6.10.09

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk VII

Jaoskonda saabuti sügava saladuskatte all. Isikutele väljaspool operatsiooni seda vangi ei eksisteerinud. Nii oli Pajuri nõudmisel kokku lepitud. “Vähemalt seniks, kuni saame selles loos selgust,” oli vaneminspektor end selgelt väljendanud. Peale seda oli ta end oma kabinetti lukustanud ning ainult Leppikul oli voli sinna siseneda. Mida ta ka tegi.

“Tõin teile selle profiili, mida te soovisite,” teadustas Leppik, kui ta Pajuri kabinetti sisse astus ja enda järel ukse sulges. Pajur võttis viivitamata kausta ja hakkas seda läbi vaatama. Tema pilk jäi pidama ühele sissekandele lahtris “Perekonnaliikmed”.

Vend: Hendrik Mugra. Viimane teadaolev kontakt 03.05.2009 (Lihtsustuseks: ~3 kuud tagasi) H. Mugra on psühhootiline sotsiopaat. Viimane teadaolev elupaik: Tartu vaimuhaigla, sisse kirjutatud subjekti poolt 09.03.2000. Välja kirjutatud subjekti poolt 18.07.2003, 25.11.2006 ning viimati 03.05.2009.

Pajur muigas. “Ma arvan, et meie leitnant tahab seda vangi isiklikult üle kuulata...”
Ja nii saigi olema. Leitnant tõmbas ülekuulamisruumi... ja peatus siis. Seda momenti oligi Pajur oodanud. Koheselt tekitati leitnandi ja süüdlase ümber mullikene, mille sees olid kõik räägitu kuulda.

