See aasta on mulle kaasa toonud palju uut ja huvitavat, nagu esimese autoõnnetuse nägemine tahavaatepeeglist, esimene kips, esimene vastutustundlikumat sorti ülesanne.. Tänane päev tõi kaasa esimese autoõnnetuses osalemise.
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, tuleb alustada sealtmaalt, kui ma Margusega traumapunkti sõitsin, kus mul kips maha võeti, side jalale seoti ja kästi Lioton 1000 geeli jalale määrida. Sealt lahkudes küsis Margus, kas tuleks ka kargud tagastada, millele ma jaatavalt vastasin. Sõitsime siis linna teise otsa mööda Võru tänavat ja viisime kargud ära. Kargukohast välja sõites oli vaja pöörata vasakule, kuid paremalt tulev liiklus oli sedavõrd tihe, et Margus otsustas keerata hoopis paremale ja lähedal asuvat bussitaskut kasutades ümber pöörata. Selleks ajaks, kui ma suu lahti sain, et öelda "vahet pole, Turu tänavalt saab ka", keeras Margus juba jõuliselt rooli vasakule. Järgmisel hetkel juhtus kolm asja: minu mõte koostas väljaütlemiseks fraasi "See ei lõpe hästi", juhipoolne aknaklaas purunes ja autos lendlesid mingid iidsed õied (või siis rooste, ei saanud õieti aru).
Lohisedes üle vastassuunavööndi, jäime teepervele pidama, ning ei läinud vist kümmet sekunditki, kui minu aknast pistis pea sisse mees ja küsis valjult Marguse käest: "Sa oled mingi puhta loll või!?", millele Margus jõuetult vastas: "Ju siis". Mees, kes oli teise auto juht, tegi minupoolse ukse lahti, et me välja saaksime ja teostas selle järel kiire telefonikõne politseisse, peale mida vaatas oma BMW esiotsa ja konstanteeris: "See läheb küll mahakandmisele". Õigusega ka, sest esiotsa parem pool oli totaalselt sodiks ja mootorist nirises midagi kahtlast.
Marguse kommentaar oli "Kurat, ma pidin ju selle auto just maha müüma," millele mina vastasin: "Enam vist ei müü..." Teine kiire telefonikõne tõi kohale ühe juhi sõbra, kes aitas inspekteerida ning Margus istus autosse, et avaldust kirjutada. Peale kuulmist, et minna võib kuni pool tundi, otsustasin muul viisil koju saada ja saades Marguselt kinnitust, et minu kohalolek ei ole vajalik, kõndisin 20 meetrit eemal asuvasse bussipeatusse, kust paari minuti pärast väljus buss nr. 4, mis viis mind eneselegi üllatavalt Kivi peatusse ehk siis peaaegu koduukse ette. Lonkasin poest läbi, ostsin apteegist Lioton 1000 geeli ja poest midagi hamba alla, ning lonkasin koju.
Senini on päev igatahes huvitav olnud, ning ARKi sõidueksamiks sain väärtuslikule õppetunnile taaskord kinnitust: Tark ei torma.
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, tuleb alustada sealtmaalt, kui ma Margusega traumapunkti sõitsin, kus mul kips maha võeti, side jalale seoti ja kästi Lioton 1000 geeli jalale määrida. Sealt lahkudes küsis Margus, kas tuleks ka kargud tagastada, millele ma jaatavalt vastasin. Sõitsime siis linna teise otsa mööda Võru tänavat ja viisime kargud ära. Kargukohast välja sõites oli vaja pöörata vasakule, kuid paremalt tulev liiklus oli sedavõrd tihe, et Margus otsustas keerata hoopis paremale ja lähedal asuvat bussitaskut kasutades ümber pöörata. Selleks ajaks, kui ma suu lahti sain, et öelda "vahet pole, Turu tänavalt saab ka", keeras Margus juba jõuliselt rooli vasakule. Järgmisel hetkel juhtus kolm asja: minu mõte koostas väljaütlemiseks fraasi "See ei lõpe hästi", juhipoolne aknaklaas purunes ja autos lendlesid mingid iidsed õied (või siis rooste, ei saanud õieti aru).
Lohisedes üle vastassuunavööndi, jäime teepervele pidama, ning ei läinud vist kümmet sekunditki, kui minu aknast pistis pea sisse mees ja küsis valjult Marguse käest: "Sa oled mingi puhta loll või!?", millele Margus jõuetult vastas: "Ju siis". Mees, kes oli teise auto juht, tegi minupoolse ukse lahti, et me välja saaksime ja teostas selle järel kiire telefonikõne politseisse, peale mida vaatas oma BMW esiotsa ja konstanteeris: "See läheb küll mahakandmisele". Õigusega ka, sest esiotsa parem pool oli totaalselt sodiks ja mootorist nirises midagi kahtlast.
Marguse kommentaar oli "Kurat, ma pidin ju selle auto just maha müüma," millele mina vastasin: "Enam vist ei müü..." Teine kiire telefonikõne tõi kohale ühe juhi sõbra, kes aitas inspekteerida ning Margus istus autosse, et avaldust kirjutada. Peale kuulmist, et minna võib kuni pool tundi, otsustasin muul viisil koju saada ja saades Marguselt kinnitust, et minu kohalolek ei ole vajalik, kõndisin 20 meetrit eemal asuvasse bussipeatusse, kust paari minuti pärast väljus buss nr. 4, mis viis mind eneselegi üllatavalt Kivi peatusse ehk siis peaaegu koduukse ette. Lonkasin poest läbi, ostsin apteegist Lioton 1000 geeli ja poest midagi hamba alla, ning lonkasin koju.
Senini on päev igatahes huvitav olnud, ning ARKi sõidueksamiks sain väärtuslikule õppetunnile taaskord kinnitust: Tark ei torma.
1 kommentaar:
Ohsaa! On sul vast seiklusrikkad päevad. Ise oled loodetavasti ikka terve. Või noh enam-vähem.
Postita kommentaar