Me Saame Hakkama
Essee aine Õpioskused Ülikoolis tarbeks
Ajakirjandus ja suhtekorraldus II, sotsiaalteaduskond
Paul Bernadt, A61005
MaSu'st üldiselt, ka tuntud kui sissejuhatus.
Maailma tabanud majandussurutis, mida Eestlased lühidalt MaSu'ks silbitavad, on süüdanud mitmeid leeke paljudest eri valdkondadest üle maailma. Autotööstuses vahetavad tuntud firmad omanikke, eelarveid kärbitakse siin ja seal, töötajaid koondatakse või nende palka vähendatakse. Rahvas nuriseb, kuid elab oma elu siiski edasi. Paistab, et oma kurikuulsusest hoolimata ei ole õnnestunud majandussurutisel maakera elanike - keda see mõjutab - elu märkimisväärselt häirida. Ehk, MaSu ilmnemisel tärkab inimeste innovatiivsus ja originaalsus MeSaHa, ehk Me Saame Hakkama, mis viib rahvast ühel või teisel moel edasi. Jälgides elu päevast päeva väljas ringi kõndides ei ole mingit otsest muutust märgata. Uudiseid lugedes võib muutuseid küll täheldada, aga seda pea alati suuremas mastaabis. Järgnevalt olengi esitanud mõned stsenaariumid, mida olen selle essee jaoks materjali kogumisel ja uurimisel tähele pannud.
MaSu ja poliitika, ehk asi, millesse keegi sisse astuda ei taha, aga millalgi siiski peab.
Alles hiljuti toimusid Eestis Kohaliku Omavalitsuse Volikogu valimised, mille kampaaniates kasutati peale üksteise figuratiivse fekaaliga määrimise ära ka asjaolu, et käes on majandussurutis. Kui nüüd mõtlema hakata, siis oli see täpselt samasugune (figuratiivselt väljendades) fekaaliga pildumine, nagu ikka, vahet oli sellel ainult niipalju, et tavalise poliitsopa asemel kasutati MaSu't ja sihtmärgiks oli see, kes (teiste erakondade arvates) selles süüdi oli, ehk siis tollel hetkel võimulolev valitsus üldiselt. Kuigi on võimatu öelda, kui palju just selle strateegia kasutamine valijaid mõjutas, ei muuda see fakti, et Keskerakonna toetus sellel aastal oli tõusnud umbes 5% võrreldes 2005. aastaga ning ülejäänud erakondade toetus oli jäänud ligikaudu samale tasemele või, Rahvaliidu puhul, radikaalselt langenud. Seega on MaSu poliitikute käes võimas relv, mida kasutada oma oponentide vastu, jättes ise valijatele hea mulje.
MaSu ja meelemürgid, ehk asjad, millesse mõni liigagi sageli sisse astuda tahab.
Alkohol on alati Eesti rahvaga käsikäes käinud – hiljutise uurimuse kohaselt joob keskmine Eesti elanik aastas ära 12 liitrit puhast alkoholi, mis tõlgendub umbkaudu 30'ks liitriks viinaks, mis omakorda tõlgendub, nagu analüüsieksperdid Peeter Oja ja Mart Juur külma aritmeetikat kasutades välja arvutasid, umbes kaheks pitsiks viinaks päevas. Arvestatud sinna uurimusse olid ka alaealised ja vanurid, mis on kahe otsaga konks – alaealised ei tarbi alkoholi... umbes 15-16. eluaastani, ehkki korralikumad ootavad ehk isegi legaalse 18. piiri ära. Seoses majandussurutisega võeti vastu tubaka- ja alkoholiaktsiisi tõus, mis ideaalis peaks riigi eelarve täitmisel kaasa aitama ja võibolla ka meetodina vähendada alkoholismi ja suitsetamist. Eelarve täitmise meetod igatahes ei toimi. Juba vanarahva tarkus ütleb, et „valitsus, kes õlle hinda tõstab, kauaks püsima ei jää“. Hiljutisest Delfi artiklist võib lugeda, et kui eelmisel aastal tõi aktsiisimaks kümne kuuga sisse 2 059 miljonit krooni, siis tänavu, hoolimata 30%'sest aktsiisitõusust, on sama ajaga laekunud 2 060 miljonit krooni. Kange alkoholi tootjad on sellel aastal 10 kuuga müünud (koos ekspordiga) 13.5 miljonit liitrit kanget alkoholi, mis on 8% vähem, kui eelmisel aastal sama ajaga, ning 2007 aastaga võrreldes on vahe isegi 19%. Võib teha ainult järelduse, et tubaka- ja alkoholihindade tõusuga hakatakse pruukima salaviina ja -sigarette või pruulitakse-kasvatatakse oma. Majandussurutis toob inimestes välja MeSaHa lahenduse.
MaSu varjukülg, ehk need kohutavad asjad, miks MaSu kardetakse.
Mitte kõik ei oska endas äratada MeSaHa tunnet. See avaldub töö kaotamise, kriminaalse elu poole pöördumise, isegi enesetappude näol. Juulikuus ilmunud Äripäeva artiklis kirjeldatud uurimuse kohaselt tõusis aastatel 1970-2007 iga töötuse taseme protsendiga nii enesetappude kui ka mõrvade arv 0.8%. Kui töötus langes 3%, siis langes enesetappude arv 4.4% ja mõrvu oli koguni 6% vähem. Kuigi uuritud ei olnud hetkel käsil olevat majandussurutist, kinnitas statistika koostanud David Stuckler, et seda seaduspära võib kehtivaks pidada ka praeguse situatsiooni puhul. Siin avaldub looduslik valik. Inimesed, kes ei ole piisavalt tugevad, et MaSu'st üle olla ja sellest mingil moel kasu saada, olgu siis vaimselt või füüsiliselt, tapavad ennast. Mõrvarid ja muud kurjategijad on avastanud enda jaoks MeSaHa väga haruldase lähenemisviisiga. Nad sooritavad kuriteo ning seejärel, kui nad kinni püütakse, saavad nad nautida luksusmajutust nelja seina ja katusega, kolm korda päevas süüa, end kehaliselt treenida ning soovi korral end raamatute ja muude meediavormidega harida. Seal nad istuvad, oma aega oodates, oodates aega, mil MaSu on läbi. Ning selles puhkusekuurordis viibimise eest maksab riik!
Kokkuvõte.
Selle essee tarbeks uurimistööd tehes leidsin, et MaSu ei ole tingimata kõigest katk, millest kiiresti vabaneda. Rasketes olukordades on inimesed suutelised saavutama uusi, kõrgemaid mõttelende ja lahendusi, mis neid sellest olukorrast välja viiksid. Selle mõistmiseks ei pea olema psühholoog, kuigi tõenäoliselt oleks sellest kasu. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et inimesed peaksid hakkama puskarit ajama, et elamisraha säästa või panka röövima, et vangi minna. Mida ma olen nende näidete läbi püüdnud esitada, et iga sotsiaalne inimgrupp on võimeline leidma oma lahenduse majandussurutisele, oma Me Saame Hakkama. Kindlasti ei ole kõik selleks võimelised, kuid ka see on kõigest looduslik näide sellest, et miski ei ole täiuslik. Samuti ei ole kõik need stsenaariumid eetilised, kuid elu puhul ei saa vaadata ainult roosat, lillelõhnalist poolt, vaid ka tumedaid agulitaguseid, täis varje.