Pajur kuulas täiesti keskendunult iga viimast kui sõna, mida leitnant ja värske vang omavahel vahetasid. Kõigepealt rääkis EnQl, kuidas ta oli mõrva sooritanud. Väga detailselt tulid esile asjad, mida ainult mõrvar oleks pidanud teadma. Näiteks ütles ta, et oli kasutanud revolvrit, mis klappis Leppiku raportis olevaga – kuritööpaigalt ei leitud padrunikesta. Samuti kirjeldas ta üksikasjaliselt Bernadti viimaseid hetki lisaks sellele, mida ta oli juba eelnevalt uurimistöö käigus paljastanud. Siis oli leitnandi kord. “Kas sul oli kaasosalisi?” nõudis ta EnQlilt. “Ei. Kõike tegin ise.” “Üks moment,” segas Pajur vahele. “Te küll väidate seda, aga kuidas tekkisid mõrvapaigale Helteri kott ja see neetud suitsupakk? Sellel hetkel olite te koos meiega süütut meest vahistamas.” “Lihtne, ma paigutasin selle kohe peale politsei lahkumist sinna põõsa alla.” “Khm.” Nurgast kostus kurgu puhtaks köhimise heli. Kõik vaatasid sinnapoole. Nurgas oli ähmane piirjoon, mis oosutus lähemal vaatlemisel Leppikuks. “Nagu ma ennist mainisin, vaneminspektor, leidsin ma härra Poirot' kuriteopaiga ligidusest luusimast. Aga,” ta alandas tooni. “Seda kilekotti seal konkreetses kohas ei olnud.” Pajuri silmadesse tekkis salakaval ilme. “Seega, sul OLI kaaslane. Ja millegipärast mulle tundub, et ta on lähedal...” Ta pöördus kanna peal ringi ja kõndis EnQlile väga lähedale. “Mis on sinu õige nimi?” “Mis-asja? Kas te olete hulluks läinud, härra vaneminspektor. Ma olen EnQl Poirot, vabakutseline detektiiv. Ja mõrvar muidugi ka.” “Ühtegi EnQl Poirot'd ei eksisteeri. Ma lasin Leppikul teid uurida ja selles kaustas on kõik, mida Eesti Vabariik teab EnQl Poirot' kohta.” Ta viskas lauale kaustiku, mille Leppik oli talle toonud. “Avage see,” käskis ta. EnQl võttis kaustiku ja naeratas. “Pole vist vaja. Sest see kaustik on tühi.” Teda ümbritsenud politseinikud ahhetasid. Või peaaegu kõik. Leppik oli vana rahu ise. Pajur aga oli ahhetamiseks liiga hõivatud leitnandi pingsa silmitsemisega. “Kuidas oleks,” ütles ta leitnandilt silmi pööramata:”kui te ütleksite neile härrasmeestele siin oma tõelise nime. Ja ma mõtlen, TÕELISE.” “EnQl ohkas ja tõstis oma käed nii kõrgele pea kohale, kui käerauad seda võimnaldasid. “Olgu nii, teie võit. Ma näen, et seekord olen mina kaotajaks jäänud. Olite vääriline vastane, härra Pajur.” Ta hingas sügavalt sisse ja ütles:”Mu nimi on Hendrik Mugra. Olen sarimõrvar. Mu vend aitas mind mitu korda vaimuhaiglast välja, kus ma lõin endale tegelaskuju, keda teie tunnete kui EnQl Poirot'd.” Pajur küsis:”Kus on teie vend praegu?” Hendrik naeratas ja vastas: Aga te ise kutsusite ta ju siia, härra inspektor. Andu, sa oled nii külm, ei tahtnud teregi öelda mulle, oma vennale.” Ja ta tõusis püsti ja kallistas leitnanti, Andreas von Mugrat. Kõik politseiohvitserid olid sõna otseses mõttes kivikujudeks tardunud. Kõik peale Pajuri ja Leppiku, kes mõlemad hoidsid käes püstoleid ning sihtisid nendega leitnanti. “Andke alla, härra leitnant. Isegi kui te kuidagi meist võitu saate, on teie ja vabaduse vahel terve politseijaoskond. Ja kõik on näinud ja kuulnud videopilti, mis sellest ruumist tuleb. Palun andke alla.” Pajur lõpetas raskelt, otsekui oleks ta õlul kümne tuhande eestlase väärtuses raskust. “Alla anda,” sosistas Andreas:”ei suuda ma iial!” Nende sõnadega pöördus ta koos oma vennaga nii, et Hendrik jäi tema ja relvade vahele. Ühe käega haaras ta kabuurist relva, teisega lükkas Hendriku Leppiku otsa ja sihtis Pajurit. Kõlas vali pauk. Pajur vajus vaikselt kokku nagu liigendnuga. Tavaliselt rahulik Leppik hüüdis:”EI!” Ta lükkas Hendriku omakorda Pajuri keha otsa, et teda edasiste kuulide eest kaitsta ja kiire liigutusega sihtis ja lasi. Andreas von Mugra pea plahvatas roosakaspunaseks udupilveks. Tema keha paistis otsekui aegluubis vajuvat. Iga inimene oleks näinud, et leitnanti ei oleks enam kuidagi aidata saanud. Sellegipoolest roomas Hendrik venna surnukeha juurde, samas kui Leppik kiirete sammudega keha juurde astus ja leitnandi relva jalaga toanurka lõi. Seejärel paistis ta rahulikkus taastuvat ja ta käskis:”Teie kaks, parameedikud kohe kohale tuua. Politseinik on maas. Sina, ohjelda vang!” Seejärel pöördus ta oma ülemuse poole. “Haav ei paista olevat surmav... Aga ta on šokis... KUS KURAT NEED PARAMEEDIKUD ON?” Tema rahulik aura paistis jälle kaduvat.

Tulid parameedikud, kes kinnitasid Pajuri keha kanderaamile ja viisid ta haiglasse. Teele oli asunud ka koroner. Ajutiselt juhtis vägesid Leppik. Hendrik oli ära viidud koos Pajuriga. Temaga kaasa läksid kaks politseinikku. Leppik puhkas korraks toolis. Paberimajandus oli korras. Oodata tuli ainult Pajuri teadvuseletulekut, et ta tunnistusi anda saaks. Elu paistis normaalsuse piiridesse taanduvat. Hendrik Mugra oli oma venna, endise leitnandi, poolt välja kirjutatud kokku kolm korda. Sama palju inimesi oli Hendrik väitnud tapmast. Arhiiviuuring oli tõestanud, et kaks mõrva olid tõepoolest toimunud kuue kuu jooksul peale Hendriku vabastamist, kolmas olles Paul Bernadt.

