Niisiis, olen juba 41 minutit loksunud bussis, mis mind Tallinna lennujaama viib. Lehed on loetud, Pendulum möllab klappides ja kuna törts alla kahe tunni on veel aega, otsustasin ennekuulmatul moel oma blogi täiendada.
Kui keegi veel ei tea, siis lennujaama lähen ma seepärast, et reisida Itaaliasse, kus peetakse maha mampsi sünnipäev (tagantjärele) ja vanaema sünnipäev (õigel ajal). Lisaks muidugi hästi palju turistimist Sienas, Pisas ja Roomas. Kui võimalust on, siis proovin oma seiklustest ka siin kirjutada.
9:48, ~1½ tundi veel lennujaamani...
14.8.10
22.6.10
iPod ja... No peamiselt iPod.
Pikka aega pole juhtunud midagi mainimisväärset, mis seletab ka minu PIKKA pausi blogimaastikul. Mitte enam. Juhtumiks minu sünnipäev ja sellega kaasnevad asjad - antud hetkel siis üks kingitus minu kallilt emalt. Tegu on iPod Touch-tüüpi viguriga, mis väljanägemiselt ja funktsionaalsuselt sarnaneb millegagi, mida mõnes filmis häkkerid kasutaks. Selline tunne tekib küll kui siin seda sõnumit toksin. Elu hakkab kindla peale huvitamaks muutuma, kui ma selle taskus saan välja kaasa võtta... Üks äge pluss selle juures on see, et ma saan nüüd Tartus raadio Maniat kuulata. Wifi kaudu siis, aga tsiteerides: "Kaua ei saa niimoodi lasta. Tõmbab... Tõmbab aku kuivaks." Samas ei ole see suur kaotus, sest muuhulgas saab selle jubinaga ka mussi kuulata. Ja videoid vaadata, niipea kui ma välja jagan, kuidas neid arvutist ipodi peale laadida, kuna miski kamm sellega on ja veel ei julge ma sellega eksperimenteerima hakata.
Vot selline lugu siis. Nüüd lähen ma Annese ja teiste blogisid lugema. Aga sedapuhku oma läpakast.
Vot selline lugu siis. Nüüd lähen ma Annese ja teiste blogisid lugema. Aga sedapuhku oma läpakast.
19.11.09
MeSaHa
Kirjutasin Õpioskuste jaoks esseed ja kui see lõpuks valmis sai, siis olin isegi hämmeldunud, kui diibi teksti ma sellest suutsin teha. Kohe nii hämmeldunud, et ma kleebin siia üles kõigile lugemiseks.
Me Saame Hakkama
Essee aine Õpioskused Ülikoolis tarbeks
Ajakirjandus ja suhtekorraldus II, sotsiaalteaduskond
Paul Bernadt, A61005
MaSu'st üldiselt, ka tuntud kui sissejuhatus.
Maailma tabanud majandussurutis, mida Eestlased lühidalt MaSu'ks silbitavad, on süüdanud mitmeid leeke paljudest eri valdkondadest üle maailma. Autotööstuses vahetavad tuntud firmad omanikke, eelarveid kärbitakse siin ja seal, töötajaid koondatakse või nende palka vähendatakse. Rahvas nuriseb, kuid elab oma elu siiski edasi. Paistab, et oma kurikuulsusest hoolimata ei ole õnnestunud majandussurutisel maakera elanike - keda see mõjutab - elu märkimisväärselt häirida. Ehk, MaSu ilmnemisel tärkab inimeste innovatiivsus ja originaalsus MeSaHa, ehk Me Saame Hakkama, mis viib rahvast ühel või teisel moel edasi. Jälgides elu päevast päeva väljas ringi kõndides ei ole mingit otsest muutust märgata. Uudiseid lugedes võib muutuseid küll täheldada, aga seda pea alati suuremas mastaabis. Järgnevalt olengi esitanud mõned stsenaariumid, mida olen selle essee jaoks materjali kogumisel ja uurimisel tähele pannud.
MaSu ja poliitika, ehk asi, millesse keegi sisse astuda ei taha, aga millalgi siiski peab.
