Wohoo, invaliid!

Njah. Väänasin eile Pirol mingite lambikatega footbagi mängides jala päris korralikult välja. Valus on. Varsti viib Tõnis mind traumapunkti, kus mulle arvatavasti tehakse röntgenipilt ja tehakse sada muud hiina imet. Kurat, ma loodan, et jalga kipsi ei panda. See oleks eriti mask.
Aga muidu oli eile fun. Kudos Sergeile, kes mulle viina pakkus, kui seda tõepoolest vaja oli (siiski seespidiselt) ning Annesele ja Andule, kes mind koju talutasid, kui ma enam kõndida ei saanud ja isegi voodi aitasid. Ja kõigile, kellega koos ma eile pidutsesin.
Haige invaliid lõpetab.

Mina ei tea, mis siia kirjutada...

Tõesti, millest? Et Rock omas Kalevit? Oma viimaste päevade tegemistest? Jutustada võiks ju nii palju... Aga välja valin ainult parimad.

Pühapäeval, näiteks... Hängisime minu pool Eero ja Annesega, nagu pühapäeviti ikka, ja vaatasime Superstaari. Eliis sai lõpuks saatest malakat, jei. Samal ajal konsumeerisime õlut ja peale märjukese lõppemist tuli Eerol hea idee minna grillima... Or so we thought...
Poes võtsime stammkoguse õlut ja kolme peale kaks potti kanašaslõkki (oli palju, jah, ma tean). Annes ei viitsinud kodus jaki järel käia ja see maksis talle kurjalt kätte, sest kohe peale poeskäiku võtsime suuna randa väikese vahepeatusega Eero pool, et grill võtta ning aeg oli selline, et päike hakkas parajasti loojuma (loe=hakkas jahedaks minema).
Rannas avastasime, et Jaani grill, mille olime kaasa võtnud, oli sõna otseses mõttes paras pann. Sütt sinna palju ei mahtunud, mis tähendas, et kuumust oli vähe, jalgu tal ei olnud, mis tähendas, et see vähene kuumus, mida süsi eritas, imendus liha asemel hoopis liiva. Panime mingi lihasordi peale ja hakkasime õlut jooma ja niisama lobisema. Mõne aja pärast liha keerates pidime tõdema, et grill lihtsalt ei grilli. Liha oli nätske ja ülimalt eemaletõukav. Mõne aja pärast andsime alla, sõime seda äärmiselt vürtsikat ja toorest jälkust, keerasime grilli kummuli ja viskasime pillid kotti.
Kuid see ei ole veel kõik! Kellelgi tuli (tol ajal) hea idee minna Mäkki ja täita seal oma tühjad vatsad. Kell võis olla kusagil südaöö kandis. Peale väikest pausi, mil Annes käis riiete järel ja meie Eeroga viisime grilli ära, viskasime järelejäänud liha külma, ma rottisin Jaanilt kaks Red Bulli, (tal oli neid kastiga) liikusime edasi MacDonald's'isse.. või õigemini selle ette, kuna mäkk pannakse kella üheteistkümneks kinni. Seal kohtasime (minu jaoks) ootamatult Steni, kes oli rattaga.
Rebisime burgsid ära, minu kõht oli kõige tühjem 4 juustuburgeri ja ühe topeltjuustuburgeriga, ülejäänud võtsid kahe peale 5. Sten ei olnud näljane, kuid juhatas meile kätte hea istumiskoha veekeskuse külje all. Ning siis oli tõepoolest päev lõppenud. Kobisime iga roju oma koju ja vähemalt minul oli järgmine päev hanza.netist oma arvet lõbus lugeda... Tol õhtul läks mul kokku 500 krooni ringis, mistõttu arvan, et keegi on mulle liha ja õlle eest võlgu...

Tudengipäevade lõpp: Päevad VI ja VII

Olen seda küll ja küll edasi lükanud, nüüd aga võtan munad pihku ja kirjutan, mis siis kahel viimasel päeval juhtus.

Laupäeval ärkasin niisiis Kai juures ja tekkis plaan rannal piknikku pidada. Seega loomulikult veetsin pika aja raamatu seltsis, kuni neiud omi asju tegid. Kaheteistkümne paiku olime siiski kõik valmis uksest välja minema.. Comarketisse. Sealt moon ostetud, suundusime randa ja otsisime endale sobiva koha ühe puu läheduses.

