Haa, välja mõtlesin vist ;D
Veeriku Jutud
Osa I: Natsid Hoos
Füürer Andu ohkas ja tõstis silmad manuskriptilt, suunates nad kõigepealt uksele, kust tasane, ent nõudlik koputus oli kostnud, seejärel kellale, mis kinnitas ta kahtlusi, et tõepoolest oli aeg tema kesköiseks kohtumikseks Eva Brauniga. Pannes oma lõpetamata töö sahtlisse, tõusis ta oma nahktoolist ning avas ukse oma armukesele.
See oli olnud mõni kuu tagasi, kui Andu oli esmakordselt Evat kohanud. Õigemini oli Eva kohanud teda, kui ta riigiametnikuna juudiks tunnistati ja oma elu eest SS’i eest põgenes. Ta oli tormanud läbi palee ning sattunud läbi minema ühest uksest, kuhu isegi Waffen SS ei julge ilma ülimalt mõjuva põhjuseta minna – Füüreri isiklik kabinet. Andu oli parasjagu pannud punkti oma tulevase raamatu „Mein Kampf: Juudid ahju” manuskripti esimesele peatükile. Eva oli talle sisuliselt otsa jooksund, nad mõlemad olid ümber kukkunud ning kosmilise juhuse läbi oli Andu habe koos tema ülejäänud näoga maandunud täpipealt preili Brauni kõige intiimsema paiga vastu. Nad olid sedasi umbes viis sekundit, siis oli uksele väga ettevaatlikult koputatud ning teatatud, et üks juuditar olla selle korruse peal lahti pääsenud, mille peale Eva keha üleni kangeks läks. Andu tõusis, ropsis end tolmust puhtaks ja ütles, et seda juudihoora tema kabinetis küll ei viibi, niiet härrased tagaajajad tõmmaku parem heaga nahhui, enne kui nad gaasikambrit koristama määratakse. Seejärel oli ta Eva üles tõmmanud ja teda kirglikult suudelnud.
Selle mõne kuuga oli aga asi suudlusest ja lihtlabasest kepist palju kaugemale läinud. Andu habe oli hetkel kunstlik, kuna eelmisel kohtumisel oli ta habe saladuslikul moel põlema süttinud. Oma osa oli aga kindlasti kuumal küünlavahal, mida Eva talle mängeldes peale oli tilgutanud, ning leegil, mis küünlal tol hetkel lõbusasti põles. Tänaseks sessiooniks oli füüreril salamisi kappi varutud paar piitsa ning nahast orjarüü. Uks avanes ning paljastas võluva juuditari, kes kelmikalt oma seelikusaba kergitas, näitamaks, et seal all ei kata tema nahka mitte midagi. Andu tõmbas naise oma kabinetti kiiremini, kui valgus liigub, ning andis talle kõva laksu piki vahtimist. Vägivalla erutava omaduse olid nad avastanud ühel õhtul, kui Eva oli üritanud Andut takistada alla kirjutamast paberile, mis oleks lubanud järjekordse laagritäie juutide gaasikambrisse saatmise. Tookord oli Andu samamoodi Evale vastu vahtimist nähvanud, mille peale tema omakorda ootamatust ülimast ekstaasist füüreri kalli (ja pehme) Pärsia vaiba täis soristas. Vaiba oli Andu hiljem puhastusse saatnud, selgitades plekki pudeli konjaki ümber ajamisega. Tänane erines tollest korrast seepärast, et Eva ja Andu olid vahepeal kõvasti treeninud ning selle tulemusena lasi Eva kuuldavale vaid mõnuoige, ning sikutas Andut kõvasti habemest. Kahjuks oli ta unustanud eelmise kohtumise kulminatsiooni, mistõttu ta rebis kunsthabeme eest ning kukkus tagurpidi, komistades omaenda jalgade otsa. Järgnev prantsatus pidi olema kuulda isegi valveruumi, kuid sellest polnud lugu: enamik valvureid oli leppinud sellega, et füüreri kabinetist võis teinekord kummalisi helisid kosta. Suisa imeline, millest inimene on valmis mööda vaatama kui talle seletatakse, et selliste helide kuulmine tähendaks seda, et ta une pealt gaasikambrisse viiakse.