Alles hiljuti toimusid Eestis Kohaliku Omavalitsuse Volikogu valimised, mille kampaaniates kasutati peale üksteise figuratiivse fekaaliga määrimise ära ka asjaolu, et käes on majandussurutis. Kui nüüd mõtlema hakata, siis oli see täpselt samasugune (figuratiivselt väljendades) fekaaliga pildumine, nagu ikka, vahet oli sellel ainult niipalju, et tavalise poliitsopa asemel kasutati MaSu't ja sihtmärgiks oli see, kes (teiste erakondade arvates) selles süüdi oli, ehk siis tollel hetkel võimulolev valitsus üldiselt. Kuigi on võimatu öelda, kui palju just selle strateegia kasutamine valijaid mõjutas, ei muuda see fakti, et Keskerakonna toetus sellel aastal oli tõusnud umbes 5% võrreldes 2005. aastaga ning ülejäänud erakondade toetus oli jäänud ligikaudu samale tasemele või, Rahvaliidu puhul, radikaalselt langenud. Seega on MaSu poliitikute käes võimas relv, mida kasutada oma oponentide vastu, jättes ise valijatele hea mulje.
MaSu ja meelemürgid, ehk asjad, millesse mõni liigagi sageli sisse astuda tahab.
Alkohol on alati Eesti rahvaga käsikäes käinud – hiljutise uurimuse kohaselt joob keskmine Eesti elanik aastas ära 12 liitrit puhast alkoholi, mis tõlgendub umbkaudu 30'ks liitriks viinaks, mis omakorda tõlgendub, nagu analüüsieksperdid Peeter Oja ja Mart Juur külma aritmeetikat kasutades välja arvutasid, umbes kaheks pitsiks viinaks päevas. Arvestatud sinna uurimusse olid ka alaealised ja vanurid, mis on kahe otsaga konks – alaealised ei tarbi alkoholi... umbes 15-16. eluaastani, ehkki korralikumad ootavad ehk isegi legaalse 18. piiri ära. Seoses majandussurutisega võeti vastu tubaka- ja alkoholiaktsiisi tõus, mis ideaalis peaks riigi eelarve täitmisel kaasa aitama ja võibolla ka meetodina vähendada alkoholismi ja suitsetamist. Eelarve täitmise meetod igatahes ei toimi. Juba vanarahva tarkus ütleb, et „valitsus, kes õlle hinda tõstab, kauaks püsima ei jää“. Hiljutisest Delfi artiklist võib lugeda, et kui eelmisel aastal tõi aktsiisimaks kümne kuuga sisse 2 059 miljonit krooni, siis tänavu, hoolimata 30%'sest aktsiisitõusust, on sama ajaga laekunud 2 060 miljonit krooni. Kange alkoholi tootjad on sellel aastal 10 kuuga müünud (koos ekspordiga) 13.5 miljonit liitrit kanget alkoholi, mis on 8% vähem, kui eelmisel aastal sama ajaga, ning 2007 aastaga võrreldes on vahe isegi 19%. Võib teha ainult järelduse, et tubaka- ja alkoholihindade tõusuga hakatakse pruukima salaviina ja -sigarette või pruulitakse-kasvatatakse oma. Majandussurutis toob inimestes välja MeSaHa lahenduse.
MaSu varjukülg, ehk need kohutavad asjad, miks MaSu kardetakse.
Mitte kõik ei oska endas äratada MeSaHa tunnet. See avaldub töö kaotamise, kriminaalse elu poole pöördumise, isegi enesetappude näol. Juulikuus ilmunud Äripäeva artiklis kirjeldatud uurimuse kohaselt tõusis aastatel 1970-2007 iga töötuse taseme protsendiga nii enesetappude kui ka mõrvade arv 0.8%. Kui töötus langes 3%, siis langes enesetappude arv 4.4% ja mõrvu oli koguni 6% vähem. Kuigi uuritud ei olnud hetkel käsil olevat majandussurutist, kinnitas statistika koostanud David Stuckler, et seda seaduspära võib kehtivaks pidada ka praeguse situatsiooni puhul. Siin avaldub looduslik valik. Inimesed, kes ei ole piisavalt tugevad, et MaSu'st üle olla ja sellest mingil moel kasu saada, olgu siis vaimselt või füüsiliselt, tapavad ennast. Mõrvarid ja muud kurjategijad on avastanud enda jaoks MeSaHa väga haruldase lähenemisviisiga. Nad sooritavad kuriteo ning seejärel, kui nad kinni püütakse, saavad nad nautida luksusmajutust nelja seina ja katusega, kolm korda päevas süüa, end kehaliselt treenida ning soovi korral end raamatute ja muude meediavormidega harida. Seal nad istuvad, oma aega oodates, oodates aega, mil MaSu on läbi. Ning selles puhkusekuurordis viibimise eest maksab riik!