Kuna päike küttis üsna kõvasti, lendasid kõigil ülariided seljast ehkki tüdrukud jätsid enesestmõistetavalt rinnakatjad peale. Olin kaasa võtnud ka neli õlut, mis kahetsusväärselt soojaks läksid, mis sest, et särgi varjuks peale panin. Nautisime seal mõnda aega piknikku, kui kohale saabus Mattias, kes tõi enesega kaasa veidi õlle. Mängisime kaarte seni, kuni õlle otsa sai, misjärel korjasime tühja taara üles ja võtsime endaga kaasa. Kai ja Marge tahtsid enne linna minekut kodust läbi käia, mida nad oma kolmveerand tundi ka tegid.

Kui naised lõpuks tagasi tulid, võtsime suuna lähimasse taarapunkti, mis asus õlletehase juures. Kahjuks oli see kinni, seega muutsime kurssi ja läksime Konsumi automaati. Saime 12 krooni, mis on ju pooleteise õlle raha. Seejärel läksime poodi sisse. Mattias võttis endale mingit tumedat õlut, mina aga tundsin end Lepikuna ja krabasin kasti, mis sisaldas 18 purki Premiumi, ning viis kotti jääd. Peale seda läksime ja parkisime end Atlantise ette, kust oli hea vaade vastaspargis toimuvale kastironimisele. Järgnes palju päikese käes mõnulemist ja külma õlle nautimist. Ning aeg-ajalt Marge otsimist, kui ta jalutama otsustas minna. Ta võib vahepeal üsna müstiline olla.

Kui päike lõpuks liiga pilve taha vajus, kolisime Pirogovile ümber. Seal tekkis mul huvi Veeriklaste koordinaatide vastu ja kiire kõne tegi kindlaks, et nemad olid ka Pirol, ehkki Lossi-poolses otsas (meie olime nimelt raekoja pool). Mõnda aega jooksin kahe seltskonna vahet, ent lõpuks pudenes Veeriku rahvas suht laiali ja ustavamad kamraadid liitusid meie seltskonnaga. Järgnes palju alkoholi ning laulmist, nagu alati. Mingil hetkel jalutas Marge koos ühe tüübiga poodi ja tõi rummi. Minu magu, kus õlu oli juba ammu seinad üle värvinud, klaveri sisse vedanud ja soolaleivapeo ära pidanud, ei pidanud vastu ja ma lasin esimese lonksu peale kerge ropsilärtsu lähima põõsa alla - see oli lihtsalt niivõrd ropp. Ja siis läksin tagasi.

Inimesed hakkasid laiali vajuma, Marge puhul ka pikali vajuma, seega otsustasime Mattiasega selle päevaks hüüda ja naised koju transatada, väikese vahepeatusega Pooles Kuues, (kus tuli välja, et mu arvel pole enam raha) peale mida tõmbasime ise kah ühikatesse.

Pühapäeval kükitasin suurema osa päevast kodus, kuna raha ei olnud. See ei seganud Eerol mulle väikeste nelipakkidega külla tulemast. Olles mõned õlled ära joonud, tundsin ennast ka inimese moodi ja just sellel hetkel kutsuti meid ühe tuttava poole vesipiipu tõmbama. Mõtlesin, et no miks ka mitte ja läksingi. Kaasa võtsin ühe oma õlle, Eero võttis kaks. Järgnes sõbralik piibuõhtupoolik väikese õlle ja ohtra vestlemisega, kuni lõpuks jõudis kätte Superstaari-aeg.

Otsustati minu poole tulla, kuna mul on hea suur telekas. Tee peal mindi veel poest läbi, Eero ostis endale veel õlle, mina olin kuiva peal. Veel põleva vesika võtsime kaasa. Tuppa sisse astudes ehmus tüdrukkontigent üsnagi ära, sest tol ajal olid mul veel pudelid viimata ja tuba oli suht sassis ja õige tolmune, kuid esimese kolmekümne sekundi jooksul suutis üks neist oma siidri ümber ajada, niiet rohkem kobinat ei tulnud.