Möödusid kuud. Vaneminspektor Pajur võttis üle leitnandi positsiooni. Leppik jätkas tema assistendina, ehkki Pajur tahtis talle tungivalt vaneminspektori kohta anda. Hendrik Mugra osales oma venna Andrease matustel. Seejärel õnnestus tal põgeneda vaimuhaiglast, kuhu ta saadetud oli ning haihtus jäädavalt. Sellegipoolest oli Pajuril kuri kahtlus, et Hendrikust ei olnud nad veel viimast kuulnud.

1.10.09

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk VI

Leppik jälgis, kuidas Poirot kohvikust lahkus. Seejärel tõstis ta oma mantlihõlmad kõrgemale ja kõndis nurga taha kaduvale Poirot'le järele.

Pajur suisa tuiskas kriminaallaborisse, kilekott näpus. “Võtke siit INSTA sõrmejäljed, muidu saab keegi peksa! Tooge tulemused KOHE minu kabinetti, kui need valmis on! On selge?” Siis tuiskas ta jälle välja.

Leppik jälgis külma rahuga, kuidas Poirot sisenes ühte kortermajasse Uuel tänaval. Enne ukse sulgumist järgnes ta Poirot'le surmvaikselt. Trepivahest jälgis ta, kuidas Poirot sisenes ühte korterisse neljandal korrusel. Seejärel helistas ta Pajurile.

Pajur oli telefonikõne just lõpetanud, kui hingeldav laboritehnik sõna otseses mõttes tema kabinetti vajus. “Hea töö, poisid,” kommenteeris ta mehe käest kausta võttes. Seejärel lükkas ta ukse kinni,pühkides tehniku välja. “Nii, sitapea. Vaatame, kes sa tegelikult oled.” Peale seda tegi ta kaustiku lahti.
Ja sulges selle taas. Tema otsmikulo pärlendas higi. “Oh puts, see läheb keeruliseks,” kommenteeris ta iseendale. Pajur helistas Leppikule. Siis tõusis ta püsti ja läks läbiotsimisorderit hankima.

“Ära teda mitte mingil juhul silmist lase” oli ainus asi, mida Pajur oli Leppikule öelnud. Kohusetruult seadis ta end lähedalasuva puu taha valvesse. Leppik oli sellise asjaga harjunud. Sõjaväes oli ta olnud snaiper. Ühel missioonil oli ta lamanud lumes kolm päeva ühtejutti. Väike seismine puu najal ei olnud talle mitte midagi.

Order oli olemas. Mehed olid valmis ja Pajur oli ärevusest peaaegu plahvatamas. Tema
silmis hõõgus jälle see haiglane kirg. Kirg süüdlane kinni võtta. Ta tõstis käe ja kõik jäid vaikseks. Ta kogus end hetke. Siis ta lausa möirgas:”LÄHME VÕTAME SELLE VITUPEA KINNI!” Ta mõtles hetke ja lisas siis:”Aga vaikselt.”

Kivikuju, mis kunagi kandis nime Leppik, jälgis maja, mis peitis endas isikut aliasega 'EnQl Poirot'. Kahe tunniga ei olnud mitte midagi muutunud. Äkitselt veeres vaikselt kohale üks politseibuss ja kolm politseiautot. Ühest ilmus nähtavale Pajur, kes Leppiku enda poole viipas. “Raporteerin: Isik pole kahe tunni jooksul majast lahkunud. Viimati nähtud neljandal korrusel.” Pajur, olles seda kuulnud, andis meestele märku sisse minna.