Kokkuvõte.
Selle essee tarbeks uurimistööd tehes leidsin, et MaSu ei ole tingimata kõigest katk, millest kiiresti vabaneda. Rasketes olukordades on inimesed suutelised saavutama uusi, kõrgemaid mõttelende ja lahendusi, mis neid sellest olukorrast välja viiksid. Selle mõistmiseks ei pea olema psühholoog, kuigi tõenäoliselt oleks sellest kasu. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et inimesed peaksid hakkama puskarit ajama, et elamisraha säästa või panka röövima, et vangi minna. Mida ma olen nende näidete läbi püüdnud esitada, et iga sotsiaalne inimgrupp on võimeline leidma oma lahenduse majandussurutisele, oma Me Saame Hakkama. Kindlasti ei ole kõik selleks võimelised, kuid ka see on kõigest looduslik näide sellest, et miski ei ole täiuslik. Samuti ei ole kõik need stsenaariumid eetilised, kuid elu puhul ei saa vaadata ainult roosat, lillelõhnalist poolt, vaid ka tumedaid agulitaguseid, täis varje.
22.10.09
Rammstein motherfucking get!
******* Tellimuse kokkuvõte *************************
Tehingu number: #23201
Payment Method: Swedbank
Kokku (koos maksudega): 1390 EEK
______________________________________________________________
Saatmisviis: E-ticket
Kliendi aadress:
Paul Bernadt
Raatuse 22 - 342
Tartu
51009
ESTONIA
Phone: 555 70 663
E-mail: sentinel090@gmail.com
Saatmisega kaasnev lisatasu:
_______________________________________________________________
Valitud kohad:
---------------------------------------------------------------------
Üritus: Rammstein [24.02.2010 19:30:00]
Toimumiskoht: Saku Suurhall --> saal
Piletid: SEISUKOHT/SEISUKOHT --> Hulk: 2
Kliendi kood: Regular
Hind (koos maksudega): 695 EEK
-------------------------------------------------------
********************************************************************
Sest nii võll olen.
Tehingu number: #23201
Payment Method: Swedbank
Kokku (koos maksudega): 1390 EEK
______________________________________________________________
Saatmisviis: E-ticket
Kliendi aadress:
Paul Bernadt
Raatuse 22 - 342
Tartu
51009
ESTONIA
Phone: 555 70 663
E-mail: sentinel090@gmail.com
Saatmisega kaasnev lisatasu:
_______________________________________________________________
Valitud kohad:
---------------------------------------------------------------------
Üritus: Rammstein [24.02.2010 19:30:00]
Toimumiskoht: Saku Suurhall --> saal
Piletid: SEISUKOHT/SEISUKOHT --> Hulk: 2
Kliendi kood: Regular
Hind (koos maksudega): 695 EEK
-------------------------------------------------------
********************************************************************
Sest nii võll olen.
6.10.09
Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk VII
Jaoskonda saabuti sügava saladuskatte all. Isikutele väljaspool operatsiooni seda vangi ei eksisteerinud. Nii oli Pajuri nõudmisel kokku lepitud. “Vähemalt seniks, kuni saame selles loos selgust,” oli vaneminspektor end selgelt väljendanud. Peale seda oli ta end oma kabinetti lukustanud ning ainult Leppikul oli voli sinna siseneda. Mida ta ka tegi.
“Tõin teile selle profiili, mida te soovisite,” teadustas Leppik, kui ta Pajuri kabinetti sisse astus ja enda järel ukse sulges. Pajur võttis viivitamata kausta ja hakkas seda läbi vaatama. Tema pilk jäi pidama ühele sissekandele lahtris “Perekonnaliikmed”.
