Veeriku Järjejutt III

Andu oli närviline. Keegi oli teda pildistanud. Kurat, keegi oli ta mingit sodi täis
süstinud ja siis teda pildistanud. Igal teisel juhul oleks ta sissetungijale kiiresti
piitsaga näkku nähvanud ja ta uimaseks löönud, kuid sellel mehel oli mingi müstiline aura.
Pidi lihtsalt olema. Sedasi endamisi arutledes unustas Andu täielikult fakti, et 99%
inimestest muutuvad kaamera ees täiesti taltsaks ja teevad kõike, mida kaameraga mees käsib.
Ta oli Eva koju saatnud ja öelnud, et mõnda aega nad ei kohtu. Seejärel oli ta Sergi vastu
võtnud ning talle sissetungi üldjoontes kirjeldanud. Mõned detailid jättis ta loomulikult
välja, nagu selle, et ta tolle mehe käsul omaenese tagumikku piitsutas või et Eva seal oli,
ignoreerides irvet Sergi näol. Ning nüüd… Nüüd ei olnud füüreril enam midagi teha, pealegi
oli kell juba kolm öösel. Füürer Andu vajus rahutusse unne, kus esines mees kaameraga
rahutukstegevalt homoerootilisel moel.

Paul oli selleks ajaks juba kaugel, täpsemalt poolel teel Šveitsi. Viimase oli ta valinud
seepärast, et Šveitsis olid head mäed ja õlu polnud ka kõige kusisem. Ta oli reipalt teel ja
mõtles parasjagu lähimasse bordelli öömajale jääda, kui järsku tema Mercedes järsult
ettepoole hüppas, mis oli tingitud ühest mustast autost, mis teda järsult rammis. “Nojah,
seda ma arvasin, et need pagana natsid seda niisama ei jäta,” kommenteeris ta nähtamatule
publikule ja tegi kiire parempöörde ja lisas gaasi. Auto ei olnud küll tema eelistatud
spiooniauto, koodnimetusega “XJS”, kuid vunki jagus tal küll. Nähes, et tema selja taha
jõudis ka must auto, milles ta tundis ära Baieri Autotehase toodangu, muigas ta laialt ja
keeras lähimast alleest sisse, peatus järsult ning hüppas autost välja. Varjudes lähima
nurga taha, itsitas ta endamisi, kui must BMW täie hooga alleest sisse pööras ja ootamatult
kahe tonni metalliga põkkus. Nurga tagant välja piiludes tegi ta kindlaks, et gestaapo
ametisõidukitele ei olnud veel turvameetmetena õhkpatju paigaldatud – nii sohver kui
kaassõitja olid uimased. Paul tuvastas agendid kui Andre L.V. Läte ja Kapten Trumm, tegi
kiire läbiotsimise ja kortsutas kulmu, kui nägi oma tagaotsimiskuulutust. “Puhta lollid
peast. Siin on ju selge sõnaga öeldud, et mitte ühendusse astuda, või olete pees. Ja pilt on
ka nii kuradi kole.” Nende sõnadega astus ta tagasi oma autosse ja sõitis minema.

Gestaapo ülem Serg oli maruvihane. Kaks tundi tagasi olid paar lollpeast kollanokka head
soovitust eiranud ja Paulile haisu ninna andnud. Nüüdseks on Paul kindlasti oma sihtpunkti
jõudnud, milleks oli kas Austria või Šveits. Sealt edasi oli aga teda pea võimatu jälitada.
Pea võimatu. Gestaapol oli kontrollpunkt ka Austrias, kuhu Serg kirjutas kiirelt käsu
jälgida Pauli tegevust ja uurida järgi, kuhu ta sealt suundub. Vabakutseliste agentidega oli
alati see häda, et kunagi ei võinud teada, kelle kasuks nad töötavad, sestap oli raske nende
tegevusi ja liikumist ennetada. Kui aga tema sihtpunkt paigas on, siis võis Serg juba mängu
panna tema enda trumbi.

Paul tundis end väsinuna, kui ta Šveitsis lennuki peale astus. Agendi karismaga kaasnes
alati problem, et mingi kohalik tüdruk armub sinusse instantselt ära ja asi lõpeb voodis
eksootilises poosides seksimisega. Seekord oli neid olnud kaks. Silmad kui hiirevitud peas,
kissitas Paul mägede poole. Nende saatanast tüdrukute pärast ei olnud tal aega isegi üks
korralik mäest laskumine sooritada. Kahju. Uks Pauli järel sulgus ja tegi tervikuks kirja
“British Royal Airlines”.

“Suurbritannia, mis? Nojah, seda oli sellelt närukaelalt ka oodata.” Serg oli rahul. Kui
Paul suundus Suurbritanniasse, siis sai ta oma agendi kiiremini välja saata ja on ka
võimalus, olgugi, et ebaeetiline, see lennuk lihtsalt alla lasta. Ta tõstis telefonitoru.
“Halloo. Mobiliseerige Surm. Sihtkoht: London.”