Ainuke heli, mis trepikojas kuulda oli, oli vaikne kolksumine, mida tekitas politseijõudude kantud erivarustus. Mõni hetk hiljem anti signaal ja kõik kolm neljanda korruse ust murti samaaegselt maha. Operatsioon sujus kiiresti, vaid viis minutit hiljem kanti välja viis inimest. Ühes korteris elanud noorpaar vabastati kohe lubadusega ukse parandamine hüvitada. Järgi jäi kaks üksikkorteris elanud inimest, mõlemad meessoost. Pajur vaatas nad kiiresti üle ja leidis kiiresti otsitava. Käeraudus mehele ütles ta:”EnQl Poirot, olete vahistatud süüdistatuna Paul Bernadti mõrvas, juurdluse segamisel ning süütu isiku süüdilavastamisel. Ilmselt teate neid niigi, kuid kuna kordamine on tarkuse ema – Leppik, loe talle ta õigused.”

30.9.09

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk V

“See sitapea oli kogu aeg meie nina all!” raevutses Pajur, kes üritas närviliselt autoust võtmega avada. Leppik jõudis talle järele, ning lausus rahulikult, nagu alati, kuigi kergelt hingeldades:”Ma tean, inspektor, aga praegu ei ole õige aeg. Meil ei ole midagi peale selle, et mees kasutab aliast. Me peame ootama õiget momenti. Mõelge kaine peaga.” Seda kuulnud, rahunes Pajur veidi. Leppiku poole pöördunud, ütles ta salaliku näoga:”Läheme tagasi kabinetti. Mul on plaan.”
Poirot oli oma korteris. Senimaani oli kõik hästi. Ümmarguse mehe arreteerimine oli toimunud tema silmade all. Veel vaid mõned detailid, pisikesed detailid – ja tema plaan on täielik. Siis tõusis ta oma toolist. Aeg oli teha vaneminspektorile veel üks visiit.
Leppik koputas uksele. “Vaneminspektor, härra Poirot teie juurde.” “Tulgu sisse,” mühatas Pajur. Poirot sisenes. “Tere päevast, inspektor Pajur. “VANEMinspektor Pajur,” korrekteeris Pajur teda. “Palun vabandust. Vaneminspektor, teil paistab olevat õige paha tuju.” “Mhmh. See kuradima juurdlus on omadega persse jooksnud. Miks oli see suitsupakk seal? Miks ei olnud see pakk tühi, kui õlled olid ära joodud? Sõrmejälgi ei olnud ei pakil ega pudelitel. Miks ei olnud pudelitel sõrmejälgi, kui nad olid tühjad? See kõik annab mulle tõsise peavalu, Poirot.” “Hmm, eks ta imelik ole. Võibolla...” Pajur katkestas teda:”Teate mis? Ehk aitab tassike kohvi mul pea selgemaks tõmmata. Ma mäletan, et ma jäin teile eile võlgu. Kas te suvatseksite minuga liituda ja oma teooriad jagada?” Poirot vastas:”See oleks mulle suur au.”
“Niisiis, Poirot...” Pajur tegi tähendusliku pausi. “...Mida teie sellest suitsupakijandist arvate?” Poirot rüüpas oma tassist lonksu kohvi. “Aah, kui hea. Niisiis, minu arust on asi tegelikult õige lihtne. Pudelid võis tühjaks juua Bernadt ise. Aga suitsupakk on pooltühi seepärast, et kaks pudelit õlut juua oli talle ilmselt pohhui, aga nii palju suitsu mees ei teinud.” “Aga miks ei olnud pudelil sõrmejälgi?” nõudis Pajur. “See võib olla sellepärast, et ta võidi uimaseks lüüa ühega neist pudeleist. Algne röövel võttis ühe pudeli, mille Bernadt ära viskas, ning pani talle sellega piki kolu. Siis pühkis ta pudeli puhtaks, jõi võibolla teisest viimased sõõmud, pühkis ka need ära ja viskas pudelid koos kotiga põõsasse. Suitsud viskas ta võibolla seepärast, et ei olnud ise suitsetaja.” Ta võttis oma tassist veel ühe sõõmu. “Tuleb tunnistada, et see on tõepoolest loogiline seletus,” kostis Pajur, võttes ka enda tassist sõõmu. “Suur aitäh, Poirot. Teist on väga palju abi olnud.” “Oh mis te nüüd,” protesteeris Poirot. “Minu osa on siin tühine, tõeline au kuulub hoopis teile.” Ta tõusis toolist. “Nägemiseni, vaneminspektor.” Nende sõnadega sammus ta kohvikust välja. Pajur jälgis ta lahkumist. Seejärel võttis ta taskust kilekoti ja pistis Poirot' kohvitassi ettevaatlikult sinna sisse.