Veeriku Jutud
Osa I: Natsid Hoos
Füürer Andu ohkas ja tõstis silmad manuskriptilt, suunates nad kõigepealt uksele, kust tasane, ent nõudlik koputus oli kostnud, seejärel kellale, mis kinnitas ta kahtlusi, et tõepoolest oli aeg tema kesköiseks kohtumikseks Eva Brauniga. Pannes oma lõpetamata töö sahtlisse, tõusis ta oma nahktoolist ning avas ukse oma armukesele.
See oli olnud mõni kuu tagasi, kui Andu oli esmakordselt Evat kohanud. Õigemini oli Eva kohanud teda, kui ta riigiametnikuna juudiks tunnistati ja oma elu eest SS’i eest põgenes. Ta oli tormanud läbi palee ning sattunud läbi minema ühest uksest, kuhu isegi Waffen SS ei julge ilma ülimalt mõjuva põhjuseta minna – Füüreri isiklik kabinet. Andu oli parasjagu pannud punkti oma tulevase raamatu „Mein Kampf: Juudid ahju” manuskripti esimesele peatükile. Eva oli talle sisuliselt otsa jooksund, nad mõlemad olid ümber kukkunud ning kosmilise juhuse läbi oli Andu habe koos tema ülejäänud näoga maandunud täpipealt preili Brauni kõige intiimsema paiga vastu. Nad olid sedasi umbes viis sekundit, siis oli uksele väga ettevaatlikult koputatud ning teatatud, et üks juuditar olla selle korruse peal lahti pääsenud, mille peale Eva keha üleni kangeks läks. Andu tõusis, ropsis end tolmust puhtaks ja ütles, et seda juudihoora tema kabinetis küll ei viibi, niiet härrased tagaajajad tõmmaku parem heaga nahhui, enne kui nad gaasikambrit koristama määratakse. Seejärel oli ta Eva üles tõmmanud ja teda kirglikult suudelnud.
Selle mõne kuuga oli aga asi suudlusest ja lihtlabasest kepist palju kaugemale läinud. Andu habe oli hetkel kunstlik, kuna eelmisel kohtumisel oli ta habe saladuslikul moel põlema süttinud. Oma osa oli aga kindlasti kuumal küünlavahal, mida Eva talle mängeldes peale oli tilgutanud, ning leegil, mis küünlal tol hetkel lõbusasti põles. Tänaseks sessiooniks oli füüreril salamisi kappi varutud paar piitsa ning nahast orjarüü. Uks avanes ning paljastas võluva juuditari, kes kelmikalt oma seelikusaba kergitas, näitamaks, et seal all ei kata tema nahka mitte midagi. Andu tõmbas naise oma kabinetti kiiremini, kui valgus liigub, ning andis talle kõva laksu piki vahtimist. Vägivalla erutava omaduse olid nad avastanud ühel õhtul, kui Eva oli üritanud Andut takistada alla kirjutamast paberile, mis oleks lubanud järjekordse laagritäie juutide gaasikambrisse saatmise. Tookord oli Andu samamoodi Evale vastu vahtimist nähvanud, mille peale tema omakorda ootamatust ülimast ekstaasist füüreri kalli (ja pehme) Pärsia vaiba täis soristas. Vaiba oli Andu hiljem puhastusse saatnud, selgitades plekki pudeli konjaki ümber ajamisega. Tänane erines tollest korrast seepärast, et Eva ja Andu olid vahepeal kõvasti treeninud ning selle tulemusena lasi Eva kuuldavale vaid mõnuoige, ning sikutas Andut kõvasti habemest. Kahjuks oli ta unustanud eelmise kohtumise kulminatsiooni, mistõttu ta rebis kunsthabeme eest ning kukkus tagurpidi, komistades omaenda jalgade otsa. Järgnev prantsatus pidi olema kuulda isegi valveruumi, kuid sellest polnud lugu: enamik valvureid oli leppinud sellega, et füüreri kabinetist võis teinekord kummalisi helisid kosta. Suisa imeline, millest inimene on valmis mööda vaatama kui talle seletatakse, et selliste helide kuulmine tähendaks seda, et ta une pealt gaasikambrisse viiakse.