Veeriku Järjejutt II

Möödunud on juba üle tunni, ning füüreri kabinetile läheneb üks saladuslik vari. See vari on Paul, kes on uuriv ajakirjanik. Hetkel oli tema põhiliseks huviobjektiks kuulujutud, et Kolmanda Reichi juht peab oma kabinetis kirjeldamatuid seksorgiaid. Samuti on hämmastav, mida võib inimmõistusega teha üks suur patakas välisvaluutat. Antud juhul oli patakat lehvitatud ühe teenijanna näo ees, kes oli neljandat kuud käima peal ja vajas hädasti raha, et oma peigmehega uut kodu rajada. Ilmselt mõnel muul maal. Igatahes oli ta piisavalt julge – või rumal, et rääkida välja fakt, et kolmapäeva kesköö paiku külastab Herr Andut keegi hoor. Seda meenutades liikus Paul edasi kabineti poole, mille asukohta ta samuti tänu teenijannale teadis. Teise rahapaki lehvitamise eest sai ta teada muidki pisiasju, nagu näiteks kus asub salajane sissepääs, millal vahetatakse valvureid, milliseid tubasid ei patrullita ja ka seda, et selles majas ei aita kellegi univormi rottiajamisest, millega üks kiilakas täiuslike palgamõrvade jada viimasel ajal hoidnud oli. Igatahes oli Pauli tee vaba olnud, ning ta kaamera juba värises kuuma uudise ootuses. Ettevaatlikult praotas ta veidike ust ja...
... tungis kogu oma kehajõuga Eva sisse, kui nende hõõguvad, vahast tilkuvad kehad üksteise vastu hõõrdusid. Esimese astme põletus pole midagi võrreldes mõnuga, mida need kaks tundsid. Võbin läbistas neid mõlemaid ja nad jäid üksteise otsa vaikselt lebama, kui nad äkitselt kuulsid vaikset sosinat: „Psst! PSSSSST! Äkki te teeks veel kord, mul läks tulekuga kuradi kaua aega ja ma ei saanud ühtegi korralikku kaadrit.” Andu kargas kui ussist nõelatu üles ja otsis pilguga hääle omanikku. Ta ei pidanud kaua otsima, kuna otse nenda taga seisis sõbraliku naeratusega kergelt habetunud mees, kel oli kaelas fotoaparaat. Füürer avas juba suu, et valvureid kutsuda, kui mees kergelt hüüatas: „Oh, väga hea, kas neiu palun oleks füüreri jalge ees ja silitaks ta reisi? Nii, nüüd palun üks meelas pilk... Ilus, veel üks palun! Kas saaks mõnda teie lemmikpoosi?” Oma hämmastuseks leidsid mõlemad, et nende keha täidab iseenesest kaameraga mehe käsklusi, sellal kui too neist pilte tegi. Nii kestis see mõnda aega, Paul paarikest kamandamas ning nende ümber keksides pilte tehes, kaameral oli justkui mingit sorti hüpnotiseeriv võim, mis lakkas alles siis, kui filmirull täis sai. Ning kui see juhtus, oli füüreril vaid murdosa sekundi jagu aega reageerida, enne kui ajakirjanik juba uksest väljas oli – väljaspool Andu haaret. Sest ükski endast lugu pidav diktaator ei luba endale alasti mööda omaenda paleed ringi kapata. Seega lasi ta peale riietumist ja Eva riidekappi pistmist käiku oma kõige võimsama luureüksuse – Gestaapo.
Gestaapo ülem Sergei uuris kerge muhelusega töökäsku, mis ta laual lebas. Muhelus oli tingitud asjaolust, et gestaapole ei olnud füüreri külaline ammugi enam uudiseks, kuid seistes silmitsi inimeste järgi luuramise, röövimise ja piinamisega või siis mõnes anonüümses ühishauas lebamisega eelistasti eranditult esimest varianti. Muhelusest hoolimata võttis Serg oma ülesannet äärmiselt tõsiselt. Eriti, kuna füüreri esitatud kirjeldus oli äärmiselt sarnane ühe varasema raportiga saabunud isikukirjeldusega. Peale viitteist minutit meeleheitlikku tuhnimist oma saabunud teadete kastis leidiski Serg otsitava raporti, saabunud Marseille’s asuvast kontrollpunktist. Sealtkaudu oli tulnud keegi Paul Bernadt, ametilt ajakirjanik, tumedad blondid juuksed, umbes 187 cm pikk, lühikese habemega ning kannab kandilisi prille. Raporti lõpus oli trükitähtedega kirjas „ARVATAV SPIOON”. Serg kortsutas kulmu, ning läks arhiivi. Peale võrdlemisi lühikest aega leidis ta, mida otsis. Mis Sergi aga murelikuks tegi oli see, et too kaust oli punane, mis tähendas kahte asja – isik oli kõrgeima klassi turvarisk ning ülimalt ohtlik. Lühidalt: Paul Bernadt oli superspioon. Kausta avades ei rõõmustanud Sergi sugugi esimesed sõnad, mis kaustas olid: „Peaaegu peatamatu”, ning kausta lugedes tekkis Sergil tugev tung kallata kõrisse paar Laua Viina ning unustada, et ta sellise ülesande üldse sai. Bernadtil oli üle 60 sooritatud operatsiooni ja nende seast ebaõnnestumisi ainult kaks, vabakutseline agent, kes oma võimete poolest võis vabalt ületada Briti 00 agente ja CIA hädapätakaid. Ning selline isik oli nüüd teinud füürerist endast intiimseid kompromiteerivaid pilte. Serg mõtles veidi, ning kirjutas järgneva teate.
“Kõikidele osakondadele.
Tagaotsitav ning äärmiselt ohtlik.
Isik: Paul Bernadt.
Alias(ed): SentiNel.
Variamet: Ajakirjanik/Fotograaf
Leidmisel koheselt peakorterisse teatada. ISIKUGA MITTE ÜHENDUSSE ASTUDA!!!”
Serg mõtles veel veidikene ja lisas siis veel: “Või muidu olete omadega pees”. Siis lisas ta teatele koopia Pauli pildist ning andis teate laiali saatmiseks ära. Seejärel võttis ta lauasahtlist poolekilose Laua Viina ja keeras selle ühe hingetõmbega kinni.