Superstaar oli okei nagu ikka. Artjom pani suht hästi, Arno üllatas jälle millegi uuega ja Taavi lendas lõpuks välja. Kahju, et see ei olnud Norman, aga pohhui. Peale seda tuli kellelgi hiilgav idee kutsuda kaine autojuht ja sõita mikrobussiga kellegi poole edasi. No mõeldud-tehtud. Taas kord põleva vesikaga ronis Eero pagasiruumi, mina optsioneerisin shotguni kasuks. Siiski me veel liikuma ei hakanud, vaid saatsime mõned inimesed poodi teadagi mille järele.

Mikrobuss viis meid kusagile Annelinna lähistele, sealt edasi kõmpisime veel veidi tüübi korterini. Pleiss oli suht šeff, ning kiiresti muutus rahva lemmikuks vesipiibu kõrval üks vahtkummist täring, millel oli kujutatud erinevaid kamasuutra asendeid. Telekas valis muusikat, piip tossas, ning mina võtsin Eero käest kaks õlle, et kõri liiga kuivaks ei läheks.

Kui piip koost lahti võeti, sain aru, et rahvas hakkab liikuma. Liikusime siis burgeriputkast mööda, kui mul tuli idee: "Aga teeks burgsi!". See idee leidis laialdast poolehoidu, seega läksimegi. Endal mul muidugi raha piisavalt ei olnud, seega pidin teiste käest ampsusid kerjama. Paar saialõppu sain, aga noh, asi seegi ju. Orienteerusime Raatuse ühika ette, kus ma ka teistest lahkusin. Seda kas nad veel edasi läksid, ma ei tea. Spekuleerida ju võib.

Das End die Studentenwoche!

Casualty report.: Päevad IV ja V

Oli sisutihe nädalavahetus, pole kaua aega saanud korralikult kirjutada. Niisiis, jätkame...

Neljapäeval sõitsin Tallinnasse vanematega kokku saama, üks elab Luksemburgis ja teist polnud lihtsalt kaua aega näinud.

Vaatasime uut korterit ja kuna asukoht oli soodne, tutvustasin oma emale Jaani ema ning näitasin üldiselt, mis on see koht, kuhu ma viimaste aastate jaanipäevad kadunud olen. Peale seda käisime Captain Flintis söömas, mis oli väga maitsev, kuid lausa rõvedalt kallis. Tänagem jumalat, et ma Tartus elan, kus on võimalik hea praad või pitsa saada saja krooniga või alla selle. Samas on märkimisväärne Captain Flinti suitsuruumi sein, kus on ohtras koguses grafitit.

Tagasi tulles võtsin kõigepealt ühendust Lepaga, mis ebaõnnestus. Seejärel sain Andule helistades teada, et isand Leppik on kätte saadav herr Pajuri telefoni kaudu. Läksin siis otsemaid Pirogovi platsi ja leidsin oma kamraadid protsessi nautimast. Lisaks sellele üritas Lepp tagasi juua oma häält, mis oli tal eile erinevatesse seltsidesse ja korporatsioonidesse jäänud. Kuna tee peale oli jäänud ka Küüni tänav, siis teavitasin teisigi sellest üritusest, milleks oli loomulikult naiste mudamaadlus, ning sain teada, et ka meie tuttav Kompa on seal osa võtmas.

Otsustasime enne relokeerumist enne kella 11 SuperAlkost läbi käia. Ostsime siis mõned (loe=palju) õlled ja läksime Vabaduse puiestee parki Kalevipoja kuju juurde aega viitma. Ei midagi erilist - ajasime juttu ja maitsesime hüva kesvamärjukest, peale mida oligi aeg naiste mudamaadlusele pealtvaatajaks minna. Neljandat korda tuli sama naine võitjaks, niiet võistluse osa oli suht igav. Kompa jäi kohavahemikku 4-16.

