Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk II

Vaneminspektor Pajur kõndis mantli lehvides piki Rüütli tänavat jaoskonna poole. Praeguseks ajaks peaks Leppik juba oma raportiga valmis olema ning ta saab enda leitud niidiotsad ametlikku versiooni kokku sobitada. Tee peal mõtles ta, kes võiks olla saladuslik M.H. Ilmselt tuli persooni otsida Bernadti tutvusringist, see oli selge. Aga kes? Pajuri pea hakkas uuesti valutama. Ta lootis, et Lepp oli oma ülesanded korralikult ära teinud.
Nagu näha, oligi. Leppiku töölaud oli lookas erinevate paberite all, mis olid kõik, nagu vaneminspektor lootis ja ühtlasi kartis, seotud Bernadti juhtumiga. Lisaks oli kuhja kõrval ärritavalt vaikne tüüp. Mõnda aega seisid nad silmitsi, siis köhatas Pajur hääle puhtaks ja küsis oma parimal bossil-sitt-keeb toonil: “Uurija Leppik, kes kurat see vant on?” Paberikuhi vastas: “See on tsiviilisik, kes ütles, et temast võiks juhtunu juures abi olla. Leidsin ta kuritööpaiga juurest luusimast ja nuhkimast.” Pajuri sitt-keeb toon läks äratuntavamaks:”Jah, aga KES ta on?” Siinkohal segas vahele küsitav isik ise, kes tutvustas end kui EnQl Poirot, eradetektiiv. Ta ei hakanud aega viitma vaid esitas kohe taskust siidrätti mähitud eset, mis lähemal vaatlemisel osutus katkiste klaaside ja äraväändunud raamiga prillipaariks, mille algne kuju võis olla olnud kandiline. “Noh, mis see siis on?” müristas Pajur. Tal ei olnud hetkel üldse naljatuju. Paberikuhja vahelt ilmus nähtavale karvase lõuaga nägu, mis konstanteeris uut objekti hetke, siis kadus tagasi paberite sekka. Kuulda oli krabinat ja seejärel ilmus kuhjast nähtavale käsi, mis hoidis käes paberit. “Bernadt oli lühinägelik. Ta kandis prille, siin on koopia optiku väljatrükist.” Pajur krahmas paberi ja uuris seda põgusalt. “Mhmh.. mmmhm.. Ossa raks, -4 ja -6. See mees ilma nende prillideta ei näinud! Kuule sina, kust sa need leidsid?” Küsimus oli suunatud EnQlile. Mees vaikis hetke, justkui end kogudes, seejärel vastas ettevaatlikult:” Leidsin need Krooksu kõrvalt treppide pealt. Väljanägemise peale on neile peale astutud. Minu teooria on, et ohver pillas prillid maha, võibolla kukkus. Seejärel üritas ta neid üles leida, kuid seda ta ei suutnud. Nagu te ise ütlesite, ei näinud mees ilma nendeta sinist huidki. Seega, mida ta teeb? Ta küsib mõne mööduja käest abi, kuid tõenäoliselt peetakse teda purjus joodikuks ega võeta tõsiselt.” “Üks hetk. Leppik, kas Bernadti kehal olid kukkumisjäljed?” Käsi kadus ja ilmus mõne hetke pärast uut paberit hoides välja. “Nagu siin kirjas on, on Bernadti kehal trauma, kõige äratuntavamad on põrutused põlvel ja küünarnukis, mõlemad paremal pool. Samuti on kuklas muhk, mis võib viidata sellele, et ohvrile tutvustati umbes kahetollise läbimõõduga raudtoru. See, vaneminspektor, on muidugi ainult minu arvamus.” “Tohoh, niiet see on siiski tavaline röövmõrv! Hea, ma vihkan, kui asjad keeruliseks lähevad,” rõõmustas Pajur. Vaevukuuldavat köhatust kuuldes tulid tal judinad peale ja ta pöördus aeglaselt