Vend: Hendrik Mugra. Viimane teadaolev kontakt 03.05.2009 (Lihtsustuseks: ~3 kuud tagasi) H. Mugra on psühhootiline sotsiopaat. Viimane teadaolev elupaik: Tartu vaimuhaigla, sisse kirjutatud subjekti poolt 09.03.2000. Välja kirjutatud subjekti poolt 18.07.2003, 25.11.2006 ning viimati 03.05.2009.
Pajur muigas. “Ma arvan, et meie leitnant tahab seda vangi isiklikult üle kuulata...”
Ja nii saigi olema. Leitnant tõmbas ülekuulamisruumi... ja peatus siis. Seda momenti oligi Pajur oodanud. Koheselt tekitati leitnandi ja süüdlase ümber mullikene, mille sees olid kõik räägitu kuulda.
Pajur kuulas täiesti keskendunult iga viimast kui sõna, mida leitnant ja värske vang omavahel vahetasid. Kõigepealt rääkis EnQl, kuidas ta oli mõrva sooritanud. Väga detailselt tulid esile asjad, mida ainult mõrvar oleks pidanud teadma. Näiteks ütles ta, et oli kasutanud revolvrit, mis klappis Leppiku raportis olevaga – kuritööpaigalt ei leitud padrunikesta. Samuti kirjeldas ta üksikasjaliselt Bernadti viimaseid hetki lisaks sellele, mida ta oli juba eelnevalt uurimistöö käigus paljastanud. Siis oli leitnandi kord. “Kas sul oli kaasosalisi?” nõudis ta EnQlilt. “Ei. Kõike tegin ise.” “Üks moment,” segas Pajur vahele. “Te küll väidate seda, aga kuidas tekkisid mõrvapaigale Helteri kott ja see neetud suitsupakk? Sellel hetkel olite te koos meiega süütut meest vahistamas.” “Lihtne, ma paigutasin selle kohe peale politsei lahkumist sinna põõsa alla.” “Khm.” Nurgast kostus kurgu puhtaks köhimise heli. Kõik vaatasid sinnapoole. Nurgas oli ähmane piirjoon, mis oosutus lähemal vaatlemisel Leppikuks. “Nagu ma ennist mainisin, vaneminspektor, leidsin ma härra Poirot' kuriteopaiga ligidusest luusimast. Aga,” ta alandas tooni. “Seda kilekotti seal konkreetses kohas ei olnud.” Pajuri silmadesse tekkis salakaval ilme. “Seega, sul OLI kaaslane. Ja millegipärast mulle tundub, et ta on lähedal...” Ta pöördus kanna peal ringi ja kõndis EnQlile väga lähedale. “Mis on sinu õige nimi?” “Mis-asja? Kas te olete hulluks läinud, härra vaneminspektor. Ma olen EnQl Poirot, vabakutseline detektiiv. Ja mõrvar muidugi ka.” “Ühtegi EnQl Poirot'd ei eksisteeri. Ma lasin Leppikul teid uurida ja selles kaustas on kõik, mida Eesti Vabariik teab EnQl Poirot' kohta.” Ta viskas lauale kaustiku, mille Leppik oli talle toonud. “Avage see,” käskis ta. EnQl võttis kaustiku ja naeratas. “Pole vist vaja. Sest see kaustik on tühi.” Teda ümbritsenud politseinikud ahhetasid. Või peaaegu kõik. Leppik oli vana rahu ise. Pajur aga oli ahhetamiseks liiga hõivatud leitnandi pingsa silmitsemisega. “Kuidas oleks,” ütles ta leitnandilt silmi pööramata:”kui te ütleksite neile härrasmeestele siin oma tõelise nime. Ja ma mõtlen, TÕELISE.” “EnQl ohkas ja tõstis oma käed nii kõrgele pea kohale, kui käerauad seda võimnaldasid. “Olgu nii, teie võit. Ma näen, et seekord olen mina kaotajaks jäänud. Olite vääriline vastane, härra Pajur.” Ta hingas sügavalt sisse ja ütles:”Mu nimi on Hendrik Mugra. Olen sarimõrvar. Mu vend