Kuidas ma sisekujundusega üritasin tegeleda.

Eile käisin ma laululava ees Singer-Vingerit kuulamas. Peale kontserdit liikusime kõik koos Krooksu väliterrassile. Kui ma kord kusele minnes nurga taha läksin, avastasin ma sealt ühe väga huvitava objekti. See on selle objekti ja minu lugu.

Avastatud objektiks oli nimelt liiklusmärk. Täitsa korralik ka teine, "peatumine-parkimine keelatud" ja nool selle all. Aga ta seisis seal nurga taga nii õnnetult, et ma tundsin, et sellega peab midagi tegema. Näiteks panna ta kodus seina najale dekoratsiooniks.
Kui seltskond laiali vajus, hakkasin isegi samme ühika poole seadma. Koos märgiga. Jõudsin isegi ühiselamu fuajeesse, kui mind peatas valvetädi, kes teatas, et tema mind selle märgiga sisse ei luba, ning delegeeris minu kantseldamise hoopis ühele sinises mundris politseinikule, kes mind käest kinni hoides sinivalgesse autosse suunas. Märk võeti ära ja pandi auto pakiruumi hoiule. Järgnes tavaline politseijutt, küsiti ID-kaarti ja küsiti kaaspolitseinikult, mida minuga nüüd ette võtta. Kokku lepiti suuline hoiatus. Seejärel järgnes bürokraatlik paberitöö, mis on iseenesest väga iroonuiline, kuna tegu oli ju SUULISE hoiatusega. Lõpuks anti mulle see paberimajandus kätte ja kästi läbi lugeda ja alla kirjutada. Lugesin. Kirjutasin. Kusjuures, kogu selle huinjaa ajal vasak suunatuli töötas ja see salongis kaikuv tiksumine oli äärmiselt närvekõditav.
Seejärel võttis auto hääled sisse, mul soovitati kinnitada turvavöö ja auto suundus Krooksu tagasi. Tee peal sai patrull väljakutse ja olles märgi ja minu autost välja visanud, suundus auto juba järgmise missiooni poole. Mina panin märgi tagasi, kus oli ta algne koht, võibolla paari sentimeetri võrra panin mööda, ja läksin Krooksu, kus tellisin endale kaks õlle ning lugesin lehte. Seejärel läksin täpselt samamoodi, ainult ilma märgita, ühikasse tagasi.

Ja sedasi lõpeb minu lugu... Selle õhtu kohta.