Peale maadlust oli meil õlled otsas, seega tuli Statoili uute järele minna. Kuna aeg surus taaskord tagant, läksime õite kiire sammuga. Ostsime kaheksa nelipakki, istusime läheduses olevale pargipingile ja hakkasime protsessi nautima, mis küll eriti kaua ei kestnud, sest Kompa oli võistluselt nänni saanud ja kutsus meid Undergroundi ette, et aidata tema seljakotti kergendada. Enne minekut aga juhtus üks huvitav lugu. Nimelt peatas Siimu mingi kena näitsik, kellele meeldis ta tekkel - Siim nimelt tuli Tallinnast ja on TTÜ tudeng. Saanud kinnituse, et ta ongi TTÜst, tibi lihtsalt suudles teda ja kõndis edasi. Meie ülejäänud lihtsalt vahtisime lolli näoga ja Indrek kirus valjuhäälselt, et "oleks ikka pidanud taadi vana tekli kaasa võtma". Minul oli kahju, et fotokas sel hetkel taskus oli, sest alles mõni hetk tagasi olin ma sellega pilte teinud. Aga see selleks.

Kompal oli ohtralt siidrit ja ka pudel Jägermeistrit. Meil muidugi olid need nelipakid veel pooleli. Mingil hetkel tuli (loe=tuikus) Undergroundist välja maani täis tüdruk rohelises, kes istus maha ja nõudis esimese asjana (väga jämedalt) suitsu. Lepp pani naise paika ja lihtsalt ei andnud, sest viisakus on Veeriku poistele väga tähtis. Aga no lõpuks ta sai kusagilt ikka. Peale seda liikus joodik Underisse tagasi ainult selleks, et mõne aja pärast tagasi tulla ja Kompaga veidi maadelda. Kompa oli muidugi enne käe mudaseks teinud, vajalikud skillid olid tal olemas, niiet Kompa täielik domineerimine ei tulnud meile üllatusena. Mõne aja pärast läks Rohemütsikesel siiski Kompa kompamistuju üle ja vaarus jälle Underisse. Märkimist on väärt fakt, et umbes sellel ajal kaotas ta oma tossud ja üles vist ei leidnudki.

Kui Under kinni pandi, tuli Rohemütsike jälle tagasi, seekord jäädavalt. Ja jätkuvalt paljajalgne. Meil olid vahepeal õlled otsa saanud, seega vajus seltskond üsna lühikese ajaga laiali. Indrek võttis mõned naised kaasa, mõned naised võtsid mõned naised kaasa ning mina ja Lepp võtsime Kompa kaasa ja läksime minu poole. Seal kuulasime veits mussi, kuid kui Lepp ära vajus, saime aru, et on aeg magama minna.

Reede algus läks aeglaselt. VÄGA aeglaselt. Liikusime Lepaga komarketisse, võtsime mõlemad kaks õlut, mingid söögid ja läksime parki sööma, peale mida läksime Atlantise poolt tulevat kära investigeerima. Selgus, et reedeks oli Päevaklubi Pirogovi juurest minema pekstud ja asus oma viimase päeva Atlantise kõrval. Jõime oma pea selgeks, võtsime päikest ning vaatasime (osa EI võtnud) erinevaid võistluseid. Lepal oli must särk, must jopp, mustad püksid, mustad sokid ja tossud. Nii ta leidiski mõne aja pärast, et parim viis maha jahtuda on minna vette. Võttis end särgiväele, tossud heitis kõrvale ja kraami taskutest välja, ning läks. Pärast oli mul nendest sokkidest küll kahju...

Kella nelja paiku leidsime, et aeg on küps järjekordseks käiguks poodi, ent otsustasime kallima, ent parema variandi kasuks: Statoil. Põhjus seisnes selles, et Statoili õlled on 99% ajast jääkülmad, ning päike OLI soe. Mööda minnes rebisime ühed kabanossid ka, ning läksime tagasi Ati ette, et vaadata peagi algavat ekstreemspordivõistlust.

Ning jõudiski varsti kätte see aeg. Võistlejad pidid jooksma Red Bulli kaare alt mööda jõge veidi edasi, kus neid ootas tandemzipline üle jõe. Teisel kaldal pidid nad kaarsilla juures ühest torust läbi ronima ja panema padavai edasi Küüni parki, kus nad pidid samuti mingit huinjaad tegema, aga ma kõike ka ei mäleta. Igatahes läks võistlus edasi Küüni tänava kaudu Suudlevate Tudengite purskkaevu juurde, mille ümber nad pidid jalgrattaga tegema ringi.

