätikutega end kuivatama ja isegi sallist vee välja väänama. Hüppasin ka seest läbi ja tervitasin Sulevit, kes tol õhtul tööl oli, ning tõmbasin jälle välja, seekord väliterrassile.
Rahvas kogunes jälle aegapidi kokku ja seal läks edasi tüüpiliseks õhtuks Tartus. Öö poole ilmus kohale ka ootamatu külaline Trumm, kes oli üllatuslikult oma lõnga maha ajanud ja nägi sedasi eriti gei välja. Aga tal oli lõõts kaasas, niiet me eriti ei lõõpinud ja üritasime teda seda mängima saada. Lõpuks võttis Serg lõõtsa ja mängis niivõrd sitasti "Rong see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh", et Trumm võttis talt pilli ja pani selle kõlama nii, nagu looja oli ta ette näinud. Mis on ilgelt ilus. Reintzil oli mingi obsessioon mingise Inglise lauluga, mida ta mitu korda palus ette kanda, ja sai ka. Meie Sergiga kandsime ette "Taaderit ja kõnna-kõnna" ja muid roppe ja rahvalikke laule, as saadetud by Trumm, teh partymaster. Millalgi ilmus tagasi ka kadunud poeg Annes, kes oli küll nii vittus kui seda taevaline lubab.
Trumm pani pilli kotti, sõna otseses mõttes ja lasi oma jalgrattaga minema. Kahju küll oli, aga mis teha... Millalgi ilmus meile lisaseltsi mõne tüdruku näol, kellega sai mõni sõna vahetatud ja selgus, et nad elavad suht minu kandis, mistõttu otsustasin nendega koos koju minna. Tee peal sai neile ka kohalikke huvitavaid kohti näidatud, nad olid nimelt rebased. Ja nii ma siia koju jõudsingi ja selle posti kippelt ära kirjutasin. Paul läheb magama.
Igatahes, Lepp änd kompanii kadusid poodi (kus oli suur järjekord, nagu ennem mainisin) ja ma jõllasin seal hea tüki aega ainult Martinsi ja Siimuga.
Peale eelnimetatute tagasitulekut v.a. Lepp jõudis üsna pea kohale ka Serg isiklikult, umbes tund aega hiljem kui lubatud. Lepp jõudis ka kohale, kahe õllekoti all ägades. Ning siis, peale võibolla kümmet minutit, hakkas nalja saama. Nimelt hakkas pea lagedast taevast paduvihma sadama. Tõmbasin insta konnaasendisse, jakk üle pea, ja hakkasin oma õllesid tagasi kotti loopima ning jooksin lähima puu alla, mis oli küll hale peavari, kuid siiski parem kui eimidagi. Esimene vihm jäi üle ning julgesime jälle välja tulla, kuid vihm oli muru üsna märjaks niitnud, seega läksime kahuritele. Mõned julged isegi istusid. Sinnagi jäime mõneks ajaks, kuni uus hoiatusvihm meid tabas, mille peale ma endale sallist emergencykapuutsi tegin. Siis teadis keegi, et Emajõe Gümnaasiumis on selline lahe varjualune ja peale mõningast veenmist olime selle poole teel.
Kohale jõudes avastasime, et antud koht oli okupeeritud mingite kohalike poolt, seega liikusime edasi Tammsaare parki, täpsemalt selle taha vee äärde kiikede juurde. Ja siis tabas meid teine vihmavaling. Padavai lähimate puude varju, ning otsustasime vihma raugedes Krooksu väliterrassile minna. Rauges ta jee. Kohale jõudes pidin salvrätikutega end kuivatama ja isegi sallist vee välja väänama. Hüppasin ka seest läbi ja tervitasin Sulevit, kes tol õhtul tööl oli, ning tõmbasin jälle välja, seekord väliterrassile.
Rahvas kogunes jälle aegapidi kokku ja seal läks edasi tüüpiliseks õhtuks Tartus. Öö poole ilmus kohale ka ootamatu külaline Trumm, kes oli üllatuslikult oma lõnga maha ajanud ja nägi sedasi eriti gei välja. Aga tal oli lõõts kaasas, niiet me eriti ei lõõpinud ja üritasime teda seda mängima saada. Lõpuks võttis Serg lõõtsa ja mängis niivõrd sitasti "Rong see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh", et Trumm võttis talt pilli ja pani selle kõlama nii, nagu looja oli ta ette näinud. Mis on ilgelt ilus. Reintzil oli mingi obsessioon mingise Inglise lauluga, mida ta mitu korda palus ette kanda, ja sai ka. Meie Sergiga kandsime ette "Taaderit ja kõnna-kõnna" ja muid roppe ja rahvalikke laule, as saadetud by Trumm, teh partymaster. Millalgi ilmus tagasi ka kadunud poeg Annes, kes oli küll nii vittus kui seda taevaline lubab.
Trumm pani pilli kotti, sõna otseses mõttes ja lasi oma jalgrattaga minema. Kahju küll oli, aga mis teha... Millalgi ilmus meile lisaseltsi mõne tüdruku näol, kellega sai mõni sõna vahetatud ja selgus, et nad elavad suht minu kandis, mistõttu otsustasin nendega koos koju minna. Tee peal sai neile ka kohalikke huvitavaid kohti näidatud, nad olid nimelt rebased. Ja nii ma siia koju jõudsingi ja selle posti kippelt ära kirjutasin. Paul läheb magama.
1 kommentaar:
Kui sa Usukat nägid, pidid loogiliselt mind ka ju nägema. Laura võis ka seal olla, aga Martins ja Siim minumeelest küll mitte. Võimaeitea, ma mingi aeg rääkisin seal ka muude inimestega - ei olnud kogu rahvas alati koos. Mingil sel ajal sa vist sealt läbi sadasidki.
Postita kommentaar