aitas mind mitu korda vaimuhaiglast välja, kus ma lõin endale tegelaskuju, keda teie tunnete kui EnQl Poirot'd.” Pajur küsis:”Kus on teie vend praegu?” Hendrik naeratas ja vastas: Aga te ise kutsusite ta ju siia, härra inspektor. Andu, sa oled nii külm, ei tahtnud teregi öelda mulle, oma vennale.” Ja ta tõusis püsti ja kallistas leitnanti, Andreas von Mugrat. Kõik politseiohvitserid olid sõna otseses mõttes kivikujudeks tardunud. Kõik peale Pajuri ja Leppiku, kes mõlemad hoidsid käes püstoleid ning sihtisid nendega leitnanti. “Andke alla, härra leitnant. Isegi kui te kuidagi meist võitu saate, on teie ja vabaduse vahel terve politseijaoskond. Ja kõik on näinud ja kuulnud videopilti, mis sellest ruumist tuleb. Palun andke alla.” Pajur lõpetas raskelt, otsekui oleks ta õlul kümne tuhande eestlase väärtuses raskust. “Alla anda,” sosistas Andreas:”ei suuda ma iial!” Nende sõnadega pöördus ta koos oma vennaga nii, et Hendrik jäi tema ja relvade vahele. Ühe käega haaras ta kabuurist relva, teisega lükkas Hendriku Leppiku otsa ja sihtis Pajurit. Kõlas vali pauk. Pajur vajus vaikselt kokku nagu liigendnuga. Tavaliselt rahulik Leppik hüüdis:”EI!” Ta lükkas Hendriku omakorda Pajuri keha otsa, et teda edasiste kuulide eest kaitsta ja kiire liigutusega sihtis ja lasi. Andreas von Mugra pea plahvatas roosakaspunaseks udupilveks. Tema keha paistis otsekui aegluubis vajuvat. Iga inimene oleks näinud, et leitnanti ei oleks enam kuidagi aidata saanud. Sellegipoolest roomas Hendrik venna surnukeha juurde, samas kui Leppik kiirete sammudega keha juurde astus ja leitnandi relva jalaga toanurka lõi. Seejärel paistis ta rahulikkus taastuvat ja ta käskis:”Teie kaks, parameedikud kohe kohale tuua. Politseinik on maas. Sina, ohjelda vang!” Seejärel pöördus ta oma ülemuse poole. “Haav ei paista olevat surmav... Aga ta on šokis... KUS KURAT NEED PARAMEEDIKUD ON?” Tema rahulik aura paistis jälle kaduvat.
Tulid parameedikud, kes kinnitasid Pajuri keha kanderaamile ja viisid ta haiglasse. Teele oli asunud ka koroner. Ajutiselt juhtis vägesid Leppik. Hendrik oli ära viidud koos Pajuriga. Temaga kaasa läksid kaks politseinikku. Leppik puhkas korraks toolis. Paberimajandus oli korras. Oodata tuli ainult Pajuri teadvuseletulekut, et ta tunnistusi anda saaks. Elu paistis normaalsuse piiridesse taanduvat. Hendrik Mugra oli oma venna, endise leitnandi, poolt välja kirjutatud kokku kolm korda. Sama palju inimesi oli Hendrik väitnud tapmast. Arhiiviuuring oli tõestanud, et kaks mõrva olid tõepoolest toimunud kuue kuu jooksul peale Hendriku vabastamist, kolmas olles Paul Bernadt.
Möödusid kuud. Vaneminspektor Pajur võttis üle leitnandi positsiooni. Leppik jätkas tema assistendina, ehkki Pajur tahtis talle tungivalt vaneminspektori kohta anda. Hendrik Mugra osales oma venna Andrease matustel. Seejärel õnnestus tal põgeneda vaimuhaiglast, kuhu ta saadetud oli ning haihtus jäädavalt. Sellegipoolest oli Pajuril kuri kahtlus, et Hendrikust ei olnud nad veel viimast kuulnud.