Edasi joosti juba tagasi kohta, kust nad algselt üle jõe tulid, võtma sinna pargitud kanuu ja sõudma kaarsilla alla, kus neid ootas väike parveke, mille külge nad paadi korralikult (!) kinni siduma pidid. Parve küljes rippus kaare küljes köis, millest nad ühe inimese üles pidid saatma, kes ronis edasi mööda võrku, mis ulatus Kaarsilla tippu välja. Kus oli teine zipline, mis lõppes Atlantise ees. Olles kombekohaselt märjaks kastetud, õngitseti võistleja päästepaati ja lubati peale finišijoone ületamist tünnisauna.

Samal ajal pidid ülejäänud kaks võistlejat sõudma paadiga vastuvoolu tagasi sinna, kust nad kanuu leidsid ja tuhatnelja üle silla finišipunkti jooksma. Mis ei ole üldse lihtne kui Emajõgi voolab tavalisest kiiremini, nagu kevadel ikka juhtub.

Leppikul hakkas eluvaim tagasi tulema, seega läksime SuperAlkosse ja ostsime veidi õlut. Ning läksime seejärel Pirole. Kusagilt koukisime välja Margo, kes oli olnud kahtlemata Päevaklubi kõige aktiivsem osaleja. Laulsime veidi õllede vahele, aga siis tegi ilm mõnusa käki ja hakkas sadama. Mitte küll agressiivselt, kuid siiski leidsime, et parem oleks kobida Suudlevatesse, võtta ühed õlled ja minu puhul teha ühed räimed kartulitega.

Seal olles helistas Kai, kes andis mulle järgnevaks paariks päevaks tegemist. Nimelt teatas ta, et Marge on Tartus ja tahab Tartu Vaimu näha. Ja tõepoolest ta seda ka nägi - Margo hüüdnimi ongi Tartu Vaim. Igatahes, tüdrukud tulid Suudlevatesse, mis oli hea, sest mõne aja pärast teatas Lepp, et tema peab nüüd ära minema, kuna homme on temal tööpäev. Asi oli seda hämmastavam, et Lepp jättis oma pooliku õllekruusi lauale. Mehel on prioriteedid paigas.


Olles oma õlled ära joonud (tüdrukud võtsid Lepa klaasi üle), läksime tagasi Pirole, kus me küll eriti kaua ei olnud, sest Marge hakkas juba vaikselt tuikuma. Joobes Marge on väga sõbralik ja aktiivne, aga samas ka tähelepanu nõudev. Igatahes, millalgi viisin ma tüdrukud Kai poole ja kuna ma ei viitsinud Tähtverest koju traavida, jäin ka ise öömajale.


Pilt 1: Autori vanemad.
Pilt 2: Kamraadid Indrek (vasakul) ja Lepp.
Pilt 3: Siim oma naistemagnetist tekliga.
Pilt 4: Kompahimuline rohelises neiu.
Pilt 5: Margele on kasvanud kaks õela naeratusega pead: Paul (vasakul) ja Tartu Vaim Margo (paremal.)
Pilt 5: Captain Flinti suitsuruumi sein.

Kevadpäevade kokkuvõtted: Päevad II&III

Teisipäev... oli suht mõttetu päev. Jõime päev läbi Pirol õlut, vahele laulsime. Ronn (vist) leidis mingi iidse raamatu, mis rääkis taimedest. Lepa kommentaar oli sellele: "Vahet pole, taimed on ikka samad." Tõsijutt.

Läte ja mina tegime väikese tolmus püherdamise tuuri, mis algas sellest, et ma üritasin Lätet tuletõrjujavõttesse võtta. See oli epic fail, sest esiteks mul musklit ei ole ja teiseks on Läte sitaks raske mees. Aga kui me tolmu varisesime, suutsin mina Läte mingi imeviskega kõhuli paisata ja istusin talle lihtsalt otsa. Naksti võit minu päralt.