29.9.09

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk IV

Tagasi jaoskonda jõudnud, Pajur ohkas. Algul lihtsa röövmõrvana näinud juhtum muutus üha keerulisemaks ja keerulisemaks. Ja siis veel see kummaline Poirot. Kuidagi ei olnud Pajur temast midagi kuulnud, ehkki kõik eradetektiivid olid loomulikult registreeritud. Hmmm... “Leppik, tule korraks siia,” hõikas Pajur kõrvalkabinetti. Väljus... paberikuhi, mida hoidis üleval kaks kätt, ning jäi instruktsioone ootama. “Ma tahaksin, et sa uuriksid välja kõik, mida sa suudad leida selle EnQl Poirot' kohta. KÕIK.” “Arusaadav, härra vaneminspektor, asun otsekohe selle kallale,” vastas mobiilne dokumendikuhi, ning astus kabinetist välja. Pajur ohkas taas ning sulges silmad. Tulemuste kättesaamiseni läheb paar tundi aega, niiet samahästi oleks ta võinud natukese sõba silmale saada.
...Ainult, et ta ei saanud. Jaoskonna leitnant oli avatud uksest seda näinud ning ta tööle kamandanud. Seepärast seisiski Pajur sellel momendil Häidbergi kongi ees ning vaatas oma vangile sügava pilguga otsa. Möödus minut, siis teine. Kumbki mees ei pilgutanud. Siis tegi Pajur suu lahti:”Niisiis, te väidate, et olete süütu?” “Jah,” vastas Häidberg inspektorile silma vaadates. Möödus veel üks minut. “Hmh,” tegi Pajur, pöördus kanna peal ringi ja kõndis välja. Jõudnud leitnandi kabinetti, teatas ta:”Ma arvan, et see mees ei tea mitte munnigi. Ma olen oma karjääri jooksul kohanud palju sitapäid, üks hullem kui teine. See mees ei ole selline. Ainus kuritegu, mis ta sooritanud on, on oma keha ja lugematute seapraadide vastu.” “Mille põhjal sa seda väidad?” küsis leitnant. Pajuri vastus oli lihtne.
“Instinkt”. See oli sõna, millega vaneminspektor Pajur lahkus ja mis leitnant Andreas Mugra sügavasse mõttesse jättis. Ja seesama instinkt ütles Pajurile, et tema uus sõber Poirot ei olnud sugugi mitte nii sõbralik, kui ta näis. Tema juhuslik kohalesattumine uurimispaika oli liiga sobiv. Tema teadmised ja leitud asitõendid olid väga kahtlased. Tema järeldused, ehkki mitte võimatud, olid liiga täpsed. Just õige mis mängu ta mängib? Ta läks seda mõeldes oma kabinetti tagasi.
Seal ootas teda Leppik, kellel ei olnud inspektori hämmastuseks süles tavapärast paberikuhilat. Selle asemel hoidis ta käes ainsat kaustikut. “Mis see siin on?” imestas Pajur. “See on kõik, mida Eesti Vabariik teab EnQl Poirot' kohta,” vastas Leppik, avades kaustikut ja näidates selle sisu. Pajuri nägu tegi läbi mitu kiiret emotsioonimuutust, jäädes lõpuks pidama keskendunud ja enesekindla ilme peale. Seejärel tormas ta kabinetist välja. Leppik järgnes talle, jättes kaustiku lahtiselt inspektori lauale Seda ei olnud enam vaja. Kaustik oli tühi.