EnQli poole, kellelt heli oli tulnud. Enql kogus end veidi ja ütles siis:”Aga kui talle juba nagunii pähe äsati, siis milleks ta veel maha lasta? Ei, pigem oli asi nii, et ta löödi kõigepealt uimaseks, võeti ta rahakotist head-paremat, prillid kadusid siinkohal. Siis tuleb Bernadt teadvusele, näeb, et ta on paljaks röövitud ja helistab kellelegi. Kas tal oli telefon kaasas?” Pajur vaatas juba paberikuhja poole ning mõne hetke pärast teataski see: “Ei, härra. Ohvri telefoni ei leitud tema keha juurest.” “Siis on see koos mõrvariga, sest tema number on tõenäoliselt viimane, mille ohver valis. Ära visata ta seda ei saa, sest see leitaks kiiresti üles. Olgu ta või kõige närusem tellis, raha on ta ikkagi väärt. Ning kui see juhtuks ja see mõnda pandimajja jõuaks, siis on ka mul oma infovõrgustik, mille kaudu mind teavitataks.” Pajur oli üllatunud, osalt meeldivalt, et uurimine oli lühikese ajaga nii kaugele jõudnud, enamasti aga ärritanud, et mingi mölakas, kes lihtsalt jaoskonda sisse astus, oli seda teinud, ja mitte tema. Siis tuli talle meelde, et ka tema oli ju resultaate toonud, ning köhatas kurgu puhtaks:”Leppik, otsi mulle ohvri tuttavate nimekiri, esmajärjekorras isikuid, kelle nimi algab tähtedega M ja H. Ja kui sa aega saad, siis mine ja vii need,” ta osutas prillidele ja mediaatorile, mille ta oli sujuvalt taskust välja õngitsenud, “kõigepealt laborisse ja siis asitõendite ruumi, ole nii kena. Mina lähen ja teen ühe kohvi, ma pole hommikust saadik ainsatki tilka saanud. Härra Poirot, kas te sooviksite minuga liituda ja seda juhtumit arutada?” Seda Poirot soovis.
“Niiet keegi, kelle initsiaalid on M. H. kais eile Pauliga kokku saamas ja pillas selle peale mõrva või selle ajal maha,” lõpetas Pajur. Peale selle teooria oli ta lagedale tulnud tosina teisega, peamiselt selleks, et mitte EnQlile alla jääda. Pajuril oli kohutavalt suur e-peenis. Kohe, kui ta oli lõpetanud, helises ta telefon, mille üle inspektor sisimas õnnelik oli, kuna rohkem, teooriaid tal enam polnud. Helistajaks oli Leppik, kes kõlas üsna erutatult. “Mis.. Oota, rahune maha ja korda… Ohoh! Hea töö, Leppik!” Pajur lõi telefoni plaksuga kinni ja teatas võidukalt:”Lahendatud! Mediaatori pealt leiti püssirohujälgi ja ohvri tuttavate nimekirjas oli ainult üks M.H. – Martin Häidberg. Me läheme teda kohe vahistama, kas te soovite kaasa tulla?” “Mmmm, jah... Kuid ma arv-” Poirot ei saanud oma mõtet lõpetada, sest Pajur oli juba kohvikust välja tuisanud. Ohates tõusis ta püsti, et tema järel minna, kui teda peatas mingi raskus tema vasakul õlal. Raskuseks osutus karvane kämmal, mis oleks suurepäraselt sobinud gorilla käsivarre juurde, kuid oli hoopistükkis ühendatud millegi veel hirmutavama külge: Poirot'd takistas vahetuse viimaseid tunde töötamas - nii järeldas EnQl tema kottis silmalaugudest – kohviku teenindajanna. “M-mida?” ahmis Poirot peletist nähes. “Arve on 52 krooni,” vastas gorillatar. Poirot needis endamisi vaneminspektor Pajuri persetpidi põrgupõhja ja koukis oma rahakoti välja.