Siis sai väheke markeriga mängitud, mille tagajärjel tätoveeriti mind ilusate tüdrukute Kelli, Armine ja Anni autogrammide, Serksi munni ning kombinatsiooniga (K)(A)(L), mis tähendab MSNikeeles Kiss, Angel ja Love, mis on kolm kõige mõttetumat emotikoni üldse. Aga see selleks. Jõime veel, ilmselt õhtuni välja. Läte, kes oli varem Kelliga ära läinud, tõi purjus peaga kodust bemari, millesse siis Veeriku mehed ronisid ja Läte punkrisse aka garaaži sõitsid. Ja jõid. Palju. Mina olin korralik poiss ja läksin koju magama.

Kolmapäeval sai palju rohkem tehtud. Et kõik ausalt ära rääkida nii, nagu oli, tuleb ilmselt alustada sellest, et mul oli hommikul rämedalt sitt olla ning oli vaja kiiresti jooma minna. Kahjuks oli kell alles 9 hommikul, mis tähendas tüüpilist pohmakahommikut, mis sisaldasid endas siirupijooki jääga, makarone juustuga ja ohtrat Call of Duty 4 mängimist. Sedasi umbes 4 tundi jutti. Siis helistasin Annesele ja saavutasin tema kohalerebimise Pirole. Kusjuures tema oli seal alles esimest päeva. Läksime siis poodi, Annes võttis 2 õlut, mina 9. Tahtsin kümmet, aga Annes-poiss võttis viimased 2 enne ära.

Järgmisel hetkel olime juba Pirol ning olles lahti korkinud oma esimesed õlled, karjatasin ühel hetkel valjusti üle platsi "PUTSI". Olin suure joomaõhinaga Pulleritsu kodutöö koju unustanud, mille ma plaanisin tee peal osakonda viia. Kuna Annes läks üsna pea loengusse, tuli sõpru oodata. Samal põhjusel ei saanud ma ka Gerly jaoks džentelmeni mängida ja tema kasti Zip'i, mille ta võitis, talle koju transatada. Lõpuks tuli Troll ehk siis Lepp kohale, kotid õllest punnis, ning ma sain koju lipsata.

Tee peal midagi olulist ei toimunud peale tagasituleku, kui ma rebisin Pirole tagasi minema hiilinud Annese. Tagasi tulles olid kohal juba ka teised. Isegi Teadmamehe aka Panzerfaust aka herr Indrek Pajur tuli Lossi tänava majast välja ja kaebas lärmi üle. Möödaminnes viskas ta maha nätsu, mis on hetkel minu pükste tagumendisektsiooni peal. Suur aitäh, Ints.

Tegime Lepaga ühe brainstormi, mille tulemusena sündis rämedalt hea idee. Mainisin ühel hetkel lihtsalt, et peaks õlle jahedaks ajama ja siis sündiski mõte: ostab poest jääd ja paneb kottidesse külma tegema. Mõeldud-tehtud, Lepp läks Comarketisse ja ostis 6 kotti jääd. Müüja olevat naerma hakanud, kui ta jää lindile pani. Need kuus pakki kestsid meil õhtuni ja õlu maitses see päev eriti hästi.

Keegi mainis, et Püssirohukeldri ees saab tasuta sauna minna ja õlle antakse veel pealekauba. Pole me suhkrust tehtud, sai kohale mindud ja vaadatud. Ikka päris kuum oli, poorid lõkendasid. Ja see leil... ühest matsust oli enam kui küll, et mõni mees köhima panna. Peale seda hüppasime kiiresti sauna kõrval olevasse tünni, mis oli kahjuks täidetud küll soojema veega kui meie arust vaja oli, kuid asja ajas ära seegi. Tegime veel teise satsi otsa, seekord leidsin mina end kapa juurest ning lajatasin leili. Lõpupauguks viskasin kogunisti kaks kulpi ja peale seda olid mehed läinud, mina kaasa arvatud.

Peale seda mindi tagasi Pirole ja joodi veel veidi. Peale mida läksin mina Tavernasse ja ostsin koju ühe pitsa. Mmmmm, Giorno... Ja oligi kolmapäev minu jaoks lõppenud. Nüüd panen ma jalga teised püksid (veelkord suur aitäh, Ints), ning lähen bussile, mis viib Tallinna isa ja ema juurde, keda pole tükk aega nähtud. Isa veel eriti. Ja tee peal söön ka midagi.