“Tõin teile selle profiili, mida te soovisite,” teadustas Leppik, kui ta Pajuri kabinetti sisse astus ja enda järel ukse sulges. Pajur võttis viivitamata kausta ja hakkas seda läbi vaatama. Tema pilk jäi pidama ühele sissekandele lahtris “Perekonnaliikmed”.
Vend: Hendrik Mugra. Viimane teadaolev kontakt 03.05.2009 (Lihtsustuseks: ~3 kuud tagasi) H. Mugra on psühhootiline sotsiopaat. Viimane teadaolev elupaik: Tartu vaimuhaigla, sisse kirjutatud subjekti poolt 09.03.2000. Välja kirjutatud subjekti poolt 18.07.2003, 25.11.2006 ning viimati 03.05.2009.
Pajur muigas. “Ma arvan, et meie leitnant tahab seda vangi isiklikult üle kuulata...”
Ja nii saigi olema. Leitnant tõmbas ülekuulamisruumi... ja peatus siis. Seda momenti oligi Pajur oodanud. Koheselt tekitati leitnandi ja süüdlase ümber mullikene, mille sees olid kõik räägitu kuulda.
Pajur kuulas täiesti keskendunult iga viimast kui sõna, mida leitnant ja värske vang omavahel vahetasid. Kõigepealt rääkis EnQl, kuidas ta oli mõrva sooritanud. Väga detailselt tulid esile asjad, mida ainult mõrvar oleks pidanud teadma. Näiteks ütles ta, et oli kasutanud revolvrit, mis klappis Leppiku raportis olevaga – kuritööpaigalt ei leitud padrunikesta. Samuti kirjeldas ta üksikasjaliselt Bernadti viimaseid hetki lisaks sellele, mida ta oli juba eelnevalt uurimistöö käigus paljastanud. Siis oli leitnandi kord. “Kas sul oli kaasosalisi?” nõudis ta EnQlilt. “Ei. Kõike tegin ise.” “Üks moment,” segas Pajur vahele. “Te küll väidate seda, aga kuidas tekkisid mõrvapaigale Helteri kott ja see neetud suitsupakk? Sellel hetkel olite te koos meiega süütut meest vahistamas.” “Lihtne, ma paigutasin selle kohe peale politsei lahkumist sinna põõsa alla.” “Khm.” Nurgast kostus kurgu puhtaks köhimise heli. Kõik vaatasid sinnapoole. Nurgas oli ähmane piirjoon, mis oosutus lähemal vaatlemisel Leppikuks. “Nagu ma ennist mainisin, vaneminspektor, leidsin ma härra Poirot' kuriteopaiga ligidusest luusimast. Aga,” ta alandas tooni. “Seda kilekotti seal konkreetses kohas ei olnud.” Pajuri silmadesse tekkis salakaval ilme. “Seega, sul OLI kaaslane. Ja millegipärast mulle tundub, et ta on lähedal...” Ta pöördus kanna peal ringi ja kõndis EnQlile väga lähedale. “Mis on sinu õige nimi?” “Mis-asja? Kas te olete hulluks läinud, härra vaneminspektor. Ma olen EnQl Poirot, vabakutseline detektiiv. Ja mõrvar muidugi ka.” “Ühtegi EnQl Poirot'd ei eksisteeri. Ma lasin Leppikul teid uurida ja selles kaustas on kõik, mida Eesti Vabariik teab EnQl Poirot' kohta.” Ta viskas lauale kaustiku, mille Leppik oli talle toonud. “Avage see,” käskis ta. EnQl võttis kaustiku ja naeratas. “Pole vist vaja. Sest see kaustik on tühi.” Teda ümbritsenud politseinikud ahhetasid. Või peaaegu kõik. Leppik oli vana rahu ise. Pajur aga oli ahhetamiseks liiga hõivatud leitnandi pingsa silmitsemisega. “Kuidas oleks,” ütles ta leitnandilt silmi pööramata:”kui te ütleksite neile härrasmeestele siin oma tõelise nime. Ja ma mõtlen, TÕELISE.” “EnQl ohkas ja tõstis oma käed nii kõrgele pea kohale, kui käerauad seda võimnaldasid. “Olgu nii, teie võit. Ma näen, et seekord olen mina kaotajaks jäänud. Olite