27.9.09

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk III

Välja jõudes olid politseiautod juba kadunud, kuid üks tähelepanuväärselt must BMW vilgutas tema ees ohutulesid. EnQl astus ettevaatlikult lähemale, olles kindluse mõttes valmis kohe nahhui tõmbama, kui sealt mingi oht peaks esile tõusma. Auto tagumine toonitud aknaklaas alanes umbes kümne sentimeetri jagu, paljastades silmad, mis esialgsel vaatlusel tundusid mingist sisemisest kirest punaselt hiilgavalt. Silmapaar ütles:”Autosse, Poirot, või me kaotame oma võimaluse toda mölakat püüda.” Uks avanes, paljastades Pajuri. Poirot ronis autosse tema kõrvale ja BMW võttis tema õuduseks kummide vilinal paigalt. “Ahjaa, selles autos oleks mõistlik turvavöö kinnitada,” lisas Pajur.
“Pajur, te võlgnete mulle 26 krooni!” protesteeris Poirot, kui oli üle saanud iiveldustundest, mida tekitas kitsastel linnavaheteedel sajakilomeetrise tunnikiirusega kurve võttev monstrumauto. Vaneminspektor pööras imestusega pea tema poole, seda kergelt, otsekui imestades, paremale kallutades:“Mis mõttes? Politsei ei ole teie teenuseid tellinud. Ja teie töötasu on, andke andeks, naeruväärne.” Poirot ägestus:”See on kohvi pärast! Te igavene mölakas, te jooksite uksest ilma maksmata välja!” Pajur naeratas, pea endistviisi kallutatud:”Politseiametnikele on selles kohvikus kohvi tasuta. Mul polnud põhjust maksta.” Poirot' kulmule ilmus kergelt tukslev veresoon:”Sa oleks võinud siis vähemalt töötõendit näidata!” Pajuri nöole ilmus mõtlik ilme:”Jaa, tõepoolest... Me oleme kohal. Läte, lase meid siin välja, palun.”
Suurejoonelise haarangu käigus kinni nabitud mees osutus üsnagi ümaraks. Üldmuljele ei aidanud kaasa ka poolik pontšik, mis ta suust tolknes. “Mi- mida ma teinud o-olen, et mingid kommandoahvid mu uksed ja aknad maha löövad ja mu näo söömise a-ajal köögipõrandasse vajutavad!?” halas härra Häidberg. Pajur lõi ohates peopesa otsmikule. “Me arreteerime teid kahtlustatavana Paul Bernadti mõrvas. Leppik, loe talle ta õigused.” “Vahest käime enne kindluse mõttes veel kord mõrvapaigast läbi, härra vaneminspektor?” sosistas Poirot vaikselt Pajurile kõrva. “Me võime sealt leida midagi, mis esimene kord kahe silma vahele võis jääda.”
Ja leidsidki. Hoolikas tuhnimine lähedalolevates põõsastes produtseeris tulemuseks ühe paki Camel-tüüpi filtersigarette(peaaegu tühi) ning kilekoti markeeringuga “Helter”. Kilekoti sees oli paar tühja pudelit, mis kunagi võisid olla sisaldanud õlut. “Hmm, see on huvitav,” oli EnQl kiire välja osutama. “Minu andmete kohaselt oli see mark suitsu ja õlu Bernadti lahutamatu eluosa. Miks on siin pakis veel suitsu alles? Ta ei oleks seda ise ära visanud.” “Seega, seda pidi tegema keegi teine – süüdlane näiteks,” järeldas Pajur. “Aga võis olla ka keegi teine. Sellegipoolest oleks mõistlik esemetelt sõrmejäljed võtta,” ei jäänud Poirot alla.