Veeriku Järjejutt Osa II, Peatükk I

Tartu Mõrvamüsteerium

Kõlas lask. Üks kogudest vajus vaikselt asfaldile. Teine kogu viivitas hetkeks, otsekui kaheldes, siis kõndis kiiresti, peaaegu joostes minema. Sedasi algas järjekordne Veeriku Lugu.

Inspektor Pajur oli viimase tunni kuriteopaika uurinud. Tulirelvast oli tunnistajate sõnul kuuldud lasku umbes kell kolmveerand üksteist õhtul. Ohver, keegi Paul Bernadt, oli ümbruskonnas tuntud kui joomaprobleemiga noormees. Raha ohvri rahakotis ei olnud, seega ei olnud välistatud ka röövmõrv, kuigi asjaolu, et kahtlusalust oli nähtud ohvriga rääkimas vahetult enne roima, muutis selle teooria vähetõenäoliseks. Täiesti võimalik, et mõni ta napsuvendadest oli hakanud sisse nõudma võlga, mida mees tagasi maksta ei saanud. Tunnistajate edasine küsitlemine palju tulemusi ei andnud – teati, et ohver oli olnud regulaarne kunde Krooksu pubis. Tundus olevat mõrv ilma motiivita, mis pani inspektori pea valutama. Talle ei meeldinud keerulised roimad. “Olgu, ma lähen vaatan selle Krooksu üle, te tõmmake senikaua otsad kokku. Leppik, ma jätan asja sinu kätte.” Nende sõnadega pöördus ta kanna peal ringi ja hakkas juba peaaegu minema, kui märkas maas mingit kolmnurkset asja. Teeseldes saapapaela sidumist, tõstis ta selle taskuräti abiga tasku.

Krooks, nagu inspektor Pajur visuaalselt konfirmeeris, oli paras urgas. Hetkel oli kell kümme hommikul ning pubis ei olnud parasjagu eriti külalisi. Inspektor kõndis leti juurde ja kõnetas pikkade ronkmustade juustega baarimeest: “Vabandage, kas te tunnete härra Bernadtit?” “Mmmh, keda? Kes üldse küsib?” päris nooruk kärmelt vastu. Oli näha, et see mees teab, kuidas asju aetakse, seega koukis Pajur oma mantlitaskust välja oma ametitõendi. “Vaneminspektor Inrek Pajur, teie teenistuses. Kas te teate midagi Paul Bernadti hetkelisest asukohast?” “Selge, vaneminspektor. Pean kahjuks teatama, et ei ole Paulist üleeilsest saadik midagi kuulnud, inspektor,” vastas baarimees. “Paulist? Olite te tuttavad?” “Veidikene, olen teda paar korda välja visanud. Kui inimene on regulaarne kunde, siis jäävad ikka näod-nimed meelde.” “Sellisel juhul on teil võibolla kurb kuulda, et Paul Bernadtit tulistati eile õhtul kella poole üheteistkümne ja üheteistkümne vahel. Ta keha leiti siit lähedalt lossivaremete juurest. Ega te eile õhtul midagi ei kuulnud?” Selle peale puhkes nooruk naerma. “Härra, siin ei kuule õhtuti isegi tellimusi, kui piisavalt kõvasti ei karjuta. Aga teate mis. Tal oli üks sõber, käisid siin päris tihedasti koos õlut joomas. Tal on Rüütli tänaval pood, nimi on Aus . Irooniline, mis? Kaupmees, kelle nimi on Aus, heh heh…” “Selge, kas teate, mis pood see on?” uuris Pajur. “Mmm, peaks olema “Aus Muusika”, müüb muusikariistu ja 70’te-80’te muusikat,” vastas baarimees. Pajur tänas ja läks uksest välja. Kui uks tilisedes ta selja taga kinni vajus, märkas inspektor nurga taha viivat rada, mille peamiseks koostisosaks paistis olevat pooleldi seeditud makaronid ja alkohol.