vääriline vastane, härra Pajur.” Ta hingas sügavalt sisse ja ütles:”Mu nimi on Hendrik Mugra. Olen sarimõrvar. Mu vend aitas mind mitu korda vaimuhaiglast välja, kus ma lõin endale tegelaskuju, keda teie tunnete kui EnQl Poirot'd.” Pajur küsis:”Kus on teie vend praegu?” Hendrik naeratas ja vastas: Aga te ise kutsusite ta ju siia, härra inspektor. Andu, sa oled nii külm, ei tahtnud teregi öelda mulle, oma vennale.” Ja ta tõusis püsti ja kallistas leitnanti, Andreas von Mugrat. Kõik politseiohvitserid olid sõna otseses mõttes kivikujudeks tardunud. Kõik peale Pajuri ja Leppiku, kes mõlemad hoidsid käes püstoleid ning sihtisid nendega leitnanti. “Andke alla, härra leitnant. Isegi kui te kuidagi meist võitu saate, on teie ja vabaduse vahel terve politseijaoskond. Ja kõik on näinud ja kuulnud videopilti, mis sellest ruumist tuleb. Palun andke alla.” Pajur lõpetas raskelt, otsekui oleks ta õlul kümne tuhande eestlase väärtuses raskust. “Alla anda,” sosistas Andreas:”ei suuda ma iial!” Nende sõnadega pöördus ta koos oma vennaga nii, et Hendrik jäi tema ja relvade vahele. Ühe käega haaras ta kabuurist relva, teisega lükkas Hendriku Leppiku otsa ja sihtis Pajurit. Kõlas vali pauk. Pajur vajus vaikselt kokku nagu liigendnuga. Tavaliselt rahulik Leppik hüüdis:”EI!” Ta lükkas Hendriku omakorda Pajuri keha otsa, et teda edasiste kuulide eest kaitsta ja kiire liigutusega sihtis ja lasi. Andreas von Mugra pea plahvatas roosakaspunaseks udupilveks. Tema keha paistis otsekui aegluubis vajuvat. Iga inimene oleks näinud, et leitnanti ei oleks enam kuidagi aidata saanud. Sellegipoolest roomas Hendrik venna surnukeha juurde, samas kui Leppik kiirete sammudega keha juurde astus ja leitnandi relva jalaga toanurka lõi. Seejärel paistis ta rahulikkus taastuvat ja ta käskis:”Teie kaks, parameedikud kohe kohale tuua. Politseinik on maas. Sina, ohjelda vang!” Seejärel pöördus ta oma ülemuse poole. “Haav ei paista olevat surmav... Aga ta on šokis... KUS KURAT NEED PARAMEEDIKUD ON?” Tema rahulik aura paistis jälle kaduvat.
Tulid parameedikud, kes kinnitasid Pajuri keha kanderaamile ja viisid ta haiglasse. Teele oli asunud ka koroner. Ajutiselt juhtis vägesid Leppik. Hendrik oli ära viidud koos Pajuriga. Temaga kaasa läksid kaks politseinikku. Leppik puhkas korraks toolis. Paberimajandus oli korras. Oodata tuli ainult Pajuri teadvuseletulekut, et ta tunnistusi anda saaks. Elu paistis normaalsuse piiridesse taanduvat. Hendrik Mugra oli oma venna, endise leitnandi, poolt välja kirjutatud kokku kolm korda. Sama palju inimesi oli Hendrik väitnud tapmast. Arhiiviuuring oli tõestanud, et kaks mõrva olid tõepoolest toimunud kuue kuu jooksul peale Hendriku vabastamist, kolmas olles Paul Bernadt.
Möödusid kuud. Vaneminspektor Pajur võttis üle leitnandi positsiooni. Leppik jätkas tema assistendina, ehkki Pajur tahtis talle tungivalt vaneminspektori kohta anda. Hendrik Mugra osales oma venna Andrease matustel. Seejärel õnnestus tal põgeneda vaimuhaiglast, kuhu ta saadetud oli ning haihtus jäädavalt. Sellegipoolest oli Pajuril kuri kahtlus, et Hendrikust ei olnud nad veel viimast kuulnud.
Tellimine:
Postitused (Atom)