Poe omanik, Annes Aus oli kiitsakas, pika patsiga tüüp. Pajur märkis mõttes üles, et ta sobis oma keskkonda täiesti. “Niisiis, härra Aus. Te olite ohvri, Paul Bernadtiga tuttav?” “Jah, härra inspektor, ma olen teda umbes kolm aastat tundnud. Ta aitas mul selle poe avada ja mõnda aega oli ta mu palgaline. Lõpuks pidin ma ta lahti laskma, kuna ta joomine muutus tõsisemaks ja ei sobinud töölepinguga kokku. Sellest hoolimata jäime üsna headeks sõpradeks,” vastas Aus nukralt. “Millal te ta lahti lasite?” päris inspektor. “Umbes kolm kuud tagasi. Aga ta kais tööl rohkem lõbu pärast, sest pool poodi kuulub… kuulus nagunii talle. Ta elas üpris lahedasti,” vastas Annes. “Selge. Ja nüüd, kui ta surnud on, siis kes pärib tema osa poest?” “Mina, härra inspektor. Meil oli selline kokkulepe.” “Mh-mh. Kus te olite eile kella poole üheteistkümne ja üheteistkümne vahel?” päris inspektor. “Mmm, vist olin teel koju. Või oot, eile oli 31. kuupäev, seega ma jäin poodi kauemaks ja tegin inventuuri. Lõpetasin alles veidike enne keskööd ja siis läksin Krooksu ja tegin paar õlle. Sealt läksin otse koju.” Inspektor pani need andmed oma märkmikku kirja. Märkmikku tal otseselt vaja ei läinud, kuna tal oli suurepärane mälu, kuid ta leidis, et märkmete kirja panemisel on mingi müstiline autoriteeti tõstev toime. “Veel viimane küsimus. Surnukeha lähedusest leiti peale tavalise kõntsa veel selline asi,” ning inspektor näitas Annesele taskurätti mähitud eset, mille ta oli salamahti kuritööpaigalt üles korjanud. “See? See on ju kõige tavalisem medikas. Selliseid müün ma viieteist krooni eest või kolm tükki kolmkümmend.” “Hmm, aga kas te seletaksite neid märke siin? Ma olen päris kindel, et need kriipsud ei ole originaaldisaini osa…” “Tõepoolest, siia on ju kritseldatud… Ma usun, et kasutaja nimetähed…” “Ja need oleks?” katkestas inspektor teda järsult. “Rahu, inspektor, tark ei torma. Nii, esimene täht on M… Ja teine… H.” Tema selja tagant kostus ukse paugatus. Annes Aus ohkas ja pomises: “Ma ju ütlesin, et tark ei torma, lollpea.”

Audiovisuaalne kommunikatsioon (Video)

Aine on tegelikult huvitav, aga TÜRA KUI KUIVALT RÄÄGITAKSE... Ja seda on veel kaks tundi... Ma arvan, et ma SKP'in siit kui paus tekib. (eSKeiP)

Kool

Kastanid on põhimõtteliselt tulest välja toodud, mis puudutab kooli. Järgmine nädal saab raha osas kriitiline olema, sest siis saab teada, kui palju ma semestris maksma pean. Viis ainet, üks on kaheks jaotatud, seega kokku kuus. Ainuke vaba päev on reede ja mõni nädal ei ole ka nädalavahetuseti aega lulli lüüa. See aasta võtan end korralikult käsile. Aitab mõttetust istumisest. Kool, ma kuulutan sulle sõja!

Lahkumine

Lahkun Tartust. Kirjutan varastatud wifiga bussist. Vinge.
Maal arvatavasti kirjutab Veeriku Jutte edasi... Eks näis, mis välja tuleb. Nii, nüüd nett kinni ja Underground 2